13 detsember 2012

Angst

Ängiraamatud, aga täiesti erinevad. Kummagi raamatu peategelas(t)el on oma valu ja maad ligi surumiseks oma põhjused. Peale ängi (ja selle, et lugesin neid samaaegselt) ei ühendagi miski neid raamatuid, seega ärge otsige muid paralleele.
Niisiis must masendus.
Aga lugeda oli ikkagi hea.




Tõsi, M. Piirve "Ühe maailmavalutaja märkmed" esimestel lehekülgedel ei tahtnud edeneda. Ehk oli kohati liialdatud sõnamängudega või ei suutnud mina lugejana koheselt musta masenduse lainele saada:)? Ent hiljem oli juba hea, nii hea kui raamatutegelase depressiivse elu lugemine üldse olla saab.
Mis mulle aga eriti meeldisid, olid mõnusalt arhailised sõnad ja väljendid, mida autor üsna usinasti oli sisse pikkinud. Võib-olla ei ole need just otseselt arhailised, aga olgem ausad, meieealised enam ei kasuta selliseid kuigi tihti. Seda enam ma naudin neid. No näiteks üll ja manu ja klosett jt. Või siis uute väljendite tekitamine, mis autorit samuti näikse võluvat.

"Ma nägin, kuidas usk minust põgenes. Tuhatnelja. Jooksis väikese märsiga nurga taha. Väikeses märsis olid kõik need pisikesed imed, mis mulle elamiseks energiat andsid. Ma adusin päris teravalt, et olin tupikusse jooksnud. Tundsin, et ei saa sirutuda, elu mu ümber oli kitsaks jäänud. Maud oli kadunud. Üksinda olin ma. Mul hakkas seest väga külm. Halb eelaimus näris mind kintsust. Tundsin, et Maudi kaotamine lõi mu peas midagi katki. Sõrmed muutusid jäigaks, sõrmeotsad jäiseks. Pähe sigines paanika, tuhm peavalu surus mõlemalt poolt peale. Peas surusid end mingid väikesed ümmargused olemid tihkeks massiks kokku. See ühinemisprotsess oli piinarikas. Väikesed tihedad valutavad massid tiirlesid mu peas. Need massid moodustasid äkki mingisuguse klaasja ja vastiku kile, mis oli justkui teatav kookon. Äkki läks see kile krõbisedes katki. Hirm võttis võimust. Mingi tohutu raudne raskus surus ja ma ei suutnud hingata. Kähisesin. Paanika lähenedes nööriti mu kurk kinni ja ma ei tahtnudki korralikult hingata, pigem nohisesin ja hirmusin. Mõtlesin, et sügavat (rahustavat) hingetõmmet võttes tõmban koos hapnikuga endasse ka veelgi rohkem hirmu."





J. Kausi "Koju" mõjus aga ikka kausilikult, ei midagi eriti uut, ent ometi nauditav. Mulle meeldib, et see on ühest küljest selline kiire ja ladus lektüür. Teisalt aga, alati jääb lugejale ruumi ja õhku. Ruumi ise edasi mõtlemiseks, mosaiigi kokkupanekuks, lünkade täitmiseks. Kaus kirjutab kuidagi elulistest, suisa argistest asjadest. Või ta kirjutab eluliselt, argiselt, mine võta kinni nüüd kumbapidi.

Kausi raamatutel on veel üks eripära, mulle meeldib just see tema puhul enim. Tema raamatutes kerivad lood end lahti mõõdetud tempoga. Mitte prauhti! kõik korraga või kuidagi ebaühtlaselt, et vahepeal kotiga fakte peategelase kohta ja siis jälle jupp aega vaikust. Ei, ka "Koju" puhul kulgeb lugu nii edaspidi kui tagurpidi kindla rütmiga.

Et siis kolme keskealise mehe hall argipäev, elu tupiktee, valgust ei paista.

"Nojah, aga ma olen hakanud mõtlema, et mul on selles mõttes samamoodi, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma igatsen õnne, ja mida rohkem ma seda igatsen, seda kaugemale see minust nihkub. Tead. Ma kardan üha rohkem. Saad aru, kui sa tuletasid praegu meelde seda jalutuskäiku üle Hendriksoni küüru, siis see tähendab mulle vist nüüd midagi... kättesaamatut. Midagi nõnda ilusat, et see ei kuulugi nagu enam minu elu juurde, mul on see mälestus küll, see on minu sees, aga ometi... jah, nüüd võiks öelda, et see oli aeg, kus ma olin õnnelik, sest ma ei mõelnud sellele nii palju. Õnn on see, kui sa õnnele ei mõtle."


Boonuspunktid ikka ka, eks:) Viimaste, vigadest kubisevate raamatute valguses, oli seekord tegemist kirjavaraga, kus ma silmakriipivaid möödalaskmisi ei leidnud. Või ei märganud. Teeb minu jaoks sama välja, laseb vähemasti rahus lugeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar