28 august 2012

Õuntest ja raamatust


Kui köögis heljub õunte ja hapendatud kurkide lõhn, siis on kindlapeale sügis käes.

Esimene laar õunu on valmis, seekord esmakordselt ahjus kuivatatud. Sellise pika passimise ja ahju ventilaatori ohete võrdluseks tahaks kohe uurida, mis kuivatatud õunte kg ka muidu maksab:) Ahjus kuivatamine on ikka märksa vaevarikkam kui aida seinal või ahjupealsel kuivatamine. Igatahes on Viljandimaal üks tänuväärt toiduvõrgustik nimega OTT loodud, kust saab kõike head ja paremat endale tellida, otse tootjalt, mugavalt linna toomisega. Küllap sealt neid õunugi lõpuks juurde saab kui enda omadega talve välja ei vea:)

Sügis toob lisaks toidupoolisele ka uue saagi raamaturiiulisse.
"Kui mäng on lõppenud" on ilmunud, kauplustesse ja raamatukogudesse veel jõudmata.
Kaanega tuleb siiski harjuda - nagu vist juba tavaks saanud, siis ei võta ma ühtegi koheselt omaks. Eestlane noh. Seekordse omaksvõtu teeb raskemaks ka see, et näen seda isegi esimest korda alles pärast trükist tulekut.

22 august 2012

Muahh...

Oh, kuidas ma armastan isetehtud kingitusi, olgu nad selga või suhu pistmiseks.

Seekord saabus mulle kesk kuuma suve (siinkohal olen ma muidugi irooniline, kes taas kord aru ei saanud!) üks talvine kingitus. Tegelikult küll suisa eelmisest talvest, kuid pikast vahemaast tingituna nii hiline:)
Kuna meil J.-ga käib aga vorst vorsti vastu see kingituste tegemine, siis tuleb mainida, et ma jõuan varsti uuele ringile - mis plaanid sul on, J.?:)))
Muahh!

Phytoceane



                                                     

Kui hingele on juba piisavalt, siis olgu ihule ka. Õigemini näole, üks minu viimaste aegade lemmikuid. Seega võib tõepoolest mõnikord leida endale lemmiku just salongist. Järelikult murrame müüte, ikka neid minu omi:)

Ameteid on kõigil meil, ehk head ja vähem head lugemist

 
 

Frédéric Beigbeder "17,90 €" - detailiderohke ja üdini tänapäevaselt mõjuv romaan, mis küll vist algselt ilmunud juba 2000.aastal. Lühidalt öeldes reklaamitegijate absoluutselt mitteglamuursest tööst ja eraelust, mis nähtavasti kirja pandud tugeva laksu all olles. 


 
 

Anna Sam "Kassapidaja katsumused" - erilisi elamusi küll ei paku, kuid mõtteainet mõningal määral ometi. Et millised inimgrupid külastavad supermarketeid, kes trügivad enne kella ja kes ei saa õhtul jälle õigel ajal minema. Lisaks veel erinevad kliendigrupid hügieenitarvete, kondoomide ja sooduskaupade ostmisel. Ja kindlasti ohtralt üksikasju kassapidaja värvikirevatest tööpäevadest.


 
Susan Luitsalu "Küsimused kõikidele vastustele" - kolumnid (mõned ka mitte) elulistel teemadel. Ütleme nii, et nende hulgas oli mitmeid pärle, vaimukuse poolest oleks esirinnas kahtlemata see nukitsate ja Mäki lugu.


Patricia Atkinson "Küpsev päike" ja "La belle saison" - nagu ikka need tüüpilised raamatud, kuidas üks (ameeriklane, aussie, antud hetkel siis britt) tüüp läheb kuhugi kenasse kohta ja end sinna paika sätib. Kirjanduslikult ehk mitte kõige suuremaid elamusi pakkuvad raamatud, ent see-eest palju kasulikke teadmisi. Nimelt, saab autorist viinamarjakasvataja ja veinivalmistaja ja ta ei hoia oma omandatud tarkuseteri sugugi vaka all. Viinamarjadest ja nende kasvatamsie rängast tööst, lisaks veel veini valmistamise protsessidest, saab kuhjaga tarka teada. Sekka veel ka jahist, häädest ja kohalikest roogadest, juustust ja... millestki kindlasti veel. See miski on minu vaieldamatu lemmik - trühvlid!

Raamatud sattusid mu juurde muidugi ülimalt "sobival ajal". Õhtud, mil ma lehekülg lehekülje haaval lugesin veinidest ja maitsebukettidest ja ise klaasigi rüübata ei saanud, teretore!
NB! Ka viinamarjakorjaja töö on äärmiselt mitteglamuurne nagu me siit teada saame.

 

 Daniel Glattauer "Kõik seitse lainet" - põhimõtteliselt sama asi, mis põhjatuule-raamatuga - tunned, et see ei meeldi sulle, aga ometi loed lõpuni, pooleli jätta ei saa:) Järelikult ei ole ju halb! Aga võis ka olles põhjuseks see, et kõik see on kunagi olnud. Päriselt. Ja lõpuks tekib küsimus, et kas loed hetkel seda raamatut või enda lugu, küllap see segadust tekitaski.


Indrek Mandre "Striptiis: müüdid ja tegelikkus" - üsna lakooniline ja ütleme, et käsiraamatut meenutav. Samas kenasti kõike kokkuvõttev. Väga palju uut ma teada ei saanud, ent kahtlemata paljudele siiski vajalik raamat. Las kõik, kel tarvis, kasutavadki seda esimese teejuhina selle töö juurde ja jääb palju eksiarvamusi ning niisama siia-sinna tõmblemist ära. Tegelikult ma olin valmis hulga kehvemaks raamatuks, nii et läks hästi:)


Tom Rachman "Imperfektsionistid" - ja üldistades tuleb taas tõdeda, et lahatakse ühe elukutse esindajate tööd, sedakorda ajakirjanike oma. Glamuuri ei leia ka siit:) Samas väga lobe ja põnevate karakteritega romaan. Ma ütleksin, et suisa nauditav lugemine.
Eks aeg annab arutust, milliseks see Areeni bestselleri sari kujuneb. Senini olid kindlad lemmikud Moodne aeg ja Põhjamaade romaani sarjad, kuid alguse põhjal võib uskuda, et ka kõnealune sari sellesse lühikesse nimekirja lisandub.

13 august 2012

Suvelugemise jätkuks...



"Mida te kogu aeg lõkerdate?"          Helen Eelrand                     "Pasodoble"          
Eestlane, va tigedik, peab muidugi selliseid raamatuid suvel lugema, sest talvel läheks ta kadedusest ju suisa püstipööraseks. Seekord, tõsi küll, ei ole tolku ka suvisel aal lugemisest, sest nende talviste kraadide juures võib ikkagi juhtuda, et too tigedik hakkab sappi pritsima.

Ma alustasin Pasost. Tegelikult ma teadsin juba jupp aega, et need kaks raamatut on ilmunud, aga ma ei teagi, miks neid ette ei võtnud. Noh, seda vanamehe pildiga ma teadsin küll, miks - mõjus üleliia antipaatselt. Ma arvasin, et hakkab mingit karmi poliitjura tulema. Elagu inimesed ja eelarvamused:D

Aga siis ma võtsin ette Pasodoble. Ja leidsin, et see on roppumoodi hea raamat. See peaks olema autori debüüdikas, mõjub kuidagi ilukirjanduse ja tõsielukirjanduse vahepealsena. No umbes nii, et sa vahepeal jõuad seitse korda mõelda, et kas ta nüüd räägib endast ja omast elust või on ikka väljamõeldis kõik. Väga lobedalt ja kiirelt kirjutatud nagunii. Ja muidugi kõik see eneseiroonia ja -kriitika ja mõnuga pritsitud sarkasm. Mina-tegelane muutus automaatselt sümpaatseks, ühes sellega ka autor, sest teatav samastumine oli ju paratamatu.

Aga kui keegi paneks mind sarnase sisuga raamatut lugema, siis ma esimese hooga ajaksin sõrad vastu ja seejärel kaabiksin minema. Sest no kuulge, ma ei viitsi lugeda, kuidas mingi eesti tipskin armub oma hispaania keele õpetajasse põmaki! ära. Aga kui see lugu serveeritakse sulle just nii ladusalt ja humoorikalt nagu see antud loo puhul tehtud on, siis miks ka mitte, eks ole?!

Jamaks läks asi muidugi järgmise raamatu juurde asudes. Kohemaid hakkas kummitama üks lõputu déjà vu tunne. Kõik see oleks just nagu juba olnud. Mitte küll täielikult, ent osaliselt siiski. Ma usun, et iseseisvalt võttes olid mõlemad raamatud võrdväärselt head, kuid ehk ei oleks pidanud neid sedasi järjest lugema? Sest nüüd hakkasid pidevalt mõtlema, et autori abikaasa oli selle prototüüp ja osad lapsedki olid esindatud ja keeleõpetaja ja see kambakesti Hispaaniasse sõit, jne, jne.

Autori armastus Hispaania, eelkõige aga Andaluusia vastu, oli ehe ja mõnus - see ongi ju peamine, kas pole? Ja terased tähelepanekud kohaliku eluolu kohta, sisse ja kaasa elamine. Tööelu ja lõbutsemine meenutas mulle paljuski taanlasi, kummaline küll. Eks ma tean ka päris mitut taanlast, kes igapäevaselt siestat peavad (see ei muuda neid muide põrmugi laisaks inimeseks ega kahanda nende töökust!), eks olen minagi tunnustanud nende pühapäevast poodide sulgemist ja muidugi oskust lõõgastuda ja pidutseda. Ütleme siis nii, et hispaanlastel on fiesta ja taanlastel on hygge - mõte jääb ikkagi üsna samaks.

Ma usun, et järgmiste raamatute puhul, mille autoriks on Helen Eelrand, ei pelga ma isegi enam vanamehe-kaanepilti, vaid loen ikkagi:P

"Ülepeakaela: armununa Lõuna-Itaalias" C. Harrison

On hetki, mil ma mõtlen, et mille kuradi pärast ma siia neid pilte ja lühikesi kommentaare raamatutest üleüldse topin? Where is the point? Eriti veel, kuna ma teen seda täiesti süsteemitult ja teist sama palju jääb enamasti siia üles riputamata. Põhjuseid on erinevaid, seega palun mitte isiklikult võtta kellelgi.
Paar päeva tagasi aga sain vajalikkusest isegi aru. Noh, juhtus see, mis juhtuma pidigi. Ma nimelt tulin rõõmsasti koju Egiptimaa II raamatuga ja siis tegin ühe mõnusa tee ja eerasin end kerra oma kiiktooli ja hakkasin nautima...nautima on muidugi vale öelda, sest esimesed kolm lehekülge mõtlesin ma, et mida asja?! Nele kirjutab sama juttu, mis esimeses raamatus, sest see kõik tundus kuidagi kahtlaselt... tuttav. No ma siis lappasin lehti edasi ja ikka oli tunne, et see kõik on juba olnud. Muidugi oli olnud, sest ma olin seda lugenud juba kunagi mustmiljon aastat tagasi!
Järeldus: et kui üles ei tähenda raamatuid, siis nii just võibki juhtuda.

Aga et siis pildil olevast raamatust. Sisu on loomulikult klišeelik ja seetõttu ehk oli raskusi selle raamatu välja sõelumisega ilmunud raamatute hulgast. Lugemata jätmine oleks aga viga olnud, siililegi selge!

Lühidalt öeldes järgneb üks aussie oma südamele ning põrutab Lõuna-Itaaliasse. Tegelikkuses see lugu muidugi nii lihtne ei ole ja autor lahkab kõiki ettetulevaid raskusi ja takistusi sügavuti ning hasartselt, parajas koguses eneseirooniat veel sinna juurde.

Olgu siinkohal toodud igipõlist tarkust ikka ka:
"... vana ja noore naise naise aluspesu vahe seisneb selles, et pead liigutama pükse, et näha vana naise tagumikku, ning noore naise tagumikku, et näha pükse."

Loomulikult ohtralt äratundmist Lõuna-Prantsusmaalt:
"...Üks mustlaspere oli end meie maja vastas asuvasse lossiparki laagrisse seadnud. Kaks alasti last vaatasid pealt, kuidas ema nende venda pesi, valades talle vett pähe ja hõõrudes kätega tema kondist keha. Nende isa magas väsinud auto taha teele visatud räpasel madratsil, auto pagasiruum oli tuubil täis mänguasju, mida hiljem peol müüdi. Samamoodi kõigest kergelt üle pestud nagu nende omanikudki, olid laste räbaldunud riided pihakõrgusele hekile kuivama riputatud."

Pühendusega ühele kolme poja isale, kelle suust ka analoogseid põhjendusi kuulma peab, pidevalt ja suures seltskonnas:
"Ainsaks tõendiks söömaajast jäid mõned kastrulid ja nonno Toto röhitsused, mille eest tema naine vabandust palus. Toto oma vulgaarsete häälitsuste pärast häbi ei tundnud. Ükskord jäi hallipäine mees lauda ka siis, kui tõrges õhuvool kõuekärgatusena ühest tema keha lõunapoolsemast avausest pages. "Scusate," ütles ta ise, "olen kuulnud mehest, kes hoidis seda tagasi ja suri."

"Saate aru, et olete Lõuna-Itaalias, kui politseinik räägib tunnistajatele, kuidas kõik oli, ja mitte vastupidi."

Sõnaga, väga värvikas raamat. Ja samas põhjalikum kui paljud teised sarnased üllitised.





08 august 2012

"Kebab ja kilukarp" H. Peterson

Suvelugemine jätkub ja mul on siinkohal veel päris mitu väga head ja väga kerget raamatut nimekirjas.

Kebabi-raamat ei ole muidugi enam mingi äsja ilmunud asi, vaid täitsa vana teema, aga lihtsalt minuni jõudnud kole hilja. Ja see on täpselt just nii hea ja selline nagu oodata võikski. Kui saavad kokku veidi keevavereline ja muidu vahva eestlanna, flegma soomlane ja türklane... kes on türklane, siis võibki eeldada seesugust kohvikupidamist. Noh, soomlane nagu ei teegi suurt midagi. Peale papi välja käimise. Türklane teeb küll, ja rohkemgi veel, eriti pärast kella 14 ja poole ööni välja, eelkõige aga juhul, kui võimalik kaasata oma sõbrad ja sugulased, kuni lehma lellepoegadeni välja. Ja eestlane, no tema on eestlane iga kell ja igas olukorras. See tähendab, et ta eeldab mingit, mingitki!, süsteemi. Lisaks, et asi toimiks. Ja kui pidu, siis täiega, seda ka muidugi. Loomulikult saab ta sajaga petta nagu sellise koosluse puhul ka eeldaksl.

Aga ei, ta ei heitu /julge tüdruk!/, ta hoopiski avab uue kohviku, sedakorda suisa vanalinnas ja läheb paneb julgesti oma pea pakule.

Väga mahlakas ja konkreetne, veidike nagu päevikuvormis kirja pandud, kiire ja kerge ja eluline lugemine. Õpetuseks tulevastele põlvedele. Mõnus!

P.S. Kebabi söömise isu see raamat, erinevalt teistest lugejatest, minus kaotada ei suutnud - ma söön ikkagi edasi:) Sest söögikohtade sisekultuur mind nagunii ei suuda üllatada. Elagu kebab!

Boonuspunktid lähevad seekord otse autori kontole, kes on pärit kusagilt Karksi kandist - super!

Suure-Kõpu mõis

Suure-Kõpu mõis, kuhu tänavu vist enam pääsemiseks Unustatud mõisa mängu kaudu võimalust ei ole, on minu lemmik. Muidugi. Ma olen seal ju koolis käinud.

Mina ise käisin seal viimati, kui kõik veel üpris värvilõhnaline oli. Lisaks oli mul seal orienteerumisega raskusi, sest ka mõned ruumid-uksed-käigud olid taastatud algupärandi järgi, seega teisiti kui minu koolis käies. Hea mõte minu kaasaegsete segadusse ajamiseks:)
Nüüd on vaatepilt sootuks teine ja kel võimalust, siis astuge kindlasti läbi. Elamus on garanteeritud.

Kõpu mõisast rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber viimaste omanike järeltulijast Wolf-Dietmar von Strykist, kes on abielus minu kunagise kunstiõpetaja Elmaga. Ühe artikli nende kohta leidsin Elukirjast.



07 august 2012

"Minu teine miljon" M. Plaser

Esimene šokk tabas mind juba raamatut saades - nii pisike! No härra Plaser, kuradi väike ikka, seda ei leia poes ju üleski:)

Põnev, seda kindlasti. Mitmed uued detailid. Üldse hoogne ja kiire.
Ütlemata jäetakse märksa rohkem, kui öeldakse. Seegi teeb lugemise mõnusaks.

See kronoloogiline segipaisatus on esiotsa veidi häiriv, kuid sellega harjub. Eelkõige aitab muidugi iga peatükikese ette toodud ajaline määratlus. Kuigi lõpuks ei jälgi enam nagunii, mis juhtus 2 nädalat tagasi ja mis 10 aastat.

Piraadikütiks olemise kirjeldused olid huvitavamad kui sõja omad. Samas ei saanud ehk ise alguses tempoga sammu peetud.

Raamatu stiil sobis sisuga suurepäraselt.

Aru ei saanud ainult, et mis teema autoril naiste füsioloogiliste eripäradega on? Sellest, et kõik nad vilinal imesid ja pidevalt pano oli, oli okei, ikkagi macho värk ju. Aga metafoorid ja jutud marlilappidest ja päevadest näikse ka ikka väga meeltmööda mehele olevat. Aga no las ta olla.

Igatahes oli hea ja ma kahtlustan (aga ausalt, tuginen vaid oma kõhutundele ja ei oma siseinfot!), et küllap veel kunagi sealt torust midagi tuleb. See ei saa jääda ometi esimeseks ja viimaseks, ega ju?!

04 august 2012

Suvelugemist veelgi

"Minu Suriname" Liina Org



Tõsi, ma pidin pool raamatut pingsalt mõtlema, et kas seal pildilisas nüüd on või ei ole ämblikupilti ja et kas mul oleks käepärast kedagi, kes oleks raamatut hiljuti lugenud ja oskaks vastata. Soovitavalt enne, kui ma piltideni oleks jõudnud. Olgu öeldud, et selle sarja puhul jõuan ma piltideni tavaliselt esimesena ja alles siis asun lugema. Seekord läks teisiti.
Aga, hoolimata sellest pakilisest murest, sain ma lugemist nautida ikka ka.
Ja nagu ikka, lühikeseks jäi:(
Ja nagu sageli juhtub, mul läks kõht tühjaks. Korduvalt. Toidu pärast ikka, need Suriname piraadid mulle küll mõju ei suutnud avaldada.
Ja siis ma mõtlesin veel, et autor on palju Hollandis vist viibinud ja et milline see tema Holland võinuks välja näha (mitte et mul midagi Margoti Minu Amsterdami vastu oleks, oh ei!). Lihtsalt, et kuna need tema Suriname kirjeldused olid parajalt isiklikud, parajalt informatiivsed, parajalt huvitavad, siis kohe oleks kõrvale tahtnud ka tema Hollandit.
Ja siis ma mõtlesin, et mis tunne oleks olla kuskil päeva tee kaugusel tsivilisatsioonist. Elekter - kuidas kunagi; sidevahendid - enamasti mitte; kohalik keel ja kombed - nibin-nabin...
See võrkkiiges elu, see tundus üsnagi fine, ainult et... ma ei saa midagi parata, nii kui jutt võrkkiikedele läks, mõtlesin, et...need ju ripuvad kuskil, on need siis katuse all või lageda taeva all, ent sõltumata asukohast, seal on ju ämblikuid ka. Ja mida mõnusam kliima nende jaoks, seda enam neid on ja et kas nad siis võrkkiiges lebades ei tulnud kummitama? Mul oleks küll pool mõnu lesimisest hoobilt kaotsi läinud...

Narkopesadest

Pilte lapates meenus mulle Nirti hiljutine teema.
Meie linna liinid on üle kontrollimata, kas seal ehk seis endine on. Juuresolevad pildid on vist Flensburgis tehtud. Ma usun, et siin on küll tegemist mingi kaasaegse ja lihtinimesele vaevu mõistetava kunstiga.
Või siis pelgalt reklaamiga, tont seda teab:)


02 august 2012

Vinguvatest vanainimestest ja kaltsukatest rääkides...


Pildil on minu lemmikuim kaltsukas, poe eksterjööri kategoorias muidugi. Tõsi, mul on neid lemmikuid palju ja kõiki pildile püüda oleks suht mõttetu. Minu protestist kapitalistide vastu ei muutu loomulikult midagi ja seda ma ei taotlegi. Peaasi, et ma ise oleksin rahul - kauba ja hinna ja teenindusega. Igatahes on teise ringi kaup äge ja iseloomuga. Kindlapeale etem kui pidevalt leida end samades hilpudes teiste kaalsastega. Ikka see vana ring - olla esimene, kes Mosaici või Seppälä või Montoni või H&M´i või Vero Moda uuest kollektsioonist paremad palad haarab ja nendega esimesena tööle ilmub. Muidu on teid 5 inimest samades ihukatetes.
Paraku käib kõik see jutt, tõsi küll, Taani sekkarite kohta. Eesti omad pühkigu suu mu kiidusõnadest puhtaks.
Miks?
Eestis on enamus kaltsukaid... kaltsukad. Just nimelt. Kaltsukaup, kaltsuhais, kaltsud on välja pandud kui kaltsud.Väheste eranditega, ent siiski.
Teenindus. Noh jah. Tavaline, ei midagi erilist. Või suisa üleolev. Äriettevõtte asi.
Hinnad. Neist parem ärme räägi.
Seega on põhjuseid palju, miks mitte vaimustuda kohalikest äritsejatest.
Miks mulle Taani omad meeldivad?
Jällegi on põhjuseid palju. Taanis on need enamasti (tundub küll, et valdavalt, aga kuna ma ei ole kindel, siis ei hakka ka sõnu loopima) heategevusorganisatsioonide alluvuses. Suvaline inimene suvaliselt uulitsalt viib oma liigsed asjad kuhugi konteinerisse või otse vastava poe juurde. Vastavas poekeses töötavad vabatahtlikud (enamasti, äkki on ka erandeid, ei tea...), kellel on udupeened graafikud ja süsteemid selle tarbeks. Enamasti on need pensioniealised tegelased, sekka ka nooremat rahvast, aga viimaseid siiski napilt.
Paljude kaltsukate tagaruumi piiludes (piiluma ei peagi, tihtipeale on see siiski osaliselt külastajatele nähtav) võib märgata pesumasinaid huugamas, triikimislaudu ja triikraudu, aurupilved lae all hõljumas. Elu käib ja keeb nagu põrgukatlas.
Ja siis kõik see süsteem kauba väljapanekul. Mõnel poel on sorteerimine suurusnumbrite järgi. Et sa astudki kas nr 36 või nr 44 riiulite juurde. Teisal on süsteemi aluseks värvid. Et kui fännad sinist, siis kaodki siniste riiete stangede juurde. Või kui sul on kiusatus roosa ja lilla järele (ilmselgelt saate te aru, kellele ma vihjan!), siis on sul teada osa poest, kuhu poole sammud seada.
Elementaarsest teeninduskultuurist ma ei hakka rääkimagi, pole mõtet. Usinad ja töökad ja viksilt viisakad eestlased (nagu me end tihtilugu armastame tituleerida) võivad oma väärtushinnangud käigupealt ümber hinnata.

Ja siis ma mõtlen kõigi nende vanainimeste peale, kes ümberringi on. Tõsi, nende hulgas on ka ärksaid-erksaid tegelasi, kuid on ka see teine kontingent. Seltskond, kes ei oska järsku endaga midagi peale hakata, kui nad leiavad end pensionäristaatusest. Äkitselt on aega, äkitselt on veel energiat ja jõudu. Aga mida teha? Äkki siunata teiste eakaaslastega noorsugu? Äkki väike ving Ansipi ja Eesti Vabariigi aadressil? Äkki rippuda noorte sugulastega toru otsas ja aina kurta, kui vähe aega viimastel nende jaoks on? Vähe aega mille jaoks? Et tulla ja kuulata vussi keeratud vabariigi kohta, kõrgete hindade, halva ilma jms kohta? Või siis ikkagi istutada ent teleri ette ja vaadata seebikaid ja Reporterit.
Nii nad elust ja inimestes ja tõelisest maailmast irduvadki. Lõppkokkuvõttes on ikka kõik teised süüdi.

Jah, ma tean, et meil ei ole nii palju võimalusi ja valikuid vabatahtlikuna töö tegemiseks. Saati siis veel rääkida vanemale põlvkonnale sobilikest kohtadest.
Jah, ma tean, et meie tänapäevaste pensionäride tervis on teine kui ehk lääneriikides.
Jah, ma tean, et meil on ikka veel kukil nõukaajamentaliteet.
Lihtsalt mõttekoht.

NB! Kui keegi omab ülevaadet kaltsukatest omal maal ja viitsib, siis võib lahkesti neid kogemusi siinkohal jagada:)!