26 juuni 2012

Kompott

Pärast aastaid üksi ponnistamist lasin siis raamatukogutüdrukutel, eriti ühel, tööd teha. Ütleme nii, et paari minutiga oli mul laua peal enneolematu virn lugemist, millest muidugi enam suurt midagi alles ei ole jäänud.
M. Amis "Surnud lapsed" - üldiselt, kui 10 inimest on kord juba saadetud Õunaseemne kiriklasse, kaasas korraliku Mendelejevi tabeli jagu head-paremat, lisaks veel kapitäis alkoholi, siis võiks nagu ka midagi toimuda. Toimub küll, aga see kõik on kuidagi sõgesegane ja sugugi mitte kaasahaarav. Mõned väljendid ja kõnekujundid väljaarvatud, oli üsna mittemidagipakkuva tekstiga tegemist.


M. Rosoff "Nii ma nüüd elan" - oli oma stiililt väga nauditav, humoorika raamatuna oleks  meenutanud Hornby "Maoli" (Hornby oma tuntud headuses), kuid sissetoodud sõja teema naljatamiseks just palju põhjust ei andnud.



S. Fülscher "Ilusad tüdrukud ei kuku taevast"- igas mõttes hästi tüüpiline noortekas, samas möödaminnes ja süvenemata lugemiseks normaalne. Ja no kindlasti hädatarvilik, sest küllap neid modelliks tahtjaid ikka üksjagu ringi liigub. Ja kuigi ma kahtlustan, et igasugustele modelli-realitytile on juba stsenadesse sisse kirjutatud lõputu ving ja hala külma, kõrguse, eksootiliste loomade, poolalasti poosetamise, juuste mahalõikamise jms üle, siis ikkagi võiksid taolistesse saadetesse pürgijad eelnevalt kõnealuse lektüüri läbi lugeda. Kusjuures, ei tohiks ka üle jõu käia.




C. ja I. Zachert "Kohtumiseni minu paradiisis" - raske ja kurb raamat, aga ennekõike autentne ja siiras. Lõpp on küllap etteaimatav ja seetõttu suvelugemiseks mitte kõige sobilikum. Ja muidugi saksa keeleruumist tulevad raamatud on... ütleme nii, et spetsiifilised ja üldjuhul mitte mu lemmikud. Seega peab sisu väga kaasahaarav olema.
Sõnaga - eluline.



P. Grieg "Eikellegimaa" - mõned sagedased kordused väljaarvatud, siiski huvitav lugemine. Informatiivne, eks ole, juba seepärast, aga ka igapäevaselt mitte kirjutava inimese kohta täiesti loetav tekst ka. Eikellegimaal on sunnitud muide tavaliselt ekslema teismelised ühel hetkel, kuid transseksuaalidel on samuti oma eikellegimaa. Kohati näib, et ehk komplitseeritumgi kui nooruki eneseleidmine ja finišisse jõudmine.
Noh, Mummen, sina peaksid seda lugema;)



E. Rafaelsen "Öö New Yorgis" - ütleks, et tüüpiline, ei halb ega hea. Aga vahel peab selliseid ka lugema.

24 juuni 2012

Kutsuda või mitte?

No nii, kuninganna tuleb suvepuhkusele, mis mind absoluutselt ei üllata. See, et suvepuhkus on Gråsteni lossis, ei üllata loomulikult ka. Kuningannast on muidugi väga armas tulla just minu sünnipäeval (boonuspunktid lähevad talle selle eest!).

Aga! Mõnikord ta lihtsalt oskab üllatada mind, ütleme nii, et isegi kergelt jalust rabada. Ma olin vaimu valmis pannud, et pean talle minema Sønderborgi vastu. Nagu alati.


Nüüd aga tuleb välja, et ta on otsustanud tänavu suisa Aabenraas randuda, mis muidugi minu jalavaeva oluliselt vähendab:)

Hetkel pean aru, kas kutsuda ta kohvile või mitte. Ei tahaks ju tülitada teist, samas, kui ta juba nii lähedal on, siis võiks ta ikka läbi astuda. Nii möödaminnes. Väike kohv ja maasikatort peaks mekkima peris hästi talle.

Viimane kord astus ta läbi aastal 2010. Vahepeal on aga piisavalt vett merre voolanud ja meil mõlemal aastaid lisandunud, seega paras aeg teineteise üle vaatamiseks.


"Viis inimest, keda kohtad taevas", M. Albom

Iga raamat tuleb su juurde siis, kui selleks on õige aeg. Viimane nädal on andnud piisavalt põhjust võtta see raamat lõpuks kätte. Mõni tee lihtsalt saab lühem kui teine, mõni jälle pikem... Lepime siis sellega.

See on raamat, mis võiks olla riiulis käepärast. Aga piisab ka mõningatest tsitaatidest, kui need on su juures olemas, õigel hetkel võtta.

Lisaks jäin ma mõtlema, kui palju annaks raamatule juurde, kui iga kord lisaks kirjastaja raamatule oma kommentaari, just nimelt sellise vahetu ja isikliku. Antud raamatu puhul oligi määravaks, et see minu kätte jõudis, Tiina Ristimetsa tagakaane tekst.


Sellepärast, et sügaval sisimas teab inimhing, et kõik elud on omavahel põimunud, Et surm mitte lihtsalt ei vii kedagi ära, vaid läheb ühtlasi kellestki mööda. Ning olla ära viidud või olla alles jäetud - see vahe on nii väike, et muudab elusid. Kõik vanemad kahjustavad oma lapsi. Sinna pole midagi parata. Nagu puhtale ja rikkumata klaasile jäävad ka noorusele külge nende jäljed, kellega ta kokku puutub. Ühed vanemad katavad lapsepõlve plekkidega, teised löövad sellesse mõrad, mõned vähesed lõhuvad lapsepõlve väikesteks teravateks kildudeks, mida ei saa enam parandada.

Elu ja surma üle ei valitse õiglus. Kui valitseks, ei sureks ükski hea inimene noorelt Vanemad lasevad harva oma lastest lahti, ja seetõttu lasevad lapsed ise lahti vanematest. Nad liiguvad edasi. Nad kolivad ära. Hetked, mis neid määratlesid - ema heakskiit, isa noogutus - asenduvad nende endi saavutushetkedega. Alles palju hiljem, kui nahk on ära vajumas ja süda väsimas, saavad lapsed aru - nende lood ja kõik nende saavutused tuginevad nende emade ja isade lugudele, kivi kivi peal, nende eluvete rüpes.

Inimesed räägivad armastuse "leidmisest", nagu oleks see mingi kivi taha peidetud ese. Armastust esineb aga mitmel kujul ning see pole kunagi erinevate meeste ja naiste jaoks sama asi. See, mille inimesed leiavad, on mingi teatud armastus. Eddie leidis Marguerite`iga teatud armastuse, tänuliku armastuse, sügava, kuid vaikse armastuse, sellise, mille kohta ta teadis, et ennekõike on see asendamatu. Kui Marguerite oli kord lahkunud, lasi Eddie oma päevadel sumbuda. Ta uinutas oma südame.

Vihapidamine mürgitab. See sööb sind seespoolt. Me arvame, et vihkamine on relv, mis kahjustab seda, kes meile haiget tegi. Kuid vihkamine on kõvera teraga mõõk. Ja see halb, mida me teeme, tuleb meile endale tagasi.

Armastus võib toita vihmana ülalt, immutades paarid üdini rõõmuga. Kuid vahel, elu vihase kuumuse käes, kuivad armastuse pealispind ja tal tuleb toitu otsida altpoolt, hoolitsedes juurte eest, hoides end elus.

Ühel juuliõhtul leidsid nad end jalutamas ookeani ääres, limpsimas viinamarjamaitselisi pulgakomme, paljad jalad märga liiva vajumas. Nad vaatasid ringi ja tajusid, et on kõige vanemad inimesed rannas. Marguerite mainis midagi bikiinikomplektide kohta, mida noored tüdrukud kandsid, ning et ta ei julgeks iialgi midagi sellist selga panna. Eddie ütles, et tüdrukutel on vedanud, sest kui ta julgeks, ei vaataks mehed enam kedagi teist. ja kuigi Marguerite oli selleks ajaks neljakümnendate eluaastate keskel ning ta puusad olid tüsenenud ja silmade ümber tekkinud peenikeste joonte võrgustik, tänas ta Eddie`t siiralt. Ta silmitses mehe kõverat nina ning laiu lõuapärasid. Nende armastuse vesi langes taas ülevalt ning niisutas neid sama kindlalt kui nende jalgade ümber koondunud meri.

Ükski elu pole asjatu. Ainus asjatult kulutatud aeg on aeg, mille kulutame, mõeldes, et oleme üksi.

Kaotatud armastus on siiski armastus, Eddie. See võtab vaid teistsuguse kuju. Ei saa näha teise naeratust ega tuua talle süüa ega sasida ta juukseid ega keerutada teda tantsupõrandal. Kui need meeled aga nõrgenevad, tugevnevad teised. Mälu. Mälus saab su kaaslane. Sa hoolitsed selle eest. Sa hoiad seda. Sa tantsid sellega.

23 juuni 2012

Eesti Pagari uus reklaamikampaania?

Suvi algab ikka...

... Pärnu ja oma kindlate söögi- ja joogirituaalidega.

Tänavu lisaks siis ka väike jalgpall (jaa-jaa, ma tean, sport on saatanast:)!)
Maakondadevahelises maavõistluses jalgpallis läks Pärnumaa ja Viljandimaa vahel just nii nagu minema pidigi. Millest te muidugi võite kohe ise järeldada, et meie võitsime 3:2.

Mina oleksin teadagi jaganud ka boonuspunkte (need hakkavad siin postitustes juba tavaks saama) ning mehed sinises oleksid pälvinud selle seetõttu, et Viljandi linnapea kenasti vormi selga ajas. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis Pärnu linnapea Toomas Kivimägi austas meid oma kohalolekuga, ent platsil me teda näha ei saanud:(

20 juuni 2012

LipDub Viljandi Linnaraamatukogus

Eelmisel nädalal valmis võrratu (reklaam)video meie lemmikmajas. Kujutan ette, et järgmisel korral raamatukokku sisenedes jään ma ootavalt garderoobitädi vaatama, lootes, et ta hoogsate liigutuste saatel hakkab kohe laulma või siis vähemasti tantsima:)

18 juuni 2012

Aasta tagasi...

Täna täpselt aasta tagasi jõudsin ma esimest korda Nizzasse. No Indigoaalase blogist mõni päev tagasi tema reisimuljeid lugedes kangastus kõik taas. Ka see kahjutunne, et tänavu jääb Nizza siiski vahele. Loodetavasti mitte järgmisel aastal.
Nizza tuksub sellises mulle absoluutselt sobivas rütmis. Kui vaja, siis kiirelt ja ägedalt ja kui tarvis, siis aeglaselt ja mõnuga.
Kuumav päike ja sini-sinine Vahemeri (mida ma teadupärast armastan ikka veel üle kõige!). Pastelsetes toonides majad. Lõhnad tänavatel, milles segunenud pitsad ja baguetid, vesipiip ja kuumus nii lämbe. Minimaalne pealetükkivus ja mõõdukas kogus viisakust.
Ja ülihead toidud ühes veiniga.
Odavad kingad ja hea hinnaga riided.
Aga ennekõike kuhjaga ilu ja rõõmu hingele.


Ja Eze... Ühest küljest nii suletud ja piiratud, teisalt pakkudes igal sammul vaateid, millest oleks piisanud järgnevaks viiekümneks aastaks:)



Antibes on linnake, kuhu tahaks kindlasti tagasi pikemalt, nagu paljudesse teistessegi kohtadesse.


Ephrussi aiad said avastatud tänu lennujaamas kohatud kaaslinlastele, kes neid lahkelt soovitasid. Ja mitte asjata.






Jah, see on see kuulus kindlusemägi. Väike mägi, suured muljed:) Samas tähendab see endiselt seda, et ma oma vigadest õppida ei kavatse. Ja järgmises linnas võin sattuda samasse olukorda ja ikkagi luku taha jääda.
Ning nii lihavaid hiiri ja rotte, kes põõsaste otsas mängleva kergusega ringi silkavad ei ole mul samuti õnnestunud enam näha. Küllap jõuab.
Ükski vein ja grillkana pole samuti nii hea maitsnud kui seal. Eks lukkude taga ole kõik emotsioonid võimsamad:)


Nizza tänavad on klass omaette.
Melu ja elu ei saa siin iialgi otsa. Ikka keegi laulab või tantsib või viskab saltosid või puhub seebimulle või žongleerib või teeb veel midagi kolmandat, mille peale sa lihtsalt ei tule. Iseenesest võiks pelgalt Nizzas elada paar kuud, tundmata vajadust sealt lahkuda.

Menton on omamoodi linnake. Raske öelda, kas sinna just ilmtingimata tahaks pikemalt tagasi minna. Võib-olla juba natuke liiga palju Itaaliat, ülepakutud moodi ja lärmakust.

Aga armastus sidrunite vastu algas kahtlemata just siit ja just sellest kohast. Limoncellost ei saaks ma enam iialgi külmalt mööduda ja sidruni võlude lai skaala sai selgeks täpselt siin. Neist külmkappidest ja nende sisust ma parem ei räägi. Menton on sidrunipealinn. Menton on igavesti olemas mu köögiseinal.

Monaco oli muidugi pulmapalavikus ja seega kahtlemata teise näoga kui muidu. Monaco jõudis mulle tunduvalt lähemale, suisa puges naha alla, lugedes Aune Pasti "Monaco, printsi poole teel". Väike ja ühtaegu suur.




Okeanograafiamuuseum näib esmapilgul kergelt ülehaibitud kohana, ent on tegelikult väärt külastust ja tutvumist.


Grasse, see üle ilma kuulus lõhnalinn, mis laguneb ja hääbub omal vaiksel moel. Sellest jäävad meelde kärisevahäälne transvestiidist ettekandjanäitsik ja ateljee, kus vanadest raamatutest/paberist/kartongist tehti taaskasutatavaid tarbeesemeid. Isegi aknakastide asemel olid praktiliselt riidepuud ja laste mänguämbrid lilledele koduks.

Ja kui palju veel ootama jääb...

14 juuni 2012

E. Donoghue "Tuba"

Tõenäoliselt sõltub antud raamatusse suhtumine sellest, mis lähtekohast raamatut lugema asutakse.
Tutvustuse põhjal plinkis minul silme ees J. Fowlesi "Liblikapüüdja", mis pakkus mitmel moel elamusi. Nii lugu ise, kui ka kindlasti ülesehitus ja sõnaseadmisoskus.
"Tuba" oli esialgu, rõhutan esialgu!, kergelt pettumus. Veniv ja kuidagi sündmustevaene. Olgu hoiatatud, et dialoogi on ohtralt ja see on veidi väsitav.
AGA
Sündmuste arenedes tõusis pinge, lisaks muidugi detailsus sellise olukorra puhul... Loo sisse minek, hetkes kohaolek - see oli vaimustav ja erakordne!
Kui Liblikapüüdjas vaadatakse lugu nö vangistaja seisukohast, siis antud teos lähtub ohvrist (või pigem kaudses mõttes ohvrist, sest röövituks on peategelase ema), ehk siis Jackist, kelle viienda sünnipäevaga raamat algabki. Nii et lisaks ohvripoolsele nägemusele on tegemist ka viieaastase lapse nägemusega sellest elust. Lapse, kes ongi sündinud kõnealuses 11-ruutjalases toas, kes on veetnud oma elust iga viimase kui sekundi nende seinte vahel. Kõik, mis jääb neist neljast seinast väljapoole, on tema jaoks Avakosmos, Väljaspool, järelikult kauge ja kättesaamatu ja ega ta püüdlegi selle poole. Nii nagu meiegi ei mõtle vähemalt kaks korda nädalas, et käiks ikka sel aastal korra Marsil ära vms.
Kuni selle sünnnipäevani on tema teadvuses kõik see, mis on Telekas umbes sama müstiline kui kõik Avakosmoses olevad asjad ja inimesedki.
Alles siis saab ta teada, et asjad ja inimesed ja elu, mis on Telekas, see ongi tegelikult kõik see, mis on ka väljaspool neid nelja seina olemas.
Viieaastase mõttekäigud ja teatavat laadi filosoofia on antud edasi hämmastavalt täpselt ja värvikalt (ja ma ju tean, millest räägin, eks ole:)!).
Ütleme nii, et see raamat oleks liialt õõvastav, kui nad ei saaks loo jooksul sealt Toast välja. Seega ma ei tee saladust, et see juhtub, aga kui te nüüd arvate, et pärast välja saamist läheb lugu igavaks, siis te eksite!
Kui  sa oled oma senise elu veetnud eelpool mainitud kambris, siis kas sa kujutad ette näiteks:

mida teeb päike su nahale või valgus su silmadele?
mis tunne on käia kingades?
tulla toime kümnete uute nägude ja nimedega?
võidelda erinevate pisikutega?
tunda vihmapiisku oma nahal?
olla füüsilises kontaktis teise inimestega peale oma Emme?
olla lükatud liivakasti või liumäele, mis peaks sulle just nagu rõõmu valmistama, aga...?

Ja veel palju muid asju, mis järsku üle öö sinuni jõuavad ja sinuga juhtuma hakkavad. Loomulikult vaatleb "Tuba" ka seda poolt, kuigi juba põgusamalt, kuidas on omastel hakkama saada pärast 7 aastat kaotsiolekut naasnud lähedasega (+ veel üllatuskülaline) või kuidas käitub meedia ja millist mõju see avaldab jne.

Ent hea lugemine igatahes!


12 juuni 2012

Vahel läheb õnneks, ehk kui sinust üle sõidetakse

Vahelduseks mõni päev vanu uudiseid otse Højeri lähistelt (sellest jumala poolt hüljatud paigast, mis tegelikult on parim koht mõtisklemiseks ja enda tuulte valda andmiseks), kus neljal pensionäril "õnnestus" liikluses jõuda olukorrani, mil nende autost, ja seega ka neist endist kui päris otse väljenduda, sõideti üle.
Aga mitte ainult ei sõitnud mingi suvaline sõiduauto, vaid traktor.
Aga mitte ainult traktor, vaid traktoril oli järelhaagiseks virtsapütt.
Aga mitte ainult mingi tühi virtsapütt (mis ka kindlasti korralikult kaalub!), vaid täislastis pütt.
Seega tubli 30 tonni... mis kõlab enam kui õõvastavalt.


Auto näeb välja leebelt öeldes pannkook, aga kui sellest on tubli 30 tonni üle käinud, siis see on vist normaalne nähtus. Sõidukis olnud neli vanurit aga jäid üpris terveteks, olusid arvestades. See tähendab, et loomulikult oli neil vigastusi ja haiglatesse nad ka toimetati (tüüpiliselt Taani organiseeritusele ikka kiiresti ja osaliselt helikopteritega ja mitmesse erinevasse, et igaüks saaks kiire ja korraliku med.sekkumise osaliseks - antud juhul siis Odense, Aabenraa, Kolding ja ikka ka üle piiri Flensburgi oma). Eluohtlikus seisundis aga ei ole neist ükski. Tõsi, kuna auto oli ikkagi pannkook, siis tuli neil ka omajagu oodata autost välja lõikamist.
Et selline omamoodi õnnetus.
Boonuspunktid lähevad loomulikult tublidele päästjatele ja heale orgunnile:)

11 juuni 2012

Kolm päeva rõõmu, ehk XXI Viljandi hansapäevad

Tänane vihmane päev on ideaalseks järelhetkeks kolm päeva kestnud pillerkaarile. Linnaelu loksub vaikselt tagasi endisesse rütmi - ent mitte kauaks!


Foto: Kenno Soo

Reedese avamise parim osa leidis kahtlemata aset all järve ääres - piisavalt uudne ja mõnus "Järve saladus". Päär ja Bombillaz oma tuntud headuses, aga eelkõige ikka see üks ja ainus laul "Maailm, mis elab sinus" võrratu Eva-Lotta (kui mu silmad mind just õhtuhämaruses alt ei vedanud?) esituses. Lavastuslik pool oli igatahes tänavu kenasti paigas.
See, et parim osa all toimus, ei tähenda, et Seasaare näitemänguselts oleks ebaõnnestunud. Neil oli mõte hea ja  kavatsused parimad, aga midagi jäi seal justkui lahjaks. Ei kandnud see etteaste päris välja:( Kersti tugev ja selge hääl hakkas küll kõrva:))

Laat ise läheb samuti aasta-aastalt paremaks. Ja paremuse all pean ma silmas ikka kaubavalikut ja ... nüüd tuleb see koht, kus jälle vingatsid saavad hüppama hakata, et sel laadal ei ole kuigivõrd enam tegemist õigete hansaaja laatadega:) Jah, tulge ja tehke üks autentne laat! Ainult et siis võib kauplejaid ning karta on, et ka uudistajaid tikutulega taga otsida. Ikkagi võib nentida, et "kentsaka" või suisa sobimatu tavaariga kaupmehi oli minimaalselt.
Kõige kurvemad kohad, aga need jäid ka vististi juba Mulgi messi alale, olid otseloomulikult LHV agressiivsed lõukoerad ja vaktsiinibussist on mul ka oma arvamus, aga see selleks:)

Esinejaid eri püünede peal oli muidugi seinast seina ning enamus jäi mul kahtlemata nägemata (mõned ärevil vanaprouad, jõulised meeskoori hääled ja sutsu segadusse aetud noored neidised ehk väljaarvata). Hea koht ja hetk esinemiskogemuse saamiseks paljudele noorematele ja vanematele aga igatahes.
Eriti hea leid oli aga laupäeval sumeda suveõhtu sving Tanja ja Miku poolt, kes suutsid nii mõnedki tantsujalad käima tõmmata. Rannapeole me muidugi ei jõudnud, JÄLLE!, sest outfit oli ju nagu see oli.
Metsatöll pühapäeval jäi samuti kuulamata, kuid ma usun, et nende etteastest mõni tund varem reformarite ürituselt jõudis piisavalt katkeid (mitte)soovijate kõrvu:))

Tänased boonuspunktid lähevad aga ilmataadile, kes hoidis kogu nädalavahetuse siiski võrdlemisi kena ilma (erandiks pühapäeva hommik, aga see ei läheks nagunii arvesse).

08 juuni 2012

Midagi on õhus

Ilmselgelt on midagi õhus:) Kui linnas ringi jalutada, siis on igal sammul tunda, et midagi hakkab toimuma. Mõnusat ootust ja siblimist, siin ja seal ka viimaseid kiireid ettevalmistusi. Mõndagi toimub seinte vahel ja varjatult, aga toimekat sagimist on ka nii mitmelgi tänavanurgal näha. Ja muidugi see linna üles vuntsimine, mis praegu toimub! Trimmerite ja lehepuhurite kakofoonia peidab linnulaulu ja takistab headel mõtetel tulla. Aga see on vaid viivuks, mõne hetke pärast on see osa möödas. Ja siis algab kolm päeva pidu ja tantsu ja laulu!

07 juuni 2012

Non-fiction kirjandus

Ma jäin mõtlema, et non-fiction (on see siis maakeeli dokumentaalkirjandus?) kirjandusel on omad valud ja rõõmud.
Elu läheb edasi, see on peamine omadus.
Väljamõeldud kirjanduse puhul seda ei juhtu. Vähemasti mitte enne, kui autor ise oma peas ei hakka tegelastele edasisi käike mõtlema, neid uuesti ette kujutama, nägema vaimusilmas nende tulevikku. Dokumentaalkirjandus elab aga edasi. Tegelased elavad edasi hoolimata autorist. Keegi sünnib, keegi sureb, kõik on pidevas muutumises. Midagi mõeldakse, midagi hinnatakse ümber. Juhtub väikeseid ja suuri asju, juhtub pea kogu aeg.
"Minu Taani" puhul ei ole vahepeal palju juhtunud, no mõnda ehk siiski, aga mitte nii suurt ja põhjapanevat. Nüüd aga, on viimase mõne nädala jooksul olnud kaks surma ja üks sünd. Üks sünd on veel tulemas. Seda on kahtlemata palju, eriti nii lühikese aja jooksul.

Aga see kõik elab edasi oma elu, sõltumata varasemast, sõltumata kirjapanekust, sõltumata autorist.
Sama harjumatu on siiski. Nagu oleksid kõik tegelased pisikesed marionetid, keda liigutab keegi kusagil kaugel, täiesti omatahtsi.
Igaühele jääb tema teekond. Siin ja seal.

06 juuni 2012

Ei saa jätta jagamata Taevapiltniku imelist vaadet Viljandile. Parimale osale sellest.

Spaade kaardistamine - AQVA

Kuna ma olen piisavalt vanamoodne inimene, siis kui mulle üks koht meeldib, kipun ma sinna ikka korduvalt tagasi minema. Seetõttu ei ole väga-väga kaua saanud ka ühtegi järjekordset lebolat avastada. Tänu L. ennastsalgavale tööle minu heaks ja ühele äärmiselt töötajasõbralikule ettevõttele (on`s selline tõesti olemas, küsite ehk nüüd?:)) olin ma siiski viimaks sunnitud ka üht enda jaoks uut kohta proovima.
Niisis, kuigi vaade selle maja toast suuremat elamust ei pakkunud, siis veekeskuse, eriti saunakeskuse oma, oli parim. Mullivannis istudes võisid imetleda pardipere tegemisi. Ja tegemist neil jagus! Caldariumis kuumadel kivipinkidel lebotades uinus su pilgu all kirik. Idüll missugune.


Üleüldse oli tegemist piisavalt mitmekesise valikuga seal, saunades kogunisti nii palju aktsiooni, et lugemine kippus tagaplaanile jääma (loetud jõudsin siiski K. Kriisa "Neetud", A. Raud "Juturaamat" ja M. Rosoff "Nii ma nüüd elan"). Kuna ma "rügasin kahel rindel", siis nende raamatute kohta paraku minu arvamust blogosfääri ei jõua. Mis ei tähenda, et need oleksid halvad olnud. Lihtsalt, uued raamatud on peale tulnud juba.
Saunasid oli kokku mitu, no kohe ikka päris mitu:) Ainuke, mille olemasolu vajalikkuses ma veidi skeptiliseks jään, on infrapunasaun, ent see on pikem jutt. Ja kui rahvas on pime, siis ma ei viitsi ka rahvast harima hakata:P Aga leilikad, aurukad ja sanaarium olid kõik ausad.

Järjekordselt ei väsi ma meelde tuletamast, et ideaalne aeg minekuks ON nädala alguses, sest siis on ruumi. Ja õhku. Ja vabadust. Mida nädala lõpu poole, seda hullemaks olukord läheb. Oma osa võis selles olla ka klassiekskursioonidel - kes küll tuleb selle peale, et mürsikud kuhugi veekeskusesse viia? Ma arvan, et nad vajaks pärast pingelist õppeaastat pigem korralikku päeva metsas, teate küll, värske õhk ja muu selline. Ja siis viiakse nad ühtede seinte vahelt teiste vahele ja muidugi satuvad nad segadusse. Leebelt öeldes.

Edasi rõõmusõnum teile, kes te venelasi pelgate. Jah, ma tean, teie hulgas on neid oma osa, lisaks see teine osa, kes kõnealusest linnast kuuldes ohkab: "Aga kas seal mitte palju venelasi ei ole?"
Noh, ma ütlen teile, et ühise puhkuse otsa venelastega võite te märksa kergemini komistada kusagil Küprose, Türgi või Egiptuse kuurordis ning uskuge mind, seal käituvad nad "veidi" talumatult. Sellel spaaringil oli kõik tipp-topp ja minu suust mitte ainumast negatiivset kommentaari (ülla-ülla, ma tean!).
Nüüd tuleb kiida teenindajat rubriik. Kindlasti oli teenindus täitsa okei ja kiita tuleks veel vähemasti tosinat inimest, aga kuna ma tõepoolest ei tegelenud nende nimesiltide lugemise ja pähe õppimisega, siis ma kiidan esialgu vaid ühte tüdrukut, nimelt Emeraude Spast Kerstinit! Selliste iluprotseduuride ja teeninduse nimel võiks juba surra. Ja siis pärast nii umbestäpselt iga kuu hakata maa peal käima neid uuesti nautimas.
Oma tõrvatilk meepotis oli loomulikult ka, kuis siis muidu. See läks nähtavasti koristaja kapsaaeda seoses minibaariga, kuid peab tunnistama, et vastuvõtunäitsik lahendas loo kiiresti ja õiglaselt, kahju küll, et ma tema nime nüüd meelde ei jätnud:)

Ah jaa, boonuspunkti anname ikka ka - see läheb pere pisemale liikmele mõeldud hommikumantli eest. Mingil põhjusel seda kõigis heades spaades ei kohta:)

04 juuni 2012

Loppemarked

Parandage mind, kui ma eksin, aga mulle tundub, et meie linna jõudis esimene loppemarked. Kahjuks küll vist mitte piisavalt suure eelreklaamiga, kuid väikelinnas liigub info selletagi paraja kiirusega. Lisaks on tegemist niivõrd kesklinnalähedase elurajooniga, et inimesi ikka liigub sealkandis.
Igatahes oleme pikalt taolisi ettevõtmisi oodanud ja loodame, et see ei jää viimaseks.
Hoidke silmad lahti;)

Loppemarked on siis nn tühjendusmüük. Eramajade puhul kasutatakse siis sagedamini teise kohta kolimise või pärandvara müügi korral. Asjad jäetakse elamises üsna samamoodi nagu need seal olnud ongi, kappidest tõstetakse väiksem kraam välja nähtavale kohale, hinnad peale ja igaüks võib sisse astuda ja pilgu peale visata. Konkreetse maja tühjendusmüügile viitavad naabruskonda üles pandud sildid/plakatid, lisaks ilmub reklaam tihtipeale kohalikus ajalehes, kaupluste teadetahvlil jm. Taanis võiks loppemarkeditel kolamisega sisustada terveid nädalavahetusi, Eestis ei ole seni kohanud veel sellist lähenemist.

01 juuni 2012

Tõde või vale?

Kas mulle tundub või ongi see nii, et maist augustini on kuidagi eriti palju sünnipäevi? Näib, et igal aastal kulub vähemasti pool suvest sünnipäevadele, samas kui sügisel-talvel võib tähtpäevi ühe käe sõrmedel kokku lugeda.
Annaks jumal rohkem kaksikuid ja 2in1 sünnipäevi:P Raske maikuu on seljataha jäänud, astume rõõmsalt vastu juunile, ja kui vastu peame, siis ka juulile. P.S. Nagu näha, oleme rõõmsalt tagasi lõunaosariikides.