28 mai 2012

Läksin puhkusele.

 
 
 Kas ja millal tulen, ei tea. 
Headest uudistest enne minekut olgu aga veel mainitud, et kosilane on nähtavasti olemas.

27 mai 2012

"Enne kui ma suren" J. Downham

Üks ilusamaid raamatuid, mida ma olen viimastel kuudel lugenud. Ma ei ole muidugi kaua noorteromaane kätte võtnud ja ma ei tea, mida ma ootasin või soovisin leida. Võtsin esmalt M. Sabolotny kaks raamatut - sealt meeldis enam ehk "Kirjaklambritest vöö", lihtne ja üsna teismeliste kõnepruuki kasutav stiil.
Igatahes oluliselt parem kui "Peaaegu inimene", ehk veidi peateema kaotsiminekut, aga siiski igati okei lugemine, ja lobe samuti. Seejärel ma tegin proovi R. Reinausi "Nahka kriipivate nädalatega".
Saan nagu aru, millest ja mida on öelda tahetud, kuid ometi mõjus kuidagi õpetajalikult, materjali edasi andmisega. Igatahes lõpuni lugesin ja aega mahavisatuks ka ei pidanud:) Siis tuli J. Asheri "Kolmteist põhjust".
Juba hoopis teisest puust ja pausile vajutamise vajav materjal. Kuidagi terviklik ja mitte liiga palju ette võttev teos. Piisavalt hoogsa rütmi ja pinevust tekitava ülesehitusega. Ma ütleksin, et juba väga hea asi. Ja ikkagi "Enne kui ma suren" on see, mille tahtsin enda jaoks talletada.
Ma ei tea, kas see on raamat, mida teismelised loevad? Või loeksid. Ma kujutan ette, et pigem mitte, ent võin ka eksida. Aga kahtlemata on see raamat, mis sobib ideaalselt täiskasvanutele. Ja kui "Kolmteist põhjust" sobis eelkõige lapsevanemale, siis kõnealune raamat peaks passima suurepäraselt ka sõltumata vanemastaatusest.
Teemast olulisemgi on ehk see KUIDAS see on kirjutatud. See on ilus ja õrn ja valus ja aus. Ühest küljest ei oleks just kui hetkekski mingit pikka juttu ja venivaid kirjeldusi, kuid samas lauseid ja lõike, mis sisaldavad endas iga sõna taga kümneid peidetud mõtteid, on terve raamat täis. Sa loed ja peatud, loed ja peatud ja tunned end... kuidagi eriliselt. Hindad just käesolevat hetke, pilti pildis.
Sa nuusutad kevadet ja talve, tunned mulla lõhna, näed liblikaid lendamas ja rohuliblesid võrsumas, sa tunnen südametukseid ja näed värve.
Pisarakiskuja, seda ka. Aga selle kõige juures on ka ilu nii palju, et sa tunned nagu hõljuksid läbi omaenese elu. See raamat on teenimatult vähe tähelepanu pälvinud - ma pean silmas just meil.

Kuigi ma ei saa jätta märkimata, et seda laenutades sain ka raamatukoguhoidjalt kõrgelt hindava soovituse kaasa:)
Ma arvan, et pärast seda raamatut ei ole mõistlik tükil ajal midagi muud kätte võtta. Aga kiusatus Sirja blogist leitud vihjet järgida on paraku liiga suur.

22 mai 2012

Nõutu

Ma panin lõpuks ometi käest raamatu, milles tegelased alailma olid:

lasnud midagi teha

kasutanud ripsmedušši

otsinud hambaarja

... ja kindlasti midagi veel, ent ma kahjuks ei märkinud kõiki "vahvaid" väljendeid üles:(
Tegemist oli noorteromaaniga ning edaspidi ma luban, et ei pöörita enam silmi, kui noored just nimelt sedamoodi kirjutavadki. Sest mida enam ma lugesin, mida kõike nad on lasnud teha, jäin ma mõtlema, et pagan küll, äkki see ongi lubatud?! Sõber Google on muidugi ka tore abimees, sest kõnealust väljendit guugelgades hakkas silma, et tõesti-tõesti vahel nii kirjutataksegi...Näiteks on seda ette tulnud buduaaris, mingisugustes BMW ja Nissani foorumites, ja muidugi pupsu-nupsu ja perekooli taolistes kohtades, kus nagunii emadel on kodus tibud ja kuused ning kus ainus võimalus ellu jääda on neil, kes LASNUD teha maovähendusoperatsiooni või LASNUD panna kunstripsmed või LASNUD teha spray-päevitust.

Heakene küll, ma olen tegelikult hirmus vaba eelarvamustest seoses äsjamainitud teemadega:D

17 mai 2012

Lihtsalt ilus

Vahepeal on vaat et märkamatult ilmunud üks täitsa kena raamat - "Vihmasaatjad", romaanivõistluse võidutöö, mis saanud igati väärika füüsilise kesta. Võiks suisa väita, et on enam kui kindel, et see raamat ka 2012.a. kauneimate raamatute hulka jõuab. Kuigi...žürii võib ka mõnikord pime olla.
Millegipärast kipubki nii olema, et kui satud tõeliselt ilusat raamatut käes hoidma, võid ilma sisse piilumatagi juba arvata, et tegemist on Angelika Schneideri või Andres Rõhuga. Mõni aeg tagasi võis olla ka Dan Mikkin, aga temalt ei ole kummalisel kombel hiljuti nagu midagi mulle näppu sattunud.
Igatahes on kõnealuse raamatu kaaned naiselikult elegantsed ja kevadiselt kirkad. Raamatu selg mõnusalt reljeefne ja pehme.
Ilus vaadata:)

15 mai 2012

Google Street View

Täna räägivad sellest muidugi kõik:)
Aga tõsiselt ka - see on hea asi. Ise olen kasutanud seda just reisi planeerides. Eriti tõhus abimees võõrasse kohta reisides. Näiteks eelmisel suvel oli veel enne, kui oma reisipesakesse kohale jõudsime, "kodukvartal" läbi kammitud. Tuvastatud auto- ja jalakäijateteed, lähim kohvik ja pagariärike, apteegid ja toidukauplused. Ja kust kaudu mõistlik minna randa, turule, bussipeatusesse - superluks!
Isegi meie rõdu oli kenasti street view´s üle kontrollitav. Ma usun, kui oleksime olnud tähelepanelikumad, oleks ka meie ilusate-poiste-baar silma hakanud:P
Nagu näha, on Viljandi tänavaid just eelpool kõneldud puhkuse ajal üles võetudki, seda loeb välja päris paljudest märkidest:)

13 mai 2012

Pärnakad

Pärnu keskraamatukogu laenutuste kohta ei ole interneeduses suurt midagi silma hakanud (hästi peidetud ehk?).
See-eest valmistuvad nad agarasti saabuvaks suveks ning lisaks kõigile põnevatele suveüritustele pööratakse lõpuks ometi ka tähelepanu raamatukogule.
Hetkel unine suvepealinn on hoopis usinasti lugemisega tegelenud, tuleb välja:)
Aitäh!


 
 
Tegelikult võib veel näha, et ka Pärnu-Jaagupi 2011. aasta lemmikute hulgas on "Minu Taani" kenasti olemas. Aitäh ka sealsetele raamatusõpradele!

11 mai 2012

"Pikk jutt, sitt jutt"

Noh, ütleme nii, et Heidi jõudis sel ajal, kui me andunult Excelis joonistasime ja meisterdamise ja veerge ja ridu kaunistasime (ah, milline nauding!), kõva müügitööd ka teha. Müügitööd minu meelisteemadel.
Esmalt muidugi Millenniumi-triloogia osas, millest ma olin otsustanud järjekindlalt mööda vaadata. Põhimõtteliselt liigselt üles pushitud kraam ju. Esimene raamat läks nagu lepase reega ja ma pidasin tõsimeeli plaani raamatu äärmiselt ebasobival ajal lõppedes: a) murda sisse kodule lähimasse raamatukokku ning hankida järgmine osa, b) leida lähim, tõenäoliselt küll sügavat ja rahumeelset und magav lähim raamatukogutädi, kes susside sahinal mind raamatukokku sisse laseks ja laenutaks mulle selle eluks hädavajaliku teise osa.
Teine raamat oli juba... ütleme, et tuim. Seekord otsustasin muidugi ettenägelikult kolmanda osa aegsasti kätte saada. Mis oli ilmselgelt liiast. Ja nii see jäigi. Sest lõppude lõpuks on küll lahmakas tekst ja turvaliselt garanteeritud poolteist tuhat lehekülge lugemist, kuid midagi jääb ikkagi puudu. Viimaks ongi tegevuspaikadeks vaid ajakirjatoimetus ja ehk ka paar maamaja/suvilat. Ühe ja sama episoodi mitme nurga alt läbi nämmutamine. Lisaks võetakse lugejalt igasugune omapoolne panus kaasa mõtlemise ja fantaseerimise osas, sest esemete detailsed kirjeldused panevad paratamatult lugeja raamidesse. Ja tekst, no ei midagi erilist. Piiratud sõnavara ja üheülbalise ülesehitusega laused. Kuidagi tühja tunde jättis. Aga tore ikkagi, et paljusid taolised raamatud lugema on meelitanud.

Ühel teisel päeval tegi Heidi veel kihutustööd. Vello Vikerkaar, no kas ei ole kõla see nimi piisavalt bennihillilikult, et sellest raamatust iga jumala kord jonnakalt mööda kõmpida?! Muidugi! Vello oli igatahes kordades paremini kirjutanud kui Stieg Larsson ja põgusaid meenutusi lähiajaloost ning nalja sai ka tubli annuse. Ja äratundmist, seda ikka ka.

Võtame või seened (hooaeg läheneb nagu te juba aimata võite:)). Olen käinud seenekülaliseks kümnetel Eesti perekondadel ja kõik need korrad on olnud erinevad. "Meie korjame ainult puravikke," ütles üks Võru vanamemm. "Teised jätame metsa." "Aga see?" küsisin mina, näidates uhkelt üht söödavana tundunud leidu. ""Põdramokk," vastas tema. "See on kergelt mürgine. Las jääb venelastele."

Seenesnoobid, just nii Vikerkaar meid nimetas, ja ega ta palju eksigi. Lõppeks ongi männiriisikate kummardajad ja puravike fännid ja kukeseente jumaldajad ja seaseene marineerimishullud jne, jne.
Ja kellele seeneteema ei paku huvi, siis seal on veel lugeda kolmetriibudressist, naabruses asunud bordellist ning eestlaste arusaamisest "koostööst". Ja veel igasugustest asjadest. P.S. Ja kui mul kunagi peaks olema kiusatus naist võtta, siis Liina ma võtaksin küll - vot oli selline õige ja atsakas eesti naine.

10 mai 2012

Vanalinn

Mulle on reisides alati sümpatiseerinud just vanalinnad. Kõige erinevamates paikades ja kõige eriskummalisemadki neist. Ka neis kohtades, kus vanalinnadel ei ole just kõige parem maine ning kus neist eemale hoitakse.
Miks?
Sest vanalinnad peegeldavad väga hästi maad ja rahvast. Paremini kui näiteks vastavalt eri riikide magalad, eramajade piirkonnad või lihtsalt linna keskused.
Itaalias on vanalinnad ju nii üdini itaallaste nägu, oma pesunööride ja aknalt aknale lobisevate tarmukate koduprouadega.
Lõuna-Prantsusmaal on vanalinnades kübeke vaoshoitust ja omamoodi stiili - kuigi mõõdukalt. Ennekõike aga väärt toidu oskuslikku nautimist ja aroome.
Põhjamaades on vanalinnades elu kuidagi sissepoole pööratud. Erandiks muidugi turistide hordid, kuid ma pean silmas just kohalikku eluolu.
Aga meil on ka vanalinn. Millest ühelt poolt kasvab välja kesklinn, teiselt poolt järv ja kolmandalt poolt lossimäed. Kõik see vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusel.
Ja kuigi sel ei ole üheselt head ega halba kuulsust, siis ei ole seni olnud ka tarvidust seal väga pikalt viibida. Asjatoimetus siin ja teine seal, kiire jalutuskäik sealt läbi, nii see enamasti käibki. Viimastel päevadel, eriti seoses ühe pesakesega, olen ma seal veetnud nii mõnedki pikemad hetked. Iga päevaga hakkab see salapärane piirkond mulle enam meeldima.
Ühel hetkel on päikest täis tänavad inimtühjad, omamoodi kummituslinn.
Teisel hetkel on selles nn kummituslinnas kõik endiselt tühi ja vaikne, ainsa erandina on tänavapilti siginenud ohtralt kunstihuvilisi noori. Iga üks neist on leidnud oma nurga - kes istub tänaval, kes maasika otsas, kes kusagil hoovis, kes majaesisel trepil. Pilk liigub vaid valitud objekti ja paberi vahet.
Kolmandal hetkel niidavad sind jalust maha lossimägedest saabunud turistid, kes giidi juhendamisel keerutavad oma päid kaelade otsas hirmuärataval kiirusel. Ma ei imestaks, kui kiiremate keerutajate pead on juba kuhugi vallikraavi varem maha pudenenud. Järjekordne koht imestamaks inimeste üle, kes ikka veel viitsivad karjakesti giidi sabas sörkida.
Neljandal hetkel keerutab aga juba tuul liiva munakivide vahelt üles. Tuul kolistab ka mõne plekk-katuse räästas ja ähvardab ühes katusega linnast lahkuda.
Et on hetki, mil midagi ei toimu, ja teised, mil toimub ehk ülearugi.
Ja siis on vanalinnas veel inimesed, ikka need püsielanikud. Enamasti neid ei näe, aga vahel võib siiski seda juhtuda. Ka nemad on vanalinnas väärtus omaette. Nad on omanäolised ja isesugused (äkki on see kõigis vanalinnades nii?), nad lehvivad pikkades hõlstides või liuglevad jalgrattal graatsiliselt mööda tänavaid. Teate küll, nemad on elegantsetes mantlites ja stiilselt vanamoelistel jalgratastel, mitte neil robustsetel uue aja asjandustel. Kõik need laulvad luuletajad või kirjutavad lauljad või pillimehed või käsitöölised või muidu toredad inimesed.
Meie vanalinnal on ka mõned puudused. Eelkõige ühe püromaani ja väheste rõdude näol. Aga on ka palju head, näiteks Kondase keskus, Waldorfkool, lähedalasuv Pärismuusika Ait ja kindlasti midagi veel.



P.S. Kel õige hetk tabamata jäi, siis soovitan möödunud pühapäevast Tähelaeva vaadata.

09 mai 2012

Tagatargemad

Kuna ilm näike olevat kõiksugu tarkpäid täis, siis oleks paras aeg üks pisike viktoriin teha.
Täna ju tähtis sünnipäev, nimelt Euroopa Liidul, ja kuna hetkel EL eesistujamaaks on Taani, siis olge lahked kõik Taani ja muidu huvilised!
Viktoriini on koostanud Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu infokeskus, millega mul minu mäletamist mööda oli kunagi käesoleva sajandi alguses üsna isiklik ja kirgline suhe lausa.

03 mai 2012

Mustikametsad

Nähtavasti tuleb otsida uued mustika- ja piknikumetsad lähitulevikus. Kui isegi kõige valjuhäälsema ja energilisema tegelase Kaera-Jaan ei peletanud neljajalgset sõpra piisavalt kaugele, mis too siis veel mõttessevajunud marjulise puhul teha võib - ehk koguni seltskonda pakkuda? Seega ei ole ma enam sugugi kindel, kas ja millisest metsast tänavused mustikad ja murakad koju jõuavad.

Väga hea tahtmise ja piisava kujutlusvõime korral võib siit pildilt leida meie flegmaatilise sõbra.