28 veebruar 2012

"Maag", J. Fowles


700 lehekülge puhast naudingut raamatu ja 1500 tükki hiina piina pusle näol.
Ehk teisisõnu, vaba nädala resümee.
Oli üsna ilmne, et viimatistele,- Steinbecki "Karbitänav" ja "Vihakobarad", - ei suuda niipea keegi vastu astuda. See on see koht, kus targem üldse mõneks ajaks paus teha. Aga Fowles on piisavalt oskuslik intriigide punuja, ja mitte ainult, need tema sepitsetud stsenaariumid on psühholoogiliselt parasjagu kaasahaaravad.
Aga seekord ei hoidnud lugejat raudses haardes mitte loo tegelased ja sündmustik, vaid...
Õige vastus on Kreeka!
Kreekat, ent eelkõige ühte konkreetset saart, oli sedavõrd detailselt lahti harutatud, et sul lihtsalt pidi pilt silme ette kerkima. Ja mitte ainult staatiline pilt, vaid kahtlemata ka lõhnad, tuulehood või siis vastupidi lämbe kuumus, pruuniks parkunud igavesed vanataadid ja -memmed, kuivav kurk, müstilised kyriosed, salapärased muusad...
Need kirjeldused suisa kutsusid ühes teises paigas Kreekamaal ronima üles Kastro restorani, punutud lebodiivanitele heitma, valget veini rüüpama, ennastunustavalt raamatusse süüvima... Igakord, kui Nicholas Urfe (britt, teate küll!) nädalavahetuseks Conchise villasse läks, musliinkatte all ootava teelaua äärde istus, selja mägede ja pilgu mere poole heitis, võis tunda sama lõhna, sama palavust, seisvat ootust, igavikku...
Ja mida kõike veel. Kõik ei olegi siin kirjutamiseks:)

22 veebruar 2012

Näpud sügelevad


Päkapikud ei ole veel lahkunudki, kui juba potipõllunaised on hoogsalt tööle hakanud. Viis päeva ja juba on keegi nina välja pistnud. On see basiilik, spinat või rukola - raske öelda. Väike abiline oli sedavõrd tormakas, et süsteemi loomisest ei tulnud suurt midagi välja. Hea veel, et päris Tootsi peenart ei tekitatud. Kindel on, et see tomat ei ole:)
Igatahes kui päike sama helde edasi on, peaks lähima kuu jooksul roheline kraam lähedalt võtta olema, jaguks vaid aknalaudu...
Kevad on lähedal;)

16 veebruar 2012

Valmistume reedeks!

Mõeldakse ikka häid lehekülgi välja, peaks mainima:)
Nädalavahetus algab meil siin ja praegu.
Läbi võiksid sellelt saidilt astuda nii melomaanid, otsustusvõimetud isendid kui ka muidu joodikud.
Soovitused võin ka kaasa anda: Alexandra Stan, Sting, Diana Krall, Hedvig Hanson, Armin van Buuren, Eros Ramazzotti, Sarah Brightman (mida joogivalik?!), Vägilased,Jäääär, Lenna Kuurmaa, eelmise postituse lugu otseloomulikult samuti (kuigi kogus võib panna pead vangutama:)), Roland Kaiser ja muidugi Matthias Reim (seda jooki proovigu igaüks küll omal riisikol).


Aitäh jagamast, Triin!

14 veebruar 2012

Sõbrad....



"Imelik, et õige mõte tuleb iseenesest pähe nii nagu ilmub ravimtaim, mis on mulle vajalik. Midagi pole juhuslik, aga ikkagi imestan juhuslikkuse üle."
Heljo Mänd

Nagu te juba aimate, on see tsitaat pärit mu eelmise aasta ühest lemmikust. Lisaks veel juhtus olema aasta, mil üks raamat, mis oli minu arvates ilus nii seest kui väljast, leidis märkimist ka teiste poolt - üks kaunimatest. "Nõgesed ja nartsissid" kannab minu jaoks sama väärtust, mis "Elu sumedusest", kindel öökapikaaslane. Omalt poolt täiendaksin seda Heljo Männi mõtet ja laiendaksin seda ka sõpradele - sest ka nende seas ei ole ühtegi juhuslikku! Ikka on neil oma mõte ja eesmärk...

Mu kallid sõbrad, täna on teie päev!

Sõbrad, kellega jagada halva päeva küpsis.
Sõbrad, kellega tantsida parimad tantsud (siinkohal tervitused Stocki vahvale seltskonnale(te olite küll nõrgad, kuid siiski olite), ja ka neile, kes olude sunnil puudusid sellelt teekonnalt...)
Sõbrad, kes täidavad mu argipäeva.
Sõbrad, kes on kaugel, ent vaieldamatult igas päevas olemas.
Sõbrad, kes on olemas ainult virtuaalmaailmas, aga samas ei jää millimeetritki teistest kaugemale.

Ja kuigi on päev nagu iga teinegi - head sõbrapäeva!
Mingu teil hästi! Ja mis peamine, ärge kaotage oma rõõmu!

Kuna viimased päevad on olnud oma erilise varjundiga, siis olgu siinkohal ometigi ka midagi lõbusamat. Tants päästab maailma:)

09 veebruar 2012

Lõugade lõksutamisest

Hullumeelset ja parajalt tempokat nädalat jääb aga viimaks ometi kroonima ka üks eriti hea uudis, kuigi minupoolne panus sellesse on olematu. Nimelt on mu usk teipimisse saanud otsest kinnitust kõige usaldusväärsemast allikast ehk minu enese peal testitud:)Kui üks öö tegi imet, mida siis veel nädalavahetus teha võib!
Igatahes kui näete lähiajal ringi hulkumas teibitud näoga tonti, siis see olen nähtavasti mina...vist.
Vähemasti on nüüd üks ja kindel koht, kuhu kõik lõugade lõksutajad saata;)

03 veebruar 2012

"Alfa" Kadri Kõusaar


Kõusaare raamatutega on see teema, et ma olen kahte varasemat lugenud. Olen selles üsna veendunud, kuigi tänaseks päevaks ei suuda ma neist just ülearu palju fakte meenutada. Mis aga kummaline, need mällu jäänud pisiasjad kipuvad kattuma moel või teisel "Alfas" olnuga. Ilmtingimata cool peategelanna, kes on eriti kõva käsi males, on enda arvates jube hästi kursis maailmas toimuvaga, rändab ilmas ringi, finantseerides neid käike teadagi kustkaudu...See on üks asi, mis mind veidi häirima jäi. Hullem oleks, kui raamatud veelgi väiksema vahega loetud juhtuks olema. Hetkel ütleme nii et - võis üle elada:)
Miks see "Alfa" mind just nagu kahte suunda kiskus? Nuputasin selle üle kogu lugemisele kulunud aja. Seal ju ometigi oli midagi, see oli selline lobe lugemine, käsitledes lähemaid ja kaugemaid teemasid. Juuditeema autori jaoks nähtavasti südamelähedane on ja ega nende teadmiste toomine tavalugejani ka paha tee. Kohati aga kiskusid dialoogid omamoodi loenguteks kätte minema - kiire ja kerge lugemine vaheldus ootamatult lohisevate faktiloeteludega. Ma usun, et see oleks tahtnud paremat läbi mõtlemist, kuidagi loomulikumaks kohendamist.
Oh, ma ei tea... See ei olnud kindlasti halb lugemine, aga ehk jäi kübeke tooreks, idee ja materjal olid ju head. Ja muidugi lõpp, see oli kahtlemata midagi minu maitsele.
PS Mulle endale meeldiks siiski, kui maailm ei oleks NII must-valge, alfad-beetad, juutide vihkajad ja nende kirglikud poolehoidjad jne.

02 veebruar 2012

Leiunurk

Diivani põhjalikum koristus on alati üllatusterohke. Leiud sõltuvad paljuski muidugi elanike vanusest ja harrastustest. Ma ju iga kord selle tegevuse juurde asudes aiman, mis mind ees ootab ja nii laias laastus on mind raske jalust rabada.
Seekord see siiski juhtus...Ja oleks ma siis aimatagi osanud, mille otsas kõik see aeg istunud olen:)))
Tõsi, ma avaldasin eelmisel kuul korduvalt imestust, kuhu on majast kadunud ühed vajalikud (üldiselt vajalikud! minu jaoks siiski pigem erandlikud) asjad... Mõistatus lahenes seekord siis nii:))