14 november 2012

Seepi, ohtralt seepi...


No seekord olen ma ikka seebikate otsa sattunud! Nagu seda muidu veel vähe oleks.
Ma võin öelda, et Murdochi ja/või tõlkijate keel oli küll igati nauditav ja meeli paitav, koguni tema looduskirjeldused mulle igati meeltmööda. Kui vaja sõnadega maalida pilt maastikust, ilmast või tegelaste vaevadest, siis jumala eest, sellega saab Murdoch kenasti hakkama. Tema inimeste nägude kirjeldamine muutus ajapikku aga juba häirivaks, sest mitukümmend suu ja suujoone kirjeldust sa ikka viitsid lugeda? Võib-olla ühe raamatu jagu "nägusid" kannataks isegi ära, ent tegemist võis olla seekord lihtsalt kolmest järjestikkusest raamatust saadud üledoosiga.
 
"Inglite aeg" läks ühel hetkel liiga groteskseks ning ma saatsin selle heaga nelja tuule poole. Ja miks mind ometi ei hoiatatud, et Murdoch on taoline seebikuninganna?!
 

"Meri, meri" kiskus ka Ladina-Ameerika telenovelade valdkonda. Meri ise, vana mereäärne häärber ning peategelase lõuna- ja õhtusöögid lõppkokkuvõttes selle raamatu ka päästsid. Neist oleks veelgi võinud kirjutada. Üsna ebasümpaatsed tegelaskujud ja lõputud draamad muutusid igatahes kurnavaks.


 "Itaallanna" oli... samuti seebiooper, vaid selle vahega, et puudus lõputu venitamine. Ärge nüüd öelge, et mulle lihtsalt sattusid valed raamatud Murdochilt:) Ja et tal on mõni teos ka enam-vähem normaalse süžeega.
Sest see siin ei olnud ju, ega? Teen lühidalt: peategelane naaseb vanematekoju ema matustele, seal krabab ta vahelduseks vennatütart ning tõrjub samaaegselt ka vennanaise lähenemiskatseid. Vend aga mehkeldab vaheldumisi viskipudeli ja oma õpipoisi õega. Õpipoiss ise on aga kõige kõvem mees, sest tema magatab vaheldumisi tolle naist ja tütart, suisa nii edukalt, et mõlemal pätsidki ahjus. Ja siis tulge mulle rääkima, et see on hea raamat:)
Tegelased, nagu Murdochil vist kombeks,  on kõik küllaltki ebasümpaatsed, vastikud ja salakavalad ning muidugi raudselt mingi jamaga hakkama saanud.
Ainsaks normaalseks tegelaseks selles raamatus ongi itaallanna. Noh, ega ta suurt sõna ei võta ja silma ei torka ka, alles lõpupoole - ehk see ta päästabki:) Kuigi ka temal oli mingi oma must saladus, aga ma ei mäleta enam täpselt milline...
Läheb veel õige mitu aega, kui ma midagi samalt autorilt veel võtta söandan.


 Ja kuna Inglismaa seepi sai juba piisavalt, siis tulin korraks kodumaale käima. Üks väga naljakas raamat, ei teagi, kuidas selle otsa komistasin. Kui ma nüüd guugeldasin, siis selgub, et sellest on ilmumise puhul ikka meedias veidi juttu tehtud, aga nähtavasti kohtades, mis minuni ei jõua.
"Maffia" on selles mõttes muidugi hea raamat, et iseloomustab päris kenasti elu Eestimaal ühe lühikese ajavahemiku jooksul. Tõesti-tõesti, olid aastad, mil siinse maalapikese peal just niimoodi elati ja toimetati ja nii mõnigi tänaseni toimiv äri sarnastel meetoditel kokkuaetud algkapitaliga püsti pandi. Raha, teadupärast, ei haise!
Kellele Anvelti "Punane elavhõbe" meeldis, sellele peaks sobima ka kõnealune üllitis, seekord siis politsei asemel küll päti poolt vaadatuna.
Tõsi, raamat on tublisti alatoimetatud ja ülekujundatud, seega nõrganärvilistele ei julge soovitada:) Samas, kuigi pealkirjade kujundus mul vererõhu lakke tõstis, siis jällegi tekstile taustaks paigutatud must-valed pildikesed olid igati omal kohal! Sellised parajalt illustratiivsed ja teisalt nostalgiat tekitavad:)
Ainult et mis näoga ma nüüd edaspidi Indrek Taalmaad vaatama pean:))))) Minu lemmiksõnaks sai aga otseloomulikult "rosinakäpik".


Ja vahelduseks ka Tai seepi, mille puhul tuleb tunnistada, et see oli kõik ka etteaimatav. Aga siiski piisavalt põnev ja kiire lugemine. Vajalik on see vist küll ennekõike Taid külastada kavatsevatele meesisenditele.
Kes juba käinud, need ärgu lugegu, sest enese lüpsilehma staatusest leidmine võib liig valus laks olla.

2 kommentaari:

  1. "Meri, meri" on küll suurepärane raamat, paneb mõtlema ja mõtisklema, ei ole kohe ahmimiseks, vaid on süvenemiseks. Seebikaks ma seda ei peaks küll mitte üks põrm. Samas on see raamat, mis vajab lugemiseks aega ja meeleolu, mitte lihtsalt kiiret sirvimist. Üks mu parimaid lugemiselamusi, kuigi ma muidu suur Murdochi-fänn pole.

    VastaKustuta
  2. Teksti ja keele mõttes kahtlemata väärt raamat, aga liinid on ju ikka seebised, no on ju:) No kuidas ta satub, ma ei tea, sadadest mereäärsetest küladest just sinna elama, kuhu on paari aasta eest ka Hartley kolinud? Või kuidas viimase aastaid kadunud olnud kasupoeg nüüd äkitselt välja ilmub, just sinna ja just peategelase maja juurde... Ja siis veel kõik need sinna laekuvad teatriilma mehed ja naised, kes on kõik varem või hiljem omavahel paare moodustanud. Või et tema endise autojuhi vend on just nimelt kohaliku kõrtsi peremees...jms asjad. Ja siis ma hakkan lugemise ajal paratamatult mõtlema iga uue tegelase areenile saabudes, et kelle sohilapseks või eksabikaasaks või kunagiseks majapidajaks too uustulnuk peagi osutub...
    See on see osa nende kolme raamatu puhul, mis mind enim häirima jäi. Kuigi uudishimu võib minust võitu saada ja ma võin veel mõne raamatuga õnne katsuda:)

    VastaKustuta