14 detsember 2012

Raamatute toimetamise ja vigade teema jätkuks...



Kuna siin on viimasel ajal neist vigadest juba korduvalt juttu olnud ja nüüd ka keegi anonüümik viskas kivi vist nagu toimetajate kapsaaeda, siis ma tahtsin paar rida vastata. Ent nagu tavaliselt, paari reaga ei saa kuidagi hakkama.
Inimeseloom on kord selline, kes tahab ju süüdlast otsida, konkreetselt kellegi õlule süü veeretada. Ma ei tea, tõesti ei tea, kuidas "vanasti" õnnestus nii hästi viimistletud teksti kaante vahele panna. Küllap ikka aeg oli üheks teguriks. Aega oli nähtavasti maa ja ilm, asjaosalisi piisavalt, vastutus teine. Vist. Ajale võiks lisada finantsvahendid. Et kui oleks raha piisavalt, siis oleks ka iga ilukirjandusliku üllitise juures olemas sisu- ja keeletoimetaja, korrektor jt.

Samas, kui praegu tooks põhjenduseks aja, siis naerdaks mind välja. Peaks olema keegi või miski muu, kes tõstaks käe, et minu viga. No aga ei tõsta ju keegi kätt, mitte kunagi, et konkreetselt see või teine raamat sai just minu pärast seesugune.
Ja lugeja ei mõista endiselt, et mis toimub, mis lahti on. Pahandab. Mina lugejana niisamuti. Aga ikkagi ei tõuse sõrm ainult toimetajale näitama. Kirjastuseti on kogu see tööprotsess niivõrd erinev, et...

Ma meenutan siis parem ise erinevaid kogemusi toimetajatega. Neid on loomulikult veel vähe, aga siiski nii erinevaid. Ja kui neile kogemustele mõelda, siis selgub, et lisaks ajafaktorile on see protsess üldse kirjastuseti erinev.

Mul on olnud toimetaja, kes teeb seda tööd pliiatsiga ja paberil, arvutisse toksib tehtud parandused omakorda keegi teine. Stiilile, loo ülesehitusele ei ole (vist) tähelepanu pööratudki. Pärast nö toimetamist sain teksti tagasi ja lugesin üle. Kuna minu jaoks oli tekkinud ajaline distants, siis oli silma häirivaid kohti mitmeid, enamikust püüdsin mööda vaadata. Kui aga ühes lõigus leidsin sama sõna viiel korral, siis tegin muidugi suu lahti. Lisaks võib edukalt juhtuda, et toimetaja teeb su teksti nii vägeva paranduse, et "ülejärgmisest" saab "üle-eelmine", mistõttu muutub võimalikuks oma pilk suunata enda taga istuva inimese seljale... Saite aru, mida ma siinkohal mõtlesin? Ei saanud? Noh, ega minagi. Nii et vahel võib juhtuda, et autor peab omakorda toimetaja tehtud parandusi parandama hakkama. Kui autoril on selleks piisavalt aega või kui tal on kirjutamise lõpetamisest parajalt aega möödas, siis on ssee täiesti võimalik ja teostatav. Vastasel juhul jääb autor ikka toimetajale lootma (kuigi selsamusel toimetajal on ehk viis teksti korraga käsil, tähtajad kukil ja... ühesõnaga, nõiaring, aeg ja raha, eks!).
Muide, tegelikult äärmiselt tore inimene oli see toimetaja, ikka meenuvad need pikad telefonivestlused ja vahetu kontakt, lisaks mõõtmatu innustus. Ühtegi e-maili temalt ei tulnudki vist. Väga värskendav vahepala tänasel päeval, kas pole?

Siis on mul olnud toimetaja, kellest ma ei teagi midagi. On ta pelgalt nimi või on tal ka nägu:) Pole näinud, pole kuulnud, pole kirjutanud. Mis ei tähenda, et ta midagi teinud ei oleks, oh ei! Kahtlemata leidis ta nii mõndagi, ja mis mulle eriti meeldis, ka paar asjalikku faktiparandust. Aga jah, infoedastus läbi mitme inimese ja seega mul ei tekkinudki temaga mingit isiklikku kontakti.

Aga veel üks teistmoodi kogemus on mul olnud. Kas halvem või parem, tont seda jälle teab. Ühelt poolt kole närvesööv ja segane, teisalt õppisin ma sellest vist kõige rohkem. Seega fifty-fifty olukord. Inimesi, kes teksti üle lugesid, tundus olema tõeliselt palju, silme eest läks kirjuks ja hästi ei saanud nagu aru, et kellele ja millist aru anda ja kelle küsimustele ja ettepanekutele kuidagi reageerida. Samas oli mul ikkagi toimetaja täitsa olemas, igati meeldiv ja vahva inimene. Ja eks tema nägi minuga ka vatti, kahtlemata rohkem kui ükski teine toimetaja. Ja samast seltskonnast oli veel üks inimene, kes oskas head nõu anda, kellega sai dialoogi astuda. Eks sellised kogemused rikastavadki enim - kui tekib omavahel kahekõne, kui saab probleemsed kohad üle ja läbi arutada. Aga ongi, et see kõik eeldab tublisti aega, energiat, panustamist... ja kui seda vääriliselt ei tasustata, siis miks peakski üks normaalne inimene, olgugi filoloog ja puha:P, heategevust tegema?

Nii et, see on see, mida teevad tänased toimetajad tänastes tingimustes. Olenebki, milline pingpong käib kõigi osapoolte vahel. Olgem ausad, kui seda suhtlust on liiga minimaalselt, siis jääb oht vääriti ja kaheti mõistmisteks, ent kui läheb jällegi kümnete kirjade pommitamiseks omavahel (ja igal teisel korral tekib ka vajadus kogu tekst taas ja taas uuesti lugeda), siis ei saa ka sellest head nahka tulla, sest lõpuks on kõigil tähelepanu hajunud ja üsna ükskõik sellest tekstist.

Et kes siis on süüdi?
No ei olegi ühest vastust, eks ole. Kord toimetaja, kord kirjastaja, kord kirjastuse suvaline töötaja, kord autor ise, kord tagant kiirustavad tähtajad, kord...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar