29 aprill 2012

Monaco-Põhjaka

Pärast seda, kui Frankfurdi lennult vähemalt kahe bussi jagu itaalia senjoorasid saabus ja nad katsid Tallinna lennujaama põrandapinna ühtlaselt nagu rändtirtsud, olin mina igatahes väsinud. Loomulikult jooksid nad mu oma massiga peaaegu jalust maha. Lisaks nad nägid välja väga kurjakuulutavad ja mulle meenus ühe teise Mae üks teine raamat, ja ma kujutasin kohe väga selgelt ette, kuidas nood daamed hakkavad järgmisel hommikul, kui mitte juba samal õhtul, nõutama hotellis espressot, mis maitseks samamoodi nagu Itaaliaski. Tõsi, ma ei ole muidugi absoluutselt kindel, et need prouad ülepea Sitsiiliast olid, aga mõte jääb ikka samaks, kas pole? Ma usun, et kui oleks nende segaduses ja sihitule tunglemisele hõiganud ühe joviaalse "Buona sera!", siis oleks mõne sellise suisa omale kodustada võinud:) Aga mitte Itaalia ei meenunud mulle peamisena. Tegelikult olen ma viimasel nädalal palju meenutanud Monacot. Ja ennekõike seda imelist raamatut.
Mõnest lugejat lummavast kohast annab kirjutada nii- ja naapidi. Ja see on ka igati mõistetav. Üks koht sellesinase päikese all võib meeldida paljudele, kuid ikka kipub olema nii, et üks märkab ühte ja teine teist detaili, ja ka kirjutada neist detailidest annab mitme kandi pealt. Monaco-raamatu autor tundub olevat naudingute inimene ja kõnealune raamat andis nii hästi kui üldse võimalik samuti edasi emotsioone ja naudinguhetki Monacost ja selle lähiümbrusest. Kuid mitte ainult! Lisaks kohtade ja juhtumiste kirjeldustele võib igaüks leida pisikesi tarkuseterakesi ja tähelepanekuid ka sootuks teistest asjadest. Kuidas keegi tahab. See on valikuvõimalus, mis lahkesti lugejale jäetud. Lisaks oli raamatusse peidetud oluline tähelepanek selle kohta, mida reisilt kaasa tuua. Mitte ainult Lõuna-Prantsusmaalt, vaid üldse reisidelt. Mõnel kulub selle tõdemuseni jõudmiseks palju aastaid ja tuhandeid reisimiile, teine leiab selle tõe hõlpsamini;) Ja loomulikult hakkasid mu süljenäärmed hoogsalt tööle lugedes erinevaid maitseid, mida autor alati kaasa toob. Trühvlisool, veinid, maitseained... Alguses ma häälestasin end küll ainult Monaco lainele, liiga sagedased kõrvalepõiked tundusid veidi kohatud, ent pean tunnistama, et lõppkokkuvõttes need sobitusid kenasti omale kohale. Eilne Põhjakas käik tuletas taas meelde autori sagedased kiidusõnad (põhjendatud!) Põhjaka köögile.
Muidugi ei ole roogadest ühtegi pilti nagu alati. Seevastu kaasa toodud leivast võin küll isutekitavaid pilte jagada.
Ah jaa, Monaco raamatu juurde tagasi tulles ei saa jätta lisamata, et ainus tõrvatilk meepotis olid pildid. Ma ei tea, milles põhjus olla võis. Ühest küljest oli tekst piisavalt huvitav ja seepärast ei olnud enamasti meeleski fotosid vaadata. Teisalt võis asi olla must-valgetes piltides, mis kunstfotodena end sageli õigustavad, kuid reisipiltidena jätavad viletsa üldmulje. Seetõttu jäi nii mõnigi detail piltidel mõjule pääsemata. Tekst jäi siiski peale, mis iseenesest ongi ju mõnusam.

27 aprill 2012

Hiljuti

Ma arvasin...no ütleme, et nii mõndagi. Aga üle mitme-setme aja olukorda kiigates leidsin näiteks, et ikka veel mõned loevad.
Näiteks ühe Rapla laenutuste edetabeli, kus Eleanor üheksandal kohal olnud.
Või Kaiu raamatukogu (kuidas ma jumaldan neid pisikesi raamatukogusid!), kus Eleanor hiljuti olnud viiendal kohal.
Aga ka Haaslava raamatukogu, kus kõnealune raamat samuti viiendal kohal.
Lisaks headele uudistele ka palju uusi teadmisi lähigeograafiast - mis võiks veel parem olla?!

Ja nagu ütles Jaanika: kes tahab raamatut veel ka isiklikule riiulile soetada, siis hetkel (?) Apollos ülihea hind.

Ette jäi veel Alatskivi eelmise aasta laenutuste edetabel, kus Minu Taani jagas 20.-31. kohta teiste auväärsete meeste ja naiste poolt kirjutatud raamatutega.

26 aprill 2012

Lõpp paistab.
Ja juba üpris lähedalt.
Lõpus on päikest ja lillelõhna.
Ja siis ma olen jälle mina.
Ja jälle olemas.
Siin.
Ja mujal ka.
Näeme!

19 aprill 2012

Taanlastest

Mulle mingil kummalisel põhjusel meeldib Andrei Ivanov, kahju vaid, et temalt nii vähe materjali saada on, eriti eesti keeles:( Siis seda enam liigutas minu täna hommikusi esimesi tunde tema "Peotäis põrmu" raamatust üks katkend, pean selle siinkohal ära tooma, sest see iseloomustab nii hästi taanlasi. Või vähemasti neid taanlasi, kes resideeruvad kusagil lõuna pool, näiteks Jüütimaal ja selle lõunapoolses osas. Ja kuna minu "omad" taanlased kadusid üldse kuhugi Sardiiniale rõõmsasti, siis mis mul muud üle jääb:)
Enamuse mu tuttavate ettevõtjate kohta kehtiks just sealt raamatust see üks ja kindel lõiguke, või paar.
..."Ega tema Esbjergist välja ei roni. Ta istub seal kindlalt, surmatunnini välja! Seal on kõik käe-jala juures. Ta paigaldab torusid kontorites ja eramajades. Milleks kusagile sõita? Ta on eluga rahul. Ta tuleb töölt pärast kella kuut, uurib koduteel, kas naabrinaisel pole toru või kraani vaja välja vahetada, ja sedasama pärib ka poes, kust ta oma Tuborgi ostab; ta joob seda teleka ees, vaatab saadet "Hvem vil være millionær" või "Hjelp, jeg er hypnotisert" või "Hotel Caesar". Tal on kõik OK.
Mida tal veel vaja on? Milleks uued kliendid? Miks peaks ta neid otsima?
Kliendid leivaad ta ise. Need on needsamad molud, kes kogu elu tema ümber tiirlevad. Samad näod, kellega ta õlut joob, järjekorras seisab, bussis sõidab. Ta tunneb neid lapsepõlvest saadik. Ja nemad teda ka. Kui neil hakkavad torud lekkima, siis lähevad nad ainult tema juurde. Just sedasi asjad Taanis käivad. Keegi ei lähe kuhugi kaugemale. Keegi ei hakka Saksamaalt ventiile tellima ega neid ise torudele otsa kruttima. Keegi ei hakka Iiri õlut jooma. Olgu ta pealegi sada korda maitsvam ja odavam. Ei, nad joovad oma Carlsbergi ja oma Tuborgi. "

Ivanov on nii mitmeski kohas suutnud taanlased mõne lausega ühte köita, nagu saakski neid vaid lause või paariga iseloomustada. Jumal, kui nauditav see on!
Ja ma olen alles nii vähe lugenud...

13 aprill 2012

Jälle...


... pagaritest:) Nagu muust enam ei olekski rääkida. Meie linnas on taas üks uus pagariärike avatud, seekord Bonifatiuse gildi egiidi all. Ütleks suisa, et neid tekib nagu seeni pärast vihma.
Hetkeseisuga ei oska enamat öelda, kui et üks päts leiba, seda eriti seemnerikast, kadus lõikelaualt juba enne, kui õieti jahtudagi jõudis. Jõhvikatega pikitud pikkpoiss ekstra maiuspalaks peal. Teine pätsike jääb ootama homset, midagi maitsvat ikka igasse päeva, eks ole.

PS Bonifatiuse gild on muuhulgas ka see koht, kus järjekordselt leiavad aset ettevalmistused tänavusteks hansapäevadeks. Tundub, et nii nõia kui ka nunna kostüümid siiski minu puhul rakendust ei leia ning tuleb midagi muud välja mõelda. Ja kõige raskem osa - kangas - on minule igatahes leitud. Edasine peaks olema kukepea!

Oleme rõõmsad edasi, kaks nädalat veel!

08 aprill 2012



Ma hoiatan, et kes plaanib aprillikuus vähegi inimväärsel nädalapäeval äsja nõelasilmast tulnud Teletorni väisata, seda muuhulgas ka kulinaarsete vajaduste rahuldamise eesmärgil, siis visaku see mõte kohe heaga peast!
Brasserie´sse pääseb küll päise päeva aal löögile, kuid restoran on lootusetult täis bookitud.

Seega tuleb oodata. Kuni meie välisdelegatsioon taaskord võtab vaevaks täies koosseisus Eestisse tulla. Või korrigeerida lennuplaani. Sõnaga- jama!
Foto: E. Nummert

06 aprill 2012

Igavene teine


"MINU TAANI ONUKE. TUHK" ANDREI IVANOV

Mis tunne on olla igavene teine?
Kuidas on elada, kui sa ei kuulu ei siia ega sinna? Kuhu sa siis üldse kuulud?
Ja miks, miks üldse on nii?
Mõned miksid saavad samadest jutustustest ka vastused, kuigi ei ole õige väita, ja seda ma ei teegi, et see käiks kõigi eestivenelaste kohta. Kindlasti mitte. Aga antud loos, eelkõige siis esimeses, on vastused olemas.

"... Mitte keegi meie lähedastest või tuttavatest polnud iial põgenikelaagris elanud ega isegi seda kaugelt näinud. Mitte keegi ei teadnud ühiskemmergute õudustest, öistest kärarikastest orgiatest, kõiki terroriseerivatest kriminaalidest, kes sunnivad sind ostma kõike, mida ka ei pakutaks, isegi mäda tomatit kahekümne krooni eest. Mitte keegi ei teadnud, kuidas iga päevaga aina väiksemaks kahanev hing sisimas kokku tõmbus, kui ta nägi, kuidas politsei viis ära serblasi või tamileid."

Ja siis - "Neil päevil, kui mina onu juurde kolisin, polnud ta ennast veel kusagile tööle sokutanud. Tal polnud mitte mingeid ameti omandamist lubavaid dokumente. SElleks oli vaja ära teha keeleeksam. Ja kuna onu ei saanud tööle minna, otsustas ta hakata teenindust pakkuma. Onu teenindas eramaju ja büroosid, ütleme otse: ta puhastas klosetipotte. Ta rääkis, et tahtis võtta tööle mitu inimest, hõlmata tohutu piirkonna, haare oli meie, venelaste oma. Jänni jäi ta kohe esimese koristajaga: too keeldus jala käimast, nõudis, et onu ostaks talle ametiauto, et kõiki lappe, ämbreid ja ülejäänud kraami vedada võiks."

Või juba "Tuhas" üks mõtisklus - "Eesti kodakondsust ma ei tahtnud, sest vastik oleks olnud teha keele- ja põhiseaduse tundmise eksamit. Või - ma äkki lihtsalt ei viitsinud?/.../Oli vastik, kui sa oleksid pidanud minema ja kõikidele tõestama, et oskad eesti keelt ning tead, mitu jõge on Eestis ja kui sügavad on siin järved. Pidid tõestama oma keeleoskust, selleks et töökohta saada. Pidid peast teadma kõiki Eestis leiduvaid kasulikke maavarasid, et saada ükskõik missugust ametit. Et töökohta saada, pidid teadma, mida tähistab rahvuslipu sinine värv, ja kuidas see tähendus on tekkinud, mida tähistab lipu valge värv, mida tähistab must värv Eesti Vabariigi lipul. Sinu eestlasest naaber seda kõike teadma ei pidanud. Olgugi et nii tema kui ka sina olite mõlemad Eestis sündinud. Võib-olla isegi ühel ja samal päeval, kõrvalpalatites."

Tõde, nähtavasti, jääb kusagile vahepeale. Igaühe jaoks oma. Aga oma valikuid tehes pead lõppeks arvestama, et võid jääda igavesti teiseks, olgu see siis Eestis või mujal.

Nüüd jääb oodata "Hanumani teekond Lollandisse" tõlkimist, mis vististi juba käimas on. Kahju vaid, et see nii pikalt aega võtab.

02 aprill 2012

Mäluvärskendus

Petrone Print tähistab oma pisikest sünnipäeva ühe vahva viktoriiniga.
Seega on õige hetk loetut meelde tuletada või riiulist raamatud välja otsida:)