04 detsember 2012

U. Vadi "Tagasi Eestisse"


Vadi kirjutab muidugi ladusalt ja muhedalt. Lisaks tabab ta iga karakteri või nähtuse puhul mõned rasvaselt tabavad jooned, mis annavad kenasti loole vürtsi juurde. Kuidas John Lennoni välimusega John/Juhan kirjeldab oma bossi või töömeeleolusid, Tartut ja sugulasi, itsitavaid Jaapani plikse, Eveline... Ja kirsiks tordil pagulased Austraalias. See on midagi sellist, millisena meie siin kujutame kõik neid Kanada ja Austraalia vanaonusid ja -tädisid ette. Kusjuures vanem generatsioon tõenäoliselt selline ongi, vaevalt et Vadi selles osas mööda pani.

Loos oli õigupoolest mitu kihti või omaette võetavat lugu. Ei pea silmas mitte ainult Männiste käsikirja, aga üleüldse otse ja kaude jutustamist. Et mingil hetkel tekkis suisa hasart alltekstide ja tagamõtte otsinguil. Vadi ise võib-olla itsitab üldse pihku ja väidab, et ei ole seal mingit erilist tagamõtet, no ei tea.

Enim meeldiski vast see paguluse teema, mitte ainult selles osas, mis puudutas neid kummastunud vormi saavutanud patrootlikkusest nõretavaid  ettevõtmisi ja hoiakuid vanakeste hulgas, ent just nimelt ka tavalise noore või keskealise pagulaseks olemist. Pagulane siin või seal. Ja kelle silmis olla pagulane.

Boonuspunktid muidugi kord vaiksematele, siis jälle lärmakamatele ja igatahes sittuvatele ahvidele. Ahvid olid kindlapeale head. Ja vajalikul hetkel ulatasid ka oma abikäe, respect!

Tõsi, üks küsimärk jäi mu jaoks veel õhku - kas see oli mõeldud Oksaneni "Puhastusele" paroodiaks? Nii see lugu igatahes kohati mõjus. Aga kuna see oli mõnusalt jantlik ja tõsihumoorikas lugemine nii ehk naa, siis kui ka oli pilamine, ei häirinud see karvavõrdki. Teatrilaval ma muidugi asja ette ei kujuta, aga küllap minust targemad mehed-naised selle lavalepanekuga siis toime tulid.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar