09 november 2012

Mardi-tervitused, ehk kui meie olime noored...

... oli kõik teistmoodi.
Mardipäevaks valmistuti pikalt ja põhjalikult. Esmalt sai ette võetud repertuaar, mida esitada. "Mardil varbad külmetavad..." oli selline... lollikindel ja mittemidagiütlev mõmisemine, mida suvaliste taluuste taga lõõritada. Aga kui asi läks tõsisemaks, see tähendab, et uks avanes, siis pidi ikka midagi enamat varuks olema. Seda "enamat" pidi siis meie usin tüdruk (paraku ka ainus pillitüdruk!) nädal-paar varem harjutama hakkama.
Siinkohal tervitused Kätule!
Järgnes loomulikult kostüümidraama. Draama esimene ots oli alati masendav, sest eelmise aasta outfiti kasutamine tundus maotu ja põlastusväärne. Niisiis, midagi uut oli vaja. Järjekordselt tuli teha pööningutrett. Või siis sahvris kaltsukotis veidi tuuseldada. Enamasti kroonis otsinguid pöörane edu. Ikka õnnestus mõni harukordselt mehine püksipaar või karvane läkiläki hankida. Last but not least, oli talusid, kus tuli valmis olla üllatusrünnakuks (lastekaitsel soovitan järgnevat mitte lugeda!) Nii et, kordaläinuks võis lugeda selle päeva, mil õnnestus kuskilt välja võluda iidseid meestetrussoone.
Ja kui pillimäng selge ja lood pähe õpitud, mõni krutskitega mäng leitud ja vaim valmis, siis võis püha päev kätte jõuda. Mulle millegipärast tundub, et tol päeval koguneti õige vara, no koolis ei kannatanud sel päeval üldse paigal püsida, viimased tunnid venisid nagu karamellkissell ja jalad kandsid koolipäeva lõppedes iseenesest kodu poole. See, et kõik see tee tuleb paari tunni pärast uuesti jalge alla võtta, ei meenunudki.
Üldiselt oli külas lugu selline, et paljugi oli ette teada. Kes laseb sisse ja kes mitte. Kelle juures läheb 10 minutit ja kus läheb... tund aega! Kus tuleb süüa nii palju, et vats maani. Kus tuleb võidelda esmalt koertega. Omaette teadus kõik.
Olid mõned kindlad kohad, kus sisse ei pääsenud kunagi. Aga kui te nüüd arvate, et me võtsime õppust ja järgmisel korral enam ei läinud, siis vale puha! Muidugi me läksime, suisa rõõmuga. Sest maal lasti omal ajal ikka enamasti sisse ja see tähendas, et koerustükke ei saanud eriti praktiseerida. Mis iseenesest on ilgem jama, eks ole. Seega neid talusid, me armastasime. Riisi ja viljateri kulus sinna ohtrasti (olenevalt sellest, kui palju jalatseid oli eeskotta jäetud) ja kriidid kulusid ka pea olematuks. Olgu öeldud, et minu lapsepõlv jääb aega, mil Eestimaal hakkasid tegijateks saama ufod, seetõttu olime üpris vilunud ufode joonistajad. Aga see selleks, mis sest enam meenutada.
Siinkohal tervitused Jaanile ja Pardile. (Part oli muidugi meie ülim piir, sest sealt algas juba alev ja olgem ausad, alevis oli jama joosta - seal oli konkurents, seal olid kotipoisid ja üldse, asustus oli liiga tihe)
Siis oli käes õhtusöögiaeg, see tähendas, et tuli sisse põigata majadesse, kus ekstra santide auks hääd-paremat ootel.
Siinkohal meenutame Leidat!
Muidugi, ega alati olnud vembumeesteks mardisandid ise. Mõnikord visati mõni vimka ka meile. Teada oli, et kostüümide all oli ikka omi riideid ka, seega oli neid, kes tahtsid mardiriiete alla piiluda. Ikka selleks, et tuvastada, kellega tegemist. Selleks puhuks oligi tarvis meeste vinks-vonks aluspükse.
Siinkohal tervitused Tiiule!
Oli ka teisi, sihilikke või vähem sihilikke, riukaid. Ütleme nii, et kui sulle antakse präänikuna kaasa kolmeliitrine õunamahlapurk, siis... kui eeldada, et su ring on mitu-mitu kilomeetrit pikk, siis...Oli õnne meil aga siiski, sest Kätu elas üle tee. Oli kuhu väärt kraam hoiule viia.
Siinkohal tervitused Vilmale!
Oli muidugi ka pererahvast, kes suutis aasta-aastalt hoolega jälgida mardisantide sirgumist. Mis omakorda tähendas, et kui aeg küps (perenaise arvates), pakuti santidele mõni lõuatäis likööri. Küllap siis oli ikka aru saada, et tegemist naise sugemetega martidega, muidu oleks äkki mingi kangem naps lauale pandud.
Siinkohal tervitused Annele!
Ja nii see aina läks, aastast aastasse. Kuni hakkas nännina tulema raha. Ma ei mäleta, kas see mingit erilist rõõmu meile tõi. Ega see träni jagamine oli üldse kuidagi teisejärguline. Kõik eelnev, alates ettevalmistustest kuni trallini, oli juba omaette nauding. Nänni jagamine oli selline... lihtsal üks osa, viimane ja suhteliselt kõrge väsimusastme juures tehtav toiming. Ei mäletagi, mida me, maalapsed, enim himustasime. Tõsi, meie õudusunenäoks olid igasugused õunavissid, sest olgem ausad, neid olid meil kõigil keldrid täis. Maiustused pakkusid kindlalt rõõmu.

Tõsi, oli ka kurbi hetki... Neist ma olen juba kunagi kirjutanud, aga olgu siinkohal veel kord korratud. Kui sa olid jätnud mardipäeva vahele või mõne talu sel õhtul vahele, ja siis kadripäeval sulle suured kurvad silmad otsa vaatasid ning nukralt küsisid, et miks te ei tulnud, ma küpsetasin koogi ja ootasin teid... siis oli päris sant tunne...


Ühtlasi oli see lugu vastus, miks tänased mardid minu südamesse enam ei jõua.

5 kommentaari:

  1. väga armas jutt, mulle tuleb oma lapsepõlv meelde, siis oli ka niimoodi.

    VastaKustuta
  2. Just! Aga nüüd on nii, et lased sisse, leelotavad 3 rida sellest samast mardilaulust ja jäävad sind ootavate nägudega vaatama:( Ja mina vaatan samasuguse ootava näoga vastu, et mis järgmiseks:)? Enam ei viitsi, tõsiselt.

    VastaKustuta
  3. Ma just saatsin pesamuna naabritüdrukuga martima. Mees läks kaasa küll, sest ainuke eestlasest klassiõde elab linna teises otsas. Aga me ikka rääkisime küll, miks kasukad tagurpidi pandi ja mis õnne mardid toovad ja miks peavad mardid lärmi tegema. Koolis neil ka räägiti, nii et ehk on nad natukenegi pärismardi moodi ikka. Elevust oli küll päris palju, valiti riideid, meisterdasime maski ja tõime vitsad ning viljateri loopimiseks. Mõistatused said ka valmis mõeldud. Loodan, et on meeles ikka, esimene marditamine ju. Välismaal vist on teistmoodi ka, sellist ehedat marditamist nagu esiklapsel (ja Sinul:), sellist vist ei tulegi tal.
    Ja nii ilus lugu oli Sul, kohe elavalt kujutasin ette nii õunamahla kui meeste alukaid:D

    VastaKustuta
  4. Oot, Sa oled kusagil väljaspool Eestit? Aga ikka on mardi jooksmist? Igatahes vahva teada, et on veel neid, kes pingutavad ja valmistuvad südamest. Lapsed on nii elevil jah sellistest ettevõtmistest:)

    VastaKustuta
  5. Ma mäletan ka, kuidas see nänni saamine kõige väiksema tähtsusega oli. Põnev oli end selleks riidesse panna ja nuputada, millega esineda. Nüüd on mu kogemus piirdunud Halloweeniga, mis alguses küll nõutult asja vaatama pani. Hiljem küll, kui lapsed jooksma läksid, leppisin kuidagi, et piisab vaid 'trick or treat' hüüdmisest ning maiustused rändasidki kotti. Arvan, et siin teispool ookeani on traditsioon haaranud terved pered, kui aega ja vaeva kulutatakse majade kaunistamisks ning mõnel pool on see lausa terve tänava peoks kujunenud, kui suured ja väikesed ringi käivad. Kui ukse taha mõnel pool suurlinnas isegi üle saja lapse ilmub (või lausa mitusada), siis pole eriti aega trikitamisteks, aega on parasjagu kostüümi imetlemisks :-)

    VastaKustuta