20 november 2012

"Oliivihooaeg" C. Drinkwater

Jällegi vigadest kubisev, aga muidu igati nauditav lugemine.
Tõsi, Provence´i ja üldse Lõuna-Prantsusmaad oli selles raamatus märksa vähem kui esimeses. Loodan, et see ei ole nende raamatute puhul jätkuv trend:) Samas on kõik ju kõigega seotud, igale nähtusele eelneb põhjus ja hiljem on tagajärg, seetõttu ma neid sagedasi ja pikki kõrvalepõikeid nagu ei tahakski kritiseerida.

"Oliivihooajas" on palju juttu lastest ja lapsepõlvest. Raamatu esimeses pooles on peamiseks sõnumiks autori rasedus, mille juurde kuulub piisavalt pikk pulmakirjeldus kusagilt Cooki saartelt. Töistest seikadest on pikim vististi Birminghami oma. Lisaks on ohtralt tagasivaateid autori traagilisele lapsepõlvele. Seega, kes puhast ja ehedat Lõuna-Prantsusmaa maaelu ootab, saab ehk pisukese pettumuse osaliseks.

Mis aga Rivierasse puutub, siis sobivad autori meeleolusid sellest raamatust kirjeldama järgmised lõigud:

"Kui olen Barbara maha pannud, otsustan teha tiiru mööda Croisette´i. Plaažidel kihab elu ja restodes ja kohvikutes au bord de la mer sumiseb uus tõug suvitajaid, kelle hulgast paljudel on blondeeritud tahakammitud soengud. Jooke tellides kohendavad nad oma ekstravagantset meiki ning loevad venekeelseid ajalehti ja ajakirju. Kui lähemalt vaatama hakata, siis igas rannaäärses raamatuletis on müügil venekeelseid väljaandeid. Leheputkas on esiplaanile sätitud venekeelne "Vogue", sest äkki vene maffia tibid soovivad rannas kerget lektüüri nautida. Vene restorane kerkib järjest nii linna sees kui ümberkaudu, ja moed naisterõivaste kauplustes on hakanud muutuma. Need ei ole tavapärased, hooajast tingitud muutused ega ole ka suunatud rikkale araablastest ostjaskonnale, kes on küll veel olemas, kuid peale "neetud Lahesõda" ei ole enam see, mis varem. Ei, hilbud, mis nüüd müügile on ilmunud, on retrohõngulised, aga mitte niisugused, nagu Pariisi moekoridorides. Need on väljakutsuvalt moestläinud, viiekümnendate lõpu-kuuekümnendate alguse libulikud värvikombinatsioonid; tapvad rokkarikostüümid, millest kõik vene noored nende pikkade eralduses veedetud kommunismiaastate vältel võisid ainult unistada.
...
Somerset Maugham, kes elas palju aastaid luksuslikul ja lopsakalt haljendaval St Jean-Cap Ferrat´poolsaarel, iseloomustas Monte Carlot, väikest Prantsusmaa ja Itaalia vahel asuvat maksuvaba kuningriiki, kui "päikesepaistelist paika kahtlaste inimeste jaoks". Tema ajal oli see kindlasti täpne ja vaimukas tähelepanek nende kohta, kes asusid elama sellele tillukesele maasäärele, kuid tänapäeval võiks Maughami ütlust kasutada palju laiema ala kohta: igal pool kogu sellel palmidega ääristatud rannikul kõlab see õigena. Prantsuse Riviera on võrdsel määral magnetiks nii lootusrikastele kui ka lootusetutele, niisama nagu Hollywood tõmbab tselluloidimaailmale ligi nii tulevasi kuulsusi kui ka andetuid staariks pürgijaid.
...
Neile lisaks on terve hulk läbisõitjaid, kaasa arvatud karjakaupa süsimusti kirevates batikast jubbah´des aafriklasi Gabonist ja Senegalist, kes lööberdavad randades ja moodsate restode ja kohvikute ees, püüdes maha ärida oma võltsitud  Louis Vuittoni kotte ja rahataskuid, kandealustel kelli, õnnetoovaid amulette ja ohtrasti päikeseprille.
...
Ja furgoonautodes saabub vargaid Prantsusmaa teistest departement´idest. Nende jaoks on see töörohke aastaaeg. Nad sõidavad küngastel ringi ja uurivad hoolikalt sealseid villasid. Kogenud silm ütleb neile, millal puhkajad on kohal ja millal nad on kodust ära, ja puhkajad on tuntud selle poolest, et jätavad ülearuse raha ja ehted seifi lukustamata."

Siin lõikudes on ka mõned faktivead, aga olgu ette öeldud, et nii olid need ka raamatus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar