27 november 2012

"Oliiviteekond" C. Drinkwater



Neljandaks raamatuks on Drinkwateril endal vist ennekõike jaks otsa saanud. Tal on kas üle visanud Appassionatas kükitamine ja töö rügamine (erinevalt Michelist, kes lehvib enamus ajast Pariisis ja siis veel natuke siin ja natuke seal) või siis ei juhtunud villas enam tõepoolest midagi erilist.

Igatahes "Oliiviteekond" ongi sõna otseses mõttes teekond ümber Vahemere, kus ta otsib vastuseid oliivide kasvatamise käigus tekkinud küsimustele. Oo, ja siin juba leidub oliive! Ja fakte ja ajalugu ja kirjeldusi ja värvikaid oliivikasvatajaid. Sest ka paigad ise on värvikad: Malta, Kreeka, Kreeta, Liibanon, Tuneesia, Liibüa, Türgi, Süüria, Iisrael.

Näiteks valged oliivid, midagi väga ainulaadset. Või magus sort, üks ainsamaid, mida kannatab töötlemata ja otse puult noppides süüa. Või põnevad retseptid oliivide konserveerimiseks. Või milleks on vaja oliivisaludes laululinde. Või erinevaid nippe oliivide noppimiseks.  Või kuidas eri rahvad eri aegadel on neist luuviljadest õli kätte saanud. Või mida teinud alles jäävast pastast.

Kodused teemad on selles raamatus praktiliselt unustatud. Tarbetuid kõrvalepõikeid on, aga siiski võrdlemisi vähe (näiteks "naftakate" elu Liibüas... Tripolis on see luksuslik ja Banghazis veidike...hm, metsikum).



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar