19 november 2012

"Oliiviistandus" C. Drinkwater

"Oliiviistandus" on Carol Drinkwateri memuaaridest esimene raamat. See on seda masti raamat, nagu neid on sadu juba ilmunud - kus üks tüüp (antud juhul siis inglise näitlejanna) ostab kuhugi Vahemere äärde lagunenud või muidu kehvas seisus villa ning siis alles õige tants lahti laheb... Iseenesest on need lood äravahetamiseni sarnased ja kui oled ühte taolist raamatut lugenud, võiks ülejäänud heaga lugemata jätta.

Aga ma ei saa. Kui on Kreeka, Itaalia, Lõuna-Prantsusmaa (võiks olla ka Hispaania, ent kui ma mõtlema hakkan, siis sellesse nimekirja mul ei olegi vist ühtegi sealset sattunud...), siis need kirjeldused ja kohalikest loodud karakterid lihtsalt on puhas nauding. Meie halli ja lõputusse sügisesse ideaalsed vahepalad - keskpäevased leitsakud, jahedad kivipõrandad, ürtide lõhnad, mahlased viljad, tsikaadide laul...

Selle raamatu puhul eriliseks boonuseks muidugi ka asukoht. Häärber asub võrdlemisi lähedal Cannes´ile, mis tähendab, et lisaks metsikumale loodusele on ohtralt pilguheite Antibes´ile, Nizzale, Mentonile, Grasse´ile. Ja veel, siinkohal ei ole tegemist ainult suvekoduks kavandatava kohaga, vaid loole annavad lisaväärtuse otseloomulikult ka oliivid (nii nagu näiteks "Küpsevas päikeses" viinamarjad ja vein). Seega oliividest ja oliiviõlist võib nii mõnegi huvitava fakti teada saada.



Näiteks mõned väikesed pildikesed Nizzast:

"Tehes väikse ringi mööda rue de la terrasse´i, carriera de la  terrassa´t äratab mu tähelepanu käsitsi maalitud silt, millel seisab Cave, Pierre Bianchi et Cie, kus värvitud klaasist aknad on tõestuseks selle pärandist. See kuulutab uhkelt, et firmal on seljataga kolm sajandit kauplemist. See on täitsa saavutus selle linna ajalugu arvestades. See tähendab, et nad olid siin juba enne prantslasi; Nizza loovutati Prantsusmaale alles 1860. aastal.
Astun klaasile ligi, et lugeda lahtiolekuaegu, mõeldes, et pärast pealelõunast kursust võiksin siia tagasi tulla, ja mulle teeb nalja lugeda, et pood avatakse uuesti kell kaks ning mingit erilist sulgemisaega ei olegi, ja et pühapäeviti on see suletud ainult si grosse fatigue. Kui väsimus on väga suur!
Kõrged hooned, üksteise kõrvale surutud nii kitsaste tänavate ääres, kust jalgratas vaevalt läbi mahub (meie kirjakandja kindlasti mitte!), on värvidelt ja arhitektuurilt itaalia mõjuga: erkpunane ooker, kollane ooker ja sinepitoonid, kõik on kaunistatud luitunud roheliste või pleekinud türkiissiniste žalusiidega, või kahvatu tolmuse lillaga, mis on nii lõhnav, et seda saab peaaegu sisse hingata.
...
Osalt žalusiidega kaetud akende taga silman kohalikke käsitöömeistreid innukalt töötamas atelier´des, mis on vaevalt suuremad kui postmargid. Kiilaspäine kingsepp, kes parandas nahast sandaalipaari taldu, paneb need kõrvale ja suleb oma poe lõunavaheajaks. Ühelt väljakult algaval kõveral umbtänaval kohtan mehaanikut, kes on lahti võtnud igivana lapsevankri suuruse Fiat Cinquecento mootori. Ta istub juhiistmel ja vaatab lahtisest uksest välja maailma. Ta süles on kauss, milles paistab olevat sealiha rikkalikus veinikastmes. Maapinnal tema jalgade juures on pooltühi pudel ja klaas roosat veini, puuvilja, juustu, poolik pikkelsai ja ohutus kauguses kaks ilase suuga peni toidujäänuseid ootamas. Pesunöörid linade, särkide ja aluspesuga on tõmmatud nagu lipuehted kõikjale minu kohale üle kitsaste tänavate ühest servast teise. "


Ja puhas rõõm teadmisest, et neli sarnast (loodetavasti!) raamatut on veel ees.

Keda nüüd taas peaks häirima siin postituses teiste prantsuspäraste kohanimede seas kasutatud "Nizza", siis ka raamatus on läbivalt just seda varianti kasutatud:P

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar