30 jaanuar 2012

Miss Bean

Mõnikord on mul kahju, et ei ole võimast kaamerat - sellist, millega uksest välja astumata võiks mõned unustamatud hetked talletada. Nagu nädalapäevast näha, ei tekitanud minus seekord kiusatust linna poolt saabuvad varahommikused pidulised. Need on juba loomuldasa tänuväärne materjali huumorinurga jaoks.
Seekord ajas suunurgad kõrvuni hoopis kelgumägi. Või noh, kui seda kannatab nii kõlava tiitliga pärjata...Igatahes marssis sinna ühel hetkel äärmiselt otsustaval sammul Mr Beani naissoost koopia. Selline pikk ja kiitsakas ja üsna paranoiliselt ümbruskonda silmas pidav neiu, vanuseks pakuks tubli 12-13 või enamgi. Tont neist tänapäeva noortest aru saab ju. Kaenlas oli meie isehakanud miss Beanil korralik pappkarp, mõõtudelt selline, kuhu ehk koguni mingi mikrolaineahi vms sisse mahuks. Iseenesest ei ole kast kaenla all kõndiv isik kuigi tähelepanuäratav, kuid meie miss Beanil ei olnud kast kokku pakitud, nagu kannaks seal üht koma teist head ja paremat, vaid see oli lahti rebitud. No muidugi tekitab selline käitumisviis naabrivalve piiramatu huvi.
Kui ta papitüki õiges kohas maha asetas, siis oli loomulikult selge pilt, et läheb kelgutamiseks. Neiu istus kenasti papile ja... ootas. Paraku ei sündinud eriti midagi. Aga mis miss Beanil muidugi erakordsed olid, need olid koivad. Tõsiselt pikad koivad, ausalt! Ütleme nii, et ideaalsed hoo lükkamiseks. See tähendab, hoo lükkamiseks, kui on millele hoogu lükata.
Kahjuks siblisid miss Beani jalad elu eest, aga kasu sellest suuremat ei tulnud. Papitükk seisis visalt mäenõlval ning ei liikunud paigalt rohkem kui neiu parasjagu korraga jõnksutada suutis. Alla see neiuke, tõsi küll, jõudis, kuid olgem ausad - ainult tänu ennastunustavale jalgade tõukamisele. Libisemist nähtavasti papil kui sellisel napib.
Ja muidugi on mul hea meel, et leidub veel vahvaid ja värvikaid, ent eelkõige ettevõtlikke inimesi. Mr Bean oleks saanud head ainest järgmiseks filmiks.

29 jaanuar 2012

Kripeldused

Kes ütles, et ei tohi kripeldada?
Näiteks mõni sihtkoht, kuhu tahaks hirmsasti ja hästi ruttu saada.
Või mõni kirjatükk, mis end peas kerib ja ketrab.
Või mõni raamat, mis ootab lugemist - avastamist.
Või mõni inimene,kes ootab üle vaatamist ja rõõmsat taasnägemist.
Või hetked ja pildid, mis ootavad uuesti kohtumist.
Kripeldusi on palju ja pidevalt, ja on hea, et need on, selline edasiviiv jõud.
Annaks seesamune vaid aega ja jõudu:)

24 jaanuar 2012

Tallinn, miks sa loomi ei armasta?


Nüüd siis on hirmus uudis pealinna vallutavatest rottidest ületamas mitmendat päeva uudisekünnist. Tegelikult on nad ju päris armsad, ja ikkagi loomad!
End mõnusalt tundvad rotid ei ole muidugi midagi erakordselt uut - on nad ju teisigi linnu hõivanud. New York vist on nendega kimpus olnud, mõni linn kindlasti veel.
Aga mulle meenuvad kohe mullused Nizza rotid, kes võitsid mu südame hoobilt. Sealsed rotid polnud sugugi rumalad - nad valisid elupaigaks parima võimaliku koha linnas. Loomulikult oli selleks kindlusemägi ühes imeilusa vaatega pikale rannapromenaadile ja jahisadamale, õitsvate hiidkaktuste ja pideva meelelahutusprogrammiga. Kui veel mainida öörahu, tingituna suletud väravatest, millest võiks lõputult rääkida, siis mida sa hing veel ihkad!? Rottidel oli sõna otseses mõttes pidu koduõuel, sest piknikupidajaid, kes baguette´ide ja muu hüva kraami jääke prügikasti poetasid, liikus lademetes mäelt läbi.
Muide, need rotid olid lisaks erilisele taiplikkusele ka osavad akrobaadid - mängleva kergusega nautisid nad, jalutuskäik oleks nende võimete ilmne alahindamine, nad suisa vudisid jooksujalu põõsastes. Ja jällegi ma eksin, mitte põõsastikus, vaid põõsasteL, otse okstel. Põõsad liikusid, kahisesid, ragisesid, sõnaga - elasid. Võimsad rotid, ma ütlen.
Tallinlased tundku parem uhkust, et nende elupaiga on heaks kiitnud koguni rotid ise! Toitke ja hoidke neid siis ometi!

20 jaanuar 2012

Kuskil on alati keegi....


..., kellel on samad mured.
Ma olen viimase aasta jooksul eriti palju kurtnud ja vingunud. No näiteks mänguasjade üle, sest neid aina koguneb, nad on just kui ühe vitsaga löödud ja mis peamine, nad ei kesta kauem kui esimene tund või paar.
Ja siis ma mõtlen, et mis ma vingun - need on ometigi mänguasjad, asjad, mis meeldivad sellele, kellele need kingiti! Cool!
Ja siis olen mina - see, kes järgmisel päeval korjab kokku tükke, mis on purunenud, mis enam ei tööta, mis enam ei toimi, millel on mingi puudus.
Barbied, kes on lootusetult vigastatud.
Juuksehoidjad, mis ei hoia juukseid kinni või on pudenenud umbes-täpselt 5 tükiks.
Kingad, mis on pooleks.
Vildikad, mis juba esimesel õhtul loobuvad ühtlast ja kindlat värvi joont paberile tekitamast.
Mänguasjad, mis röögivad ebanormaalselt valjusti.
Mingid nukuriided, mis hargnevad ja millest jäävad järele niidiribalad.
Lõpuks on kodus hunnikus värvilist, läikivat plasti, mis on algselt mõeldud millekski, mille ma unustan lähima paari tunni jooksul. Mul on prügi, lademetes prügi, mis näib igas mõttes utoopiline. Mul on kahju endast, sest ma lihtsalt viin kotitäie prügi prügikasti. Mul on kahju neist, kes avasid oma rahakoti ja käisid välja hulga raha, kuid mille eest?
Tjah, juuresolev raamat ei kätkenud endas lugusid katkistest leludest, kuid nende sisutu olemus ja kahtlase väärtusega otstarve olid umbes samast kategooriast nagu need ühekordseks pruukimiseks mõeldud plastasjad.
Ma eelistaks, ausalt öeldes, et asju oleks vähem, palju vähem! Ja samas võiks neil olla mingigi väärtus, eelkõige ajalise kestvuse osas.
Vahel ma mõtlen, kas ja kui palju on mulle näiteks Juku poodi sisse astudes jäänud ette puust mänguasju... Kas on? Vist mitte... Pean tunnistama, et Taanis on neid oluliselt rohkem. Jah, neil on veidi krõbedam hind, aga nad kestavad. Mulle meeldib, et Jakobi õed on korduvalt eelistanud selliste kinkimist - need on tänini terved ja funktsioneerivad, neil on otstarve. Jumalik!
Ma eelistaks iga kell vähem asju, ent pikema kasutusajaga.
See oli see, mis eelkõige mulle Ameerika 3 meelde jäi. Muidugi oli seal palju muudki, aga just see, mänguasjade mõttetus, riivas silma ja kõrva.
Tegin hiljuti sellekohase teemapüstituse ja...tulemus oli hämmastav... probleem oli minu peas, teiste jaoks ei olnud muret. Peaasi, et oli asju, oli kinke, oli nimetuste arv - kestvus, see nagu ei lugenudki.
Ma tajun taas, et olen ufo:) Miks see mind ei üllata?
Tegelikult olid mänguasjad vaid imepisike osa sellest raamatust, seal oli palju enam, aga hetkel aktuaalne oli just see osa. Sest ma olen sellest NII palju rääkinud, kurtidele kõrvadele....

17 jaanuar 2012

Lugu sellest kuidas presidendiproua mind solvas

Oli hele ja päikseline päev, selline ilusakene, ja mina elasin kusagil poolel teel Parika raba juurde. Mul olid heledad laudpõrandad, päikest ja rõõmu täis.
Ja siis helises uksekell, aga ega mina teadnud midagi karta - jooksin ikka avama.
Etskae, naabrimeest! Hingeldades ja puhkides teatas, et täna tuleb Efka külla, käib kohe kõik ümberkaudsed majad ühe soojaga läbi. Tont seda teab, milleks seda tarvis pidi olema, aga igatahes selline oli plaan ja ei taibanud nagu vastu ka vaielda.
Jooksuga kööki ja vaaritama. Ei tea miks, aga ilma pikemalt mõtlemata hakkasin midagi ühepajatoidu sarnast tegema. Jumalast südamest tegin ja ise olin eriti happy sealjuures.
Selline kümnesse täistabamuse tunne oli. Et vot täna tuleb hea ja õige asi ja vat kus nüüd ma alles teen:)
Nojah, siis ta tuli, ise oli selline armsake ja kenake ja mulle ikka veel tundus, et kõik sujub maru hästi.
Ja kui siis hakkas pihta!
"Sina ja köögis?!"
"Kas sa ise koorisid kartulid?"
"Mis sa need porgandid puhastasid ka ise või? Päris ise?"
Igat asja uuris ja vaagis ja osatas. Mina ei näinud nagu midagi imelikku, mis talle sobimatu oleks võinud näida.
"Sa ei näe küll selline välja, et sa kaalikaid oskaks puhastada! Raudselt ema tegi."
Midagi vaatas ta ka elamises ringi, aga ikka nokkis iga asja kallal ja usutles üle, mitte kiitvalt!, vaid kahtlustavalt ja õelalt, et kas ma ikka ise olen teinud. Arumaisaand, mis tal just sel päeval viga oli.
Igatahes, oli mul kõik see aeg suu vett täis ja ma ei osanud musta ega valget talle vastata, isegi mitte kuidagi end õigustada ja teda veenda, et ma jumala eest tegin KÕIK ise oma pisikeste valgete käekestega!
Ma olin hommikul ärgates veel südamepõhjani nördinud ja mul oli pärast pool päeva tunne nagu peaksin end kuidagi ikka veel tõestama ja teda veenma, et ma ikka kõik tõepoolest ise olin teinud.

Mulle meenus see paari päeva tagune unenägu täna nähtavasti seoses veebis silmatud uudisnupukesega, kus esileedi väisas konkursi tiitliga pärjatud kodu(sid).Võib-olla mõni neist perenaistest närveldas enne tähtsat külalist sedavõrd, et see jõudis minu unedesse:))))

07 jaanuar 2012

Alati...

...on talv seal ilusam, kus meid ei ole:)
Lumi on valgem ja säravam seal, kus meid ole...
Elagu naabervallad ja nende vahvad asukad!

05 jaanuar 2012

Paha tuju peletamise saade


Tänane "Õhtusöök viiele" oli midagi nii head, meie telemaastikul nii harvaesinevat, haiget, lõbusat, aga vist ka elulist... Tegemist on ilmselgelt saatega, mille võiks mõnel kehvemal päeval välja otsida ja üle vaadata. Lihtsalt enese kiireks laadimiseks.
Kuigi ma eelistaksin seda rõdu-osa täispikkuses näha:) Karta on, et häid hetki on välja jäetud.
Ja muidugi lõpuks ometi üks "normaalne" inimene - Margret võitis mu südame! Ja te teate küll, millega;) Vihjeks olgu öeldud, et hiidkrevetid on vaid osaliselt õige vastus. Ka peedisupp on lähedale, ent ometi ei ole see veel kõik.
Tubli tüdruk!
foto: Indrek Kraus (TV3)

Pärast neid ei ole miski enam endine

Meid mõjutavad paljud inimesed ja asjad ning selle pagasiga tuleb siis edasi astuda, tahes või tahtmata. Läinud aasta lisas raamatute näol mõndagi juurde. Kõiki raamatuid ei hakka eraldi välja tooma, näpuga pealt saja neid oli. Mõni neist ammugi unustatud, mõni aga südame sunnil ka korduvalt üle loetud. Kesises saagis on kahtlemata süüdi aasta viimased kuud, mis lugemise praktiliselt ära nullinud.


-Herbjorg Wassmo Dina raamat. [triloogia 1. raamat]
-Herbjorg Wassmo, Õnne poeg. [triloogia 2. raamat]
-Herbjorg Wassmo, Dina pärandus. [triloogia 3. raamat]
-Herbjorg Wassmo Marraskil taevas
-Herbjorg Wassmo, Hääletu ruum
-Herbjorg Wassmo, Pimeda klaasverandaga maja
-Indrek Koff, Eestluse elujõust
-Jaak Jõerüüt, Muutlik
-Karl Bjarnhof, Tähed kahvatuvad
-Anne B. Ragde, Öine soov
-Anne B. Ragde, Rohelised aasad
-Anne B. Ragde, Berliini paplid
-Anne B. Ragde, Erakvähid
-John Fowles, Liblikapüüdja
-Toni Morrison, Armas
-Riikka Pulkkinen, Piir
-Riikka Pulkkinen, Tõde
-Naine Berliinis
-Heljo Mänd, Elu roheline hääl
-Linn Ullmann, Õnnistatud laps
-Stig Claesson, Sina maga, mina pesen nõud
-Jaan Kross, Kallid kaasteelised I-II

Suurim tänu aga neile, kes, otse või kaude, on osanud väärt lugemist soovitada!
Need siin on just need raamatud, mida julgeks ka ise teistele lugemiseks välja pakkuda.

Soojad soovitused


Kuna on mitmelt poolt kuulda kõiksugu apsakatest seoses rahvaloenduse küsimustikku sattuvate veidrustega, siis kahtlustan ma, et need ankeeditäitjad on end Lotteks joonud. Mis võib täiesti vabalt juhtuda, sest ankeet on tõsiselt pikk, rääkimata kogu süsteemi aeglasest toimimisest.
Ent jamaks lähebki, kui nüüd jõuda suguluse määramiseni. Kui Mael oleks kolme mehega seitse last, näiteks, siis kiiluks ketas raudselt kinni. Õnn, et ma oluliselt lihtsamalt pääsen. Vastasel juhul võinuks tõepoolest lõpuks ilmneda, et "... su ema on su õde, kuid sa ise ei tea..." vms, mis kuuldavasti nii mitmelgi on juhtunud. Kaval värk, valvsust ei tohi hetkekski kaotada!
Üsna haiged küsimused igatahes. Ma usun, et mu suhtumine sellesse loendusse oli enne küsimustega tutvumist tunduvalt positiivsem...

02 jaanuar 2012

Algused

Aasta, ikka see va 2012, on üle ootuste hästi alanud. Eriti arvestades, et lapsesuu ei valeta. Oletatavasti...
Kui ühel õhtul saadetakse sind magama, lausudes: "Head ööd, minu ilus ja armas ja mitte-paks(?) emme! Ja noor ja sile ka!"
No mis sa oskad öelda selle peale, suu on vett täis.
Ja järgmisel päeval võlud enese teadmata arsti ukse taga ära meesterahva, nii umbestäpselt kaheaastase, kes esmalt vaatab Pätut: "Tüdluk...". Seejärel rändab pilk ülespoole: "Tädi...Oi, ilus!"
On jah, ilus algus veelgi ilusamale aastale!

Iseasi, kas algus uuele tööaastale ka sama ilus saab olema. Stressipügalad kerkivad jõudsasti.

01 jaanuar 2012

Mõttetult mõtekas päev


01. jaanuar on alati selline... kahepaikne päev, pigemini eriliselt sisutu.Seda muidugi juhul, kui olla vinks-vonks terve ja aldis kõigile eelmise päeva ja ööga seotud ahvatlustele.
Tõbisena on see iseenesest päev nagu iga teine, ehk kuidagi väga vaikne ja väljasurnud. Terviserajale liiguvad vaid sundolukorras olevad tüübid, näiteks jalgu risti hoidvate penide omanikud ja titekärude lükkajad.
Mis kokkuvõttes tähendab, et päev on ideaalne omadega rappa minekuks!



See "hallituskord" peaks muide tähistama meie selletalvist lumerekordit...Pole paha!



Väike nostalgialaks kulub ka alati marjaks ära. Et mida seltsimehed soovivad - on pakkuda nii A-76 kui ka A-93.


PS Jäin mõtlema, et kui aasta esimest päeva alustada kohe blogimisega, et kas siis on oodata erakordselt palju sissekandeid alanud aastal või ehk vastupidi...