29 märts 2012

Nostalgia




Hommikul kella kuuese kohvi kõrvale Minu Inglismaad lugedes tabas mind nostalgiapuhang seoses nende nn honesty box´idega. Autor ütleb need olevat Inglismaal vaikselt kadumas, teadagi, arusaam aususest on muutumas igalpool.











(allikas: geograph.org)

Lõuna-Jüütimaal on neid igatahes veel piisavalt, kuigi tont seda teab, äkki on neid sealgi oluliselt vähemaks jäänud. Ja kui paljud võtavad küll kauba, ent raha panemata jätavad, ei ole ka ju teada... Jätkuvalt ootan, et selliseid letikesi-lauakesi-kärukesi-kapikesi siinmailgi juurde tekiks. Eelmisel suvel oli Viljandi-Tartu maanteel küll kaks sellist. Või no peaaegu sellist, sest tegelikkuses olid seal ikka lapsed müümas. Mehitamata müügipunktid viidaks vist koos kõige täiega minema:D


(allikas: hedgecombers.com)

22 märts 2012

Olle Lauli "Kodutus"


"Kodutus" ilmus juba mõni aeg tagasi, ent kuidagi vaikselt. Esimest korda tabasingi end selle raamatu üle mõtlemast alles siis, kui siia hakati selle otsinguga jõudma. Esimene mõte oli loomulikult, et kes kurat küll on keegi Olle Lauli, pole kuulnudki ja ometi guugeldatakse teda:)Ausalt, ei hakanud ka uurima, et kes siis ikkagi.
Kui juba kulka nominentide hulka läkitati see nimi, siis no muidugi tuli lugeda, kuis siis teisiti.
Kuigi raamat oli pikk ja... no ütleme, et omajagu eepiline, siis ega käest panna ei olnudki seda lihtne. Aina lugesid ja lugesid ja ma ei söandaks leida huvitavamaid või ebahuvitamaid kohti.

Värsked mõtted:
- see raamat on inimestele, kes on üksjagu hullud (neid leidub! ja kuidas veel!) Normaalsele inimesele oleks see küllalt igav ja üksluine lugemine.
- kindlasti on seda hea lugeda, kui sa tahad natuke rohkem mõtiskleda selle üle, mis meie ühiskonnas hetkel käimas on, kõik need käärimisprotsessid on moel või teisel leidnud oma tee ka sellesse raamatusse
- dialoog on veidi võlts, kuid ära lase end heidutada sellest. Ma ei tea, esimese hooga hakkab sind ehk häirima, et kahekõnet on nii roppumoodi palju, see lämmatab. Seejärel jõuad sa tõdemuseni, et aga tõepoolest, on inimesi, kes oskavadki ainult niimoodi mõelda ja rääkida, ju siis nii peabki. Seejärel tabad sa end ehk mõttelt, et mingi räme ropendamine muudkui käib, see mõjub kohati suisa võltsilt. Seejärel meenutad sa katkeid, mida kuuled tänaval ja ühistranspordis ja mõistad, et kuigi sinu jaoks võib see olla fake, on ometigi terve kontingent, kelle jaoks on see jumalast normaalne ja loomulik suhtlusvorm. No edasi häiris mind dialoogi puhul sõnade järjekord lauses... Ütleme nii, et see ei meenutanud mulle ei kõne- ega ka kirjakeelt, tihtipeale tabasin end lause üle edasi juurdlemast, et m i k s just selles järjekorras need sõnad olid...Ma ei teagi vastust, tõesti mitte...Äkki see on mingi põhja osariikide eripära? Äkki on loomulik, et see mulle võõrastav tundub?
- tegelased, aga see vist liigitub lõppkokkuvõttes ikkagi jälle dialoogi alla, näisid oma lauseid justkui kuulipildujast tulistavat, ei olnud loomulikke mõttepause ja arutlemist. Dialoog mõjus nii, ehk ei olnudki see just nii mõeldud, ma ei tea.
- ja ikkagi näib mulle, et selles vanuses inimesed ei räägi niimoodi:DDDDD Kogu see sõnakasutus mõjutus pigem kuidagi 13-17-aastaste moodi, alguses häiris see ebakõla tugevalt, hiljem muidugi ei olnud sel enam tähtsust.
- aga tegelastest...esimese hooga võime mõelda, et meie ju ometi ühtegi sellist inimest ise ei tunne, kuid reaalsus on, ma usun, teine. Veidi ehk küll üle võlli keeratud ja võimendatud, kuid need inimesed on olemas, lähemal või kaugemal, aga olemas. Oska näha, võiks vaid öelda.
Ma usun, et see oli väärt lugemine ja seekord tuleb tõdeda, et vaat kui hea, et märgati ja tunnustati, sest nii ehk jõuab see suurema hulga lugejateni.

21 märts 2012

Kohviku mängimine jätkub...



... ja veel nii hoogsalt, et Kadri soovitatud menüüde
vormistamiseni me lihtsalt ei jõua:) Ma kahtlustan, et väikesest printsessist tuleb suurem kohvitante kui minust:D
Kõik see kraam peaks pärit olema ikka sealt samast kohast, kust eelmiselgi korral.


Ja kuigi ma oma magusasoolikat endiselt ei ole üles leidnud, siis just see vaarikane kaunitar on ilmselgelt minu favoriit (kuigi lihapirukate vastu ei saa mitte miski;))

19 märts 2012

Aasa pagar ehk kuidas klõps tegemata jäi:)

Ma tean, et meie linnas on arvestatav hulk inimesi, kes vannuvad truudust Kivi pagarile. Senini ilmselt - põhjusega. Kes ihkab kodusemat maitset ja natuke isiklikumat teenindust, sellele vaieldamatut õige koht.
Paraku on teada ka tõsiasi, et nad kipuvad jätkuvalt sama repertuaari mängima, mõnikord tekib kohe sportlik huvi, et kui kaua siis õigupoolest on neil see üks ja seesama sortiment olnud. No kusagilt aegade hämarusest saadik küll vist. Mõnikord ju tahaks... vaheldust.
Aasa pagar asub küll linna tuiksoonest, mis puutub sügis-talvisesse hoooaega, pisut eemal, kuid ütleme nii, et lootust on. Kel janu, sel jalad, teadagi. Ja kel isu, sellel nähtavasti samuti jalad:) Ma kardan jah, et kahesele bussile ruttav Suure-Jaani elanik sinna alla järve äärde küll ekstra minema ei hakka, kuid muus osas peaksid saiakesed-koogikesed ise enda eest rääkima.
Ma ei oska muidugi teeninduse ja ärikese sisustuse osas kaasa rääkida - minu tänane saak saabus especially kulleriga;) Kuid mõeldes asjaosalistele, on mu lootused kõrged. Ma usun, et see võiks olla üpris armsa interjööriga ja pilkupüüdev.
Ma ausõna! kavatsesin lihapirukatest paar pilti klõpsida, sest neis oli niiii palju liha sees, et ma unustasin end korraks koguni seda sisu lähemalt uurima. Paraku aga selleks järgmiseks korraks, mil mu mõte fotokale läks, olid pirukad lootusetult otsas. Kui ka kuue kuu pärast neis sama palju liha on, siis pole tõesti põhjust nuriseda:) Kohupiimakook oli muidugi iga rosinasõber unelm ja maru mahlane samuti. Mina, tõsi küll, pidin rosinad välja nokkima:)))))

P.S Nüüd jääb mind kummitama vaid üksainus unistus - pagariäri kõrvale ootaks ideaalis siiski ka väikest juuksurisalongi, seda mitmel põhjusel, kui te mõistate, millele ma vihjan:)

(Kella kahene Suure-Jaani buss on üle täpsustamata detail, seega ei soovita ma kellelgi siin leiduva info põhjal bussijaama minna. Vabandan ette ebamugavuste pärast!)

16 märts 2012

K. Rifbjerg "Anna (mina) Anna"

Vahepeal on hea tänasest päevast kaugemale põigata. Rifbjergi Annat lugedes mõtled esimese hooga, et see kõik juhtubki nüüd ja siin, just äsja. Siis imestad, et miks nad mobiiltelefone ei kasuta; meile ei saada; miks info ei liigu. Alles seejärel adud, et tegemist on mitukümmend aastat vana looga, mis ometi mõjub kaasaegsena.
Kuidas saadikuproua järsku ihkab oma tütart tappa ning seetõttu asub Karachist teele kodumaale, Taani. Uitmõtte ajel astub ta Roomas lennukist ning päästab kurjategijana kodumaale saadetava hipinoormehe. Kellega lõpuks kogu seiklus läbi Itaalia, Šveitsi ja Saksamaa aset leiab. Anna kahestumine on see, mis juhtub päev-päevalt üha rohkemate naistega maailmas. Seitsmekümnendatel võis see olla midagi uudset, ebaharilikku, üllatavat, tänasel päeval ei kergitaks keegi kulmugi seesuguse loo peale.
Elu.
Ja nüüd J. Fowlesi "Eebenipuust torn", millest ma loodan enamat kui lihtsalt elamust.

Taani vs Eesti

Värskes Õpetajate Lehes on lühike, kuid see-eest asjalik ülevaade Taani haridussüsteemi hetkeseisust. Mina, kelle jaoks omaaegne koolitee oli piisavalt traumaatiline kogemus, millest väljatulemiseks nii mõnigi hea aasta veel kulub, olen loomulikult pigem Taani kui Eesti poolt selles osas. Ma ei arva, et PISA testi tulemuste nimel peaks veri ninast väljas pingutama. Et sellised hindamised oleks a ja o. Sest kas mitte sealjuures ei jää inimene ise kuhugi... kaotsi?
Me võime siin ju isekeskis muiata näiteks jaapanlaste üle, kuid kas me ise ei ole mitte samal teel juba mõnda aega? Konveierid, millele lükata lapsed. Mingi tohutu surve, mis paneb vanemaid oma mitte alati just kõige paremate eeldustega lapsi maast madalast kandideerima, võistlema, püüdmatu nimel pingutama... Kui palju lihtlabast pähe tuupimist, sisuni jõudmata. Fakte, fakte, fakte... Isiksuse lämmatamine, see on see, mis toimus omal ajal meie koolides. Nüüd me püüdleme parema ja paindlikuma homse poole, kuid nii kiiresti see muidugi ei lähe.
Mulle meeldib noorte taanlaste vaba ja sundimatu arutlemine, vaidlemine, argumenteerimine, oma arvamuse omamine, oskus sõna sekka öelda, oskus koostööks. Ja lõppkokkuvõttes jõuamegi siit nende kuulsa hyggeni. Sest kui nad on osanud juba lapsena, noorukina, koolielus leida tasakaalu lõbu ja töö vahel, siis läheb see neil ka edaspidises elus hõlpsamini.
Erinevalt meist, eestlastest. Meie peame alles õppima elama, kui suudame.
Kõik ei suudagi.

15 märts 2012

Estonian Airi kampaania(te)st



Eesti rahvusliku lennukompaniiga lennata on igatahes ja iga kell tore. Olgem ausad, hea tunne on nii minna kui ka tulla. Emakeelne teenindus ja sini-valged lennukid mõjuvad koduselt.

Aga Eesti Õhu kampaaniad kipuvad viimasel ajal tihtilugu ekslikuks kujunema.



Jah, ma tean, et hinnanumbritel on ees "alates".
Jah, ma tean, et soodushinnaga pileteid on piiratud hulk.
Jah, ma tean, et esialgses tabelis kuvatakse madalaim hind, ehk siis teisisõnu see Light Eco klass.
Soodushinnaga piletite arvu oleks tegelikult äärmiselt huvitav teada. Tõsiselt. Mõnikord on tunne, et mõne liini jaoks on suisa vale kasutada sõna "piiratud", sest neid praktiliselt ei olegi. Ja ma ei räägi siinkohal kampaania lõpuminutitel piletite otsimisest, vaid ikka üsna algushetkedest.
Aga see selleks.
Mingisugune korralik tohuvabohu oli selle 24.veebruari EV sünnipäeva auks tehtud kampaaniaga. Esmalt laekus info selle kohta, milline vaimustav ja kena päev erakordselt hea hinnaga piletite ostmiseks on saabunud. Oli küll hea hind, olen nõus. Oma kenast varajasest pühadehommikust kulutasin hea mitu tundi, et seesamune hea hind ka bron.süsteemist välja võluda. No ei õnnestunud. Näis, nagu oleksin eilane ja ülepea esimest korda EA lehele sisse sadanud.
Õnneks, või täpemalt öeldes "õnneks", on neil kena tasuline infoliin olemas, mida infantiilsed piletiostjad kasutada saavad. Kuulad kenad muusikat ja mitmekeelseid instruktsioone ja võid telefoni otsas rippudes muidu kenasti tshillida. Kui sa lõpuks saavutad ebamaise kontakti veidi tujutu näitsikuga, kes kinnitab sulle lahkesti, et ilusad hinnad peaks kõik süsteemis näha olema, nende saamiseks ei pea sisestama ühtegi allahindluskoodi ega müstilist salasõna, hakkad sa juba kahtlema enda mõistuses. Seejärel püüab ta väita, et ehk lihtsalt ei ole sel kuupäeval enam sellise hinnaga võimalik piletit osta, mispeale sa ise veelgi lahkemalt kinnitad, et oled juba kahe kuu jagu erinevaid kuupäevi antud sihtkohta läbi kamminud.
Ja siis teatab ta ilmselgelt loomulikust intelligentsist tulenevalt, et see sihtkoht ei kuulugi antud kampaania alla....
Nüüd on see WTF-koht, eks ole?!
Ja kuigi sa oled enda arvates lugenud läbi kõik kribukirjad, lähenenud kampaaniapakkumisele meililt ja fb-st ja kodulehelt ja jumal teab kustkohast veel, ei oska sa loomulikult enam mõmmigi öelda ning annad alla.
Aga miks ma sellest alles nüüd räägin? Leides täna taas ühe kampaania (kus loomulikult 94€ asemel ilutseb juba al 220€ per face!), siis sattusin kogemata fb-s taas selle eelmise kampaania teema juurde, ja mis ma näen? Nizza, samuti Veneetsia, millele ma samuti jõudsin silma heita, on siiski olnud nimekirjas. Ei ole küll täpselt aru saada, kas need olid seal algusest peale või lisati neile poolest päevast lihtsalt sooduspileteid juurde, sest sellekohane, veidi umbmäärane, informatsioon on üles pandud fb-s kell 16:10.
Nii et taas kord tegemist veidi läbimõtlemata või siis eksitava kampaaniaga, kahjuks :( Seda viimast mainides pean siis silmas paljukirutud cherry-kampaaniat.
/Tänase kohta ei kavatse midagi paha öelda, sest ei ole ju ka põhjust - nagu arvata oligi, ei läinud ma enam ilusate reklaamlausete õnge:)/

12 märts 2012

Jätsid jälje...


"Elevanditalitajate lapsed" Peter Høeg
Eelmise, suhteliselt nõmeda, nädala säravaim pärl ei saagi olla kelletki teiselt kui ühelt minu lemmikult autorilt. Ma oletan, et tegemist on siiski pigem noortele suunatud teosega, mis ei takistanud mind viimaste lehekülgedeni juurdlemast, et millisele vanuseastmele täpsemalt see mõeldud võiks olla.
Igatahes on see piisavalt tempokas, piirideta ja vaimukas. Vaimukas ennekõike sel moel nagu seda vaid taanlased oskavad. Samuti on pidevalt kõrvuti uus ja vana nagu just taanlased armastavad.
Tõenäoliselt on tegemist raamatuga, mis väärib teistkordset lugemist.



"Terve pühapäeva oli sadanud" Philippe Delerm
Killuke Pariisi hõrgult serveerituna. Lugu ise ei ole ju midagi erilist, kuid pisidetailid ühes esituse tonaalsusega tõid silmade ette õiged värvid ning ninna õiged lõhnad.











"Hotell Amalfi" Rein Raud
Ütleme nii, et kisa-kära, mis raamatu eel ja järel käinud, on tibake suurem olnud kui asi seda väärt oleks. Ei saa midagi parata - "Hector ja Bernard" jäi ületamata, mis omakorda annab alust arvata, et lihtsalt enda ootused olid ehk suuremad. Samas kirjutab Raud muidugi nii, et filmikaadrid hakkavad iseenesest peas jooksma. Igati loetav ja korraliku lõpuga, ent üle lugemiseks põhjust ei ole (kas peakski?).

08 märts 2012

Tüdrukud, nautige tänast päeva!

Snälla flickor kommer till himlen......
vi andra kommer hur långt som helst!
Eilse tööpäeva kokkuvõte on igati paslik ka tänasel pidupäeval.

06 märts 2012

Mullatoidule

Väärtuslikud hetked TÜ Kliinikumi koridorides veedetud. See koht ei ole endiselt minetanud oma sarmi minu jaoks ning sinna võiks iga kell tagasi minna - rõõmuga. Lisaks kohalikele pärismaalastele ja mõningatele omal ajal siia vägivaldselt sissetunginutele on tekkinud viimastel aegadel aga nähtavasti ka kolmas kontingent, keda maja peal kohata - nimelt tundub, et näiteks täna oli kohale sõidutatud bussitäis Pekkasid ja Jarisid ja teisi taolisi tegelasi, kes kõik kenasti rivis Eesti meditsiinisüsteemiga tutvust tegid. Olid nad nüüd uroloogi või veresoontekirurgi juurde, tont seda teab, ja ega ei huvita ka, ausalt öeldes.
Võib-olla see ongi varsti meie tulevik. Et soomlased tulevad siia ja meie omakorda läheme kuhugi Bulgaariasse või Ukrainasse oma luid-konte lappima...
Igatahes homsest algab minu kurikuulus testperiood selles osas, mis puudutab toidu manustamist. Pakun välja, et kärsatan läbi nii mõnegi blenderi ja saumikseri. Taas kord:D Ja minu jaoks ei ole lohutus, et süüa võib ikkagi kõike, sest olgem nüüd ausad, kui ma ka ühe kena poolverise fileetüki pudruks lasen, siis midagi nauditavat sellest vaevalt et enam järele jääb:). Või pelmeenidest. Või shnitslist. Või ahjukanast.Või röstitud krevetisaiadest.
Lohutama pidi mind vist minu eitav vastus arsti küsimusele: "Kas te olete õpetaja?"
Et siis niigi hästi.

P.S Ma arvan, et see on puhtalt reklaamimaffia kättemaks, sest just nimelt kahe hiljutise telereklaami osas olen olnud (põhjendatult!) kriitiline ning nüüd maksab see end valusalt kätte:DDD