30 november 2012

(kultuuri)šokk

Olen paar päeva ravinud oma metsikut peavalu. Peavalu, mis tingitud õudsest teatrielamusest.




Ma usun, et ei lähe enam iialgi ühtegi lasteetendust vaatama. Lasteetendused on ikka vanaemade-vanaisade ja lastelaste jaoks, tõsiselt, nende närvid peavad ehk vastu:)
Tunnistan, et etendus oli hea, isegi väga. A. Soro ja A. Kurvits võrratud, T. Ingit ja A. Tabunit mina suisa jumaldan ja Karlsson ju üldse kindla peale minek.

Aga bussitäite kaupa algkooliealisi rüblikuid on ikka liig mis liig. Nüüd ma tean, miks nii paljud pedagoogid labiilse närvisüsteemiga on. Tõsi, minu kõrvale juhtus ka üks äärmiselt sümpaatne eksemplar, ent see oli ka ainus erand. Ülejäänud karjusid ja lõugasid ikka nii kuis torust tuli. Või siis valisid ignoreerimise tee. Lõppkokkuvõttes tegi see sama välja. Sest kui ei karjunud õpetaja, siis karjusid lapsed, ja kui ei karjunud lapsed, siis karjusid õpetajad... loogika?
Ja lapsed olid nagu lapsed ikka. Kui mina noor olin (rohi oli nagunii rohelisem ja päike kollasem, aga see selleks), siis oli mingi kord veel olemas. Nüüd ei olnud enam midagi. Põhimõtteliselt sind talluti, togiti, nügiti, kratsiti, lükati... Ma ei ole oma sinikaid veel kokku lugenud ausalt öeldes, aga neid on ja õige mitu.
Samas on vist tegemist siiski teatava kambavaimuga või millega iganes... Sest kui üks grupp on hullumiseni pöörane ja metsik, siis mõni teine jällegi vaikne ja taltsas. Selle peale meenub mulle üks õpetajaametit pidav daam, kes täie veendumusega kinnitab, et kõik sõltub aastakäigust. Et ühte klassi satuvad valdavalt ju Hiina loomakalendri järgi sama aasta lapsed ja see määravat kõik. Järgnevaks kaheteistkümneks aastaks pidavat kõik paigas olema. Ja nüüd on klassijuhataja õnn (või õnnetus), millise loomamärgi otsa ta satub. Kuna seekord olid teatris valdavalt vist I-III klassi jütsid, siis peaks muidugi üle kontrollima mis aastakäikudega tegemist oli.
Ja ärgem siiski alahinnakem ka kodust kasvatust ja õpetaja enesekeshtestamise oskust. Mõne jaoks see oskus piirdubki vaid karjumisega. Keeruline olukord igatahes. Äkki oleks abi ühest Majasokust?:)))
Foto: Jaanus Laagriküll


Huvitav, et õhtusel ajal ei märka paljusid asju, mis päise päeva ajal silmi ja nina lausa kratsivad... kõik see 80-ndatesse kinni jäänud interjöör, ventilatsiooniga saali kanduvad tubakaaroomid, puhvetiseintesse imbunud masinakohvi mõrkjasmagus hais...

Tänased boonuspunktid lähevad "Ugala" wc-paberile ja (eeldatavasti naissoost) isikule, kes on suvatsenud oma teatriridikülis kanda pastapliiatsit ja selle wc-kabiini sisenedes välja otsida ja seinale kinnitatud  palvele pabereid mitte potti loopida, lisanud omapoolse täienduse "Mis paber???"

3 kommentaari:

  1. See oli hea lastetükk küll. Ei tea kas selle on televisioon ka üles võtnud.

    VastaKustuta
  2. teemast mööda aga kas oled sel nv-l ühe- või mitmelapseline?
    M.

    VastaKustuta
  3. Kindlalt ei tea veel, aga suure tõenäosusega on seekord siin rohkem kui üks väike tegelane ringi liikumas. Pane mulle fb-sse täpsemalt, kui sul on mingeid plaane;)

    VastaKustuta