12 november 2012

Restoran La Bottega

 

Restoranide nädala grande finale - restoran La Bottega (peakokk Nicolo Tanda)!
Restoranide TOP 50-s asub La Bottega 2012. aasta seisuga kenal 12. kohal.
Hõbelusikas jäi 2011/2012 hooajal küll saamata, ent Parima Rahvusrestorani nominentide hulgas troonis La Bottega auga.


Hubane ja õdus Itaalia toitu pakkuv restoran, kus ees ootamas kolmekäiguline õhtusöök. Olime üsna elevil juba eelmise päeva restoranikülastuse aegu, arutades järgmisel päeval eesolevat menüüd. Teadsime, et tulemas vasikakeel ja küülikuliha. Meie seltskonnas oli inimesi, kes ei olnud emba-kumba söönud.

Esimesena mainitud looma puhul tuleb koheselt silme ette pruuni pehme naha ja suurte silmadega ja märja nina ning kareda keelega vasikas. Mulle kangastus seda menüüd nähes silme ette suurfarmis veedetud lapsepõlv, kus vasikas imes mu kätt, arvates, et nii saab piima ja kõrvus kuulsin vasikalapse nälginud häält. Jänes - punnis punaste silmadega koheva karva ja imepisikese kondiga loom. Oli vast väljakutse meid ootamas...


Eelroog:
Vasikakeel
tuunikala kastmes











Portsjonid olid selles restoranis ikka tõeliselt suured!
Visuaalselt oli eelroog väga kena vaatepilt. Olles kogenud lehmakeele söömist, eeldasin, et maitse on üsna sarnane, aga eksisin. Pisut kibedam, tugevama maitsega, ei ole nii pehme maitsega nagu lehmakeel. Keel oli lõigatud hästi õhulisteks lõikudeks. Oli ka pisut õli peale peitsitud. Viilude peale oli asetatud tuunikala salat rukola ja kapparitega. Tõeliselt hea salat! Kas asi oli selles, et see õli seal vasikakeele peal oli või selles, et viimasest söögikorrast oli möödas 9 tundi, aga mul hakkas kergelt iiveldama ja see vasikakeel käis suus ringi. Seega - vasikakeelt ei suutnudki ma rohkem süüa kui kolm lõiku. Üks väga hea ja kaks head hinnangut antud roale.




Pearoog:
küülik
valge veini ja oliivi kastmes, kartuli-spinati püree












Väga suur portsjon väga suurel taldrikul, mis meenutas pigem ovaalset kandikut. Sellest roast oleks jagunud kahele inimesele, ausalt! Roast lausa peegeldus itaallasest mamma valmistusviisi: suured porgandiviilud, suured sibulatükid, küllusliku hautise sees ohtralt pehmet ja hõrku küülikuliha. Hinnang roale oli väga hea, loomulikult :) Kõht oli juba siis nii täis, et ega enam ei jaksanudki süüa.


Mõte magustoidust ajas kergelt iiveldama. Õnneks pakkus kelner, et kas me sooviksime roogadest puhata pisut enne seda, kui toob magustoidu lauale, olime koheselt nõus :)
Ja siis see saabus: šokolaadikook.









Lihtne dessert: šokolaadikook.
Et neid söödud küll ja küll, eksole. Kuigi antud koogi nimetus oleks võinud olla šokolaadi-martsipani kook. Väha hea kook. Isiklikult häiris mind antud koogi kaunistamiseks lisatud kakao, aga hea oli ikka!

Seega, oli grande finale igati ootuspärane ja pani ilusa punkti meie selleaastasele "restoraninädalale".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar