24 detsember 2012

Vahemere ääres

Tõmmates viimaste päevade lugemiselamuste otsi kokku, võib viimaks ometi leida siit ühise nimetaja - Vahemeri ja kõik ilus ja hea selle ümbruses.

Esmalt kaua oodatud ja kaunikene. Jan Beltrán "Mässav Barcelona". Pärast "La mala vidat..." ootan ma nii ehk naa temalt iga järgnevat raamatut. Tema sõnade kokku köitmises, lausetes, on midagi sellist, mis pakub lugedes naudingut. Ja muidugi lood ise - sellised värsked ja teistsugused, ilmselgelt Ibeeria mõjutustega, ent samas nii tuttavlikud.
Barcelona-raamat oli täiesti kümnesse! Väidetavalt küll pigem ilukirjandus kui reisi- või ajalooraamat, kuigi minu jaoks mõjus just vastupidiselt. Ütleme siis parem, et žanr polegi ju oluline, eks see kompab nende kõigi piire. Siin on ajalugu ja legende ja kulgemist ja tabavaid kirjeldusi ja... kõike. Samas moodustub neist pisikestest killukestest mõnus tervik. Eelkõige aga emotsioon.
Lühike, kahjuks liiga lühike oli küll.
Muide, kujundus on sellel raamatukesel äärmiselt mõjus. Mitte ainult kaantest ei räägi ma, aga ka pildid ja pildiallkirjad olid igatahes minu maitsele.
 Edited:
"See linn on kui üks gran madame - vana, glamuurne ja kallis ning kliente halvasti kohtlev prostituut, kelle juurde pöördutakse kõigest hoolimata ikka ja jälle tagasi. See on nagu sõltuvus: meeldib, aga ei tea, miks; vihatakse, aga ei jäeta ka maha."
"Hispaania aga tõuseb ikka ja jälle tuhast, sünnitades uusi geeniusi, julgeid ja säravaid tähti, rüütleid, kelme ja röövleid. See on teravaid vastuolusid, kannatusi, kirge ja draamat armastav maa, mille kohta öeldakse, et isegi vihm ei tea, kuidas ta siin alla peab sadama."





"Eedeni aed" Ernest Hemingwaylt oli loogiline jätk tänavu ilmunud "Pariisi abikaasale". Ei olnud just kõige parem, parimaks osaks olidki vast paralleelid Hemingway enda eluga, mõned äratundmised, kuid sisu poolest jäi siiski lahjaks. Olustiku ja maastiku hea vahendajana oskuslik mees jäi selles raamatus venima ja kinni dialoogidesse, mis olid kuidagi... kordavad ja mõjusid kui mõne kodumaise seriaali stsenaariumist maha kirjutatud.
"Pidu sinus eneses" oli oluliselt terviklikum. See paneb lugejat Pariisi teise pilguga vaatama.



Ja eelnevale ootuspäraseks jätkuks tuli "Alice B. Toklase autobiograafia" Gertrude Steini poolt kirjutatuna. See mõjub kui üks suur mull. On tunne, et Stein mängib lugejaga, faktidega, ja Alice´i endaga niisamuti. Lõplikku tõde ei tea keegi, kui nad isegi seda teadsid. Midagi ehk siiski võib sellest loost kaasa võtta, kuid ka siis võib poolega petta saada. Steini vastuolulisus tuleb siit küll sajaga välja.
Komade osas jääme mina ja Stein kahtlemata samuti eri seisukohtadele:)




Kui mul sellest Pariisi intelligentide seltskonnast lõpuks villand sai, oli paras aeg lõpetada Drinkwateri oliivi-saaga. "Oliivipuu", viimane (vist, eesti keeles vähemasti) ja minu jaoks parim. Kui neljandas raamatus otsis autor oliivipuude juuri Vahemere idakaldalt, siis selles jätkusid otsingud lääne pool. Pea pool raamatust oli Hispaania, järgnesid Maroko, Alžeeria, Sitsiilia, Sardiinia, Itaalia...
Oliivide ajalugu oli siin vähem, sagedamini oli pilk pööratud tulevikku. Põhjavesi, uute sortide aretamine, mahepõllundus, üle kastmine.
Sõnaga, oli hea puhkuseraamat.
/mis sõna on prüka? Kas nagu prügikast? Ma ei tea kus puu otsas ma elanud olen... Emotsioon oli umbes sama kui ühes varasemas oliivi-raamatus sõideti kuskil mägedes veokast mööda.../

guugel-muugel

Vähemalt paar korda nädalas leian mõne vahva otsingusõna või fraasi, mida guugeldades siia blogisse jõutud on. Ütleme nii, et see väljendite seltskond on äärmiselt kirju ning mõnikord ei tea isegi, kas nutta või naerda, rääkimata sellest, mida see täpsemalt tähendada võiks:)
Mõned väljendid on ilmselt seotud koolitöö vms uurimusega. Omaette teema on muidugi ka erinevate raamatute lühikokkuvõtted, harvemini arvustused.

Mitte kunagi ei viitsi ma neid üles märkida, kuid nüüd proovin algust teha ja loodetavasti suudan ka piisavalt usin olla:P
Kahju, et kõiki varasemaid enam meenutada ei suuda.
Aga kogunevad näited on siis sellised:

- "aga mu lõunaleib jäi sinna taskusse"
- "panen sulle jalge vahele"
- "miks lätlastel kuus varvast on"
- "kus elavad päkapikud"
- "paha peletama"
- "jaanika sünnipäev november 2012"
- "LAPS LOEB RAAMATUT LAUA TAGA"
- "minu lapse blogspot"
- "ära hõiska enne õhtut tegelik tähendus"
- "väga paks päkapikk"
- "cheers kiikuv tugitool"
- "minu maailmameri aime hansen"
- "targad lapsed rumalad"
- "kaka junn"
- "eile näin linnavahel manni ma"
- "kyckling kolinal"
- "erootilised laused sms"
- "pullimuna luuletus"
- "elusõnalane"

21 detsember 2012

Grand Rose

Ega mul vist ole mõtet siia kuigi palju pilte laduda, sest kui ma ei eksi, olen seda juba kunagi teinud ka. Aga Saaremaa võlub ju ikka ja jälle, Grand Rose eriti.


Võtame siis ette ainult erinevused varasemate kordadega. Juuresoleval pildil nähtuav tuba oli tuba nagu ikka, selle vahega, et meie sealviibimine jäi seekord üürikeseks, good for us:) Lihtsalt tänu osadest seinakontaktidest kadunud elektrile (millega seoses meenuvad mulle koheselt Toodo kurikuulsad lausungid!) oli põhjust ümber kolida. Deluxe tuppa. Millest ma muidugi pilte enam teha ei viitsinud, sest ma kavatsesin ikkagi puhata. Et teinekord, kui tahate lisatasuta paremat tuba saada (kuigi GR-s teil sellist vajadust tõenäoliselt ei teki, aga mõnes kohas v õ i b küll vaja minna), siis teate, kuidas toimida.
Deluxe´i ja standardtoa vahe esmapilgul: vann otseloomulikult!, sussid, mõned nipet-näpet hügieenitarbed, puudub klaassein toa ja vannitoa vahel, imposantne antiikse väljanägemisega kummut ja paar eriti ilusat maali. Njaa, rõdu ka, ent sellest on talvel vähe kasu.




Üks tõsiasi, mis teile näitab, mis masti hotelliga tegemist on, on kahtlemata mõningate tähtpäevade puhul meelespidamine. Ütleme nii, et kui sünnipäeva puhul sa üldjuhul tead midagi oodata, siis jõulude puhul ei hakka lootmagi. Seda mõnusam ja südantsoojendavam on leida hommikul pika koridori peal lõbusad jõulusokid rippumas. Tõsi, need kuulusid küll vist ainult lastega külastajatele. Oijah, oleks teadnud, oleks oma soki koju võinud ju jätta...




Mis veel teistmoodi oli?
Hoolitsuste nimekirja oli lisandunud Garra Rufa kalahoolitsus. Teate küll, need pisikesed kilukesed, kes teie paksenenud tallanahka näks-näks-näksivad. Neid eelmine kord ei olnud, mu meelest.
Huvitav, kui mitu neist pärast igat korda sussid püsti viskavad? Kus need loomakaitsjad nüüd on? Jalgupidi vees?

Jumalik idee, mille eest GR-le eriti rasvased plusspunktid lähevad, on muidugi spaabaari tekkinud sushid! Esiteks, olen ma nii ehk naa vaimustuses nende ideest rakendada töös olevat kööki maksimaalselt. Kui sa juba hoiad need inimesed palgal ja sul tehnika olemas on, miks siis mitte sama maja piires pakkuda hüvasid roogi ka veekeskuse osas?! Millegipärast tundub see mitmete veekeskuste jaoks ulme olevat...

Kullakesed, see on teie raha ja teie kasum, kas pole? Mulle on juba varasematel kordadel meeldinud Rosaariumi menüü. Meeldis ka sel korral. Ent sinna üllatuslikult lisandunud sushivalik oli kirsiks tordil, ausalt.

Veel üks tähelepanek. Te kõik teate, et on olemas igasugu pakette ja kauneid lubadusi erinevate hotellide/spaade puhul, kus teile tõotatakse pudel vahuveini. No vaevalt, et te pelgalt selle lisaväärtuse pärast ühe või teise koha valite, aga kui juba, siis juba, eks ole. Te võite küll imestada, ent Eestimaa peal on kohti, kes selle pudeli vahuveini all peavad silmas seda nn suveniirpudelikest, no seda nööpnõelasuurust asjandust. Olgu seega siinkohal kohe öeldud, et Grand Rose ei eksinud ei pudeli suuruse osas ega esinenud ka kõige viletsamate markidega.
Ühel korral oli vahuveiniks Pierlant, igati minu maitsele kusjuures. Teisel korral Pere Ventura Cuvee Especial, mis oli ka omamoodi kenake. Nii et ka selles osas kiitus!

Tegelikult on Grand Roses uuendusi veelgi. Nende puhul ma sõna võtta kahjuks aga ei saa. Veel mitte. Nagu ma aru olen saanud, siis tuleb neli uut sauna. Meie saime näha neist esimese valmimist, palehigis töötavaid mehi ja viimasel päeval see va kadakasaun nagu sai enam-vähem valmis ka. Kahjuks mitte piisavalt, et me ise oleks seda proovida saanud. Välja nägi küll kena:) Ülejäänud kolme kohapealt jään esialgu igasugused kommentaarid võlgu. Küllap aeg annab arutust....


 Võrdleme ikka jõulupuid ka:) Viletsa ülesvõtte peal võib aimu saada Kuressaare omast. Meie oma hetkel kõrvale panna ei ole, aga te võite alati guugeldada!


Kas te arvate, et ma mõne vinoteegi märkamata jätan?
Ei jäta, pole isegi sellist hirmu mitte!


Sama palju, või enamgi veel, kui on Saaremaal spaasid, on seal ka teisi minu mõistes kenasid kohti - antiigiärisid.
Nende läbi tudeerimiseks tuleks eraldi nädal võtta...



17 detsember 2012

Kuidas nad teadsid...

...et mul puhkusele tulles pool kohvrit oli raamatuid täis ja ma lugema hakkan? Nii temaatiline öökapilamp kuluks mulle kojugi ära ju:)
Kolmas kord siin majas, aga varem pole ma taolist kümnessepanekut täheldanud... tõsi, raamatuid on alati ka oluliselt vähem kaasas olnud. Nii et nad ikkagi teadsid....
 


14 detsember 2012

Raamatute toimetamise ja vigade teema jätkuks...



Kuna siin on viimasel ajal neist vigadest juba korduvalt juttu olnud ja nüüd ka keegi anonüümik viskas kivi vist nagu toimetajate kapsaaeda, siis ma tahtsin paar rida vastata. Ent nagu tavaliselt, paari reaga ei saa kuidagi hakkama.
Inimeseloom on kord selline, kes tahab ju süüdlast otsida, konkreetselt kellegi õlule süü veeretada. Ma ei tea, tõesti ei tea, kuidas "vanasti" õnnestus nii hästi viimistletud teksti kaante vahele panna. Küllap ikka aeg oli üheks teguriks. Aega oli nähtavasti maa ja ilm, asjaosalisi piisavalt, vastutus teine. Vist. Ajale võiks lisada finantsvahendid. Et kui oleks raha piisavalt, siis oleks ka iga ilukirjandusliku üllitise juures olemas sisu- ja keeletoimetaja, korrektor jt.

Samas, kui praegu tooks põhjenduseks aja, siis naerdaks mind välja. Peaks olema keegi või miski muu, kes tõstaks käe, et minu viga. No aga ei tõsta ju keegi kätt, mitte kunagi, et konkreetselt see või teine raamat sai just minu pärast seesugune.
Ja lugeja ei mõista endiselt, et mis toimub, mis lahti on. Pahandab. Mina lugejana niisamuti. Aga ikkagi ei tõuse sõrm ainult toimetajale näitama. Kirjastuseti on kogu see tööprotsess niivõrd erinev, et...

Ma meenutan siis parem ise erinevaid kogemusi toimetajatega. Neid on loomulikult veel vähe, aga siiski nii erinevaid. Ja kui neile kogemustele mõelda, siis selgub, et lisaks ajafaktorile on see protsess üldse kirjastuseti erinev.

Mul on olnud toimetaja, kes teeb seda tööd pliiatsiga ja paberil, arvutisse toksib tehtud parandused omakorda keegi teine. Stiilile, loo ülesehitusele ei ole (vist) tähelepanu pööratudki. Pärast nö toimetamist sain teksti tagasi ja lugesin üle. Kuna minu jaoks oli tekkinud ajaline distants, siis oli silma häirivaid kohti mitmeid, enamikust püüdsin mööda vaadata. Kui aga ühes lõigus leidsin sama sõna viiel korral, siis tegin muidugi suu lahti. Lisaks võib edukalt juhtuda, et toimetaja teeb su teksti nii vägeva paranduse, et "ülejärgmisest" saab "üle-eelmine", mistõttu muutub võimalikuks oma pilk suunata enda taga istuva inimese seljale... Saite aru, mida ma siinkohal mõtlesin? Ei saanud? Noh, ega minagi. Nii et vahel võib juhtuda, et autor peab omakorda toimetaja tehtud parandusi parandama hakkama. Kui autoril on selleks piisavalt aega või kui tal on kirjutamise lõpetamisest parajalt aega möödas, siis on ssee täiesti võimalik ja teostatav. Vastasel juhul jääb autor ikka toimetajale lootma (kuigi selsamusel toimetajal on ehk viis teksti korraga käsil, tähtajad kukil ja... ühesõnaga, nõiaring, aeg ja raha, eks!).
Muide, tegelikult äärmiselt tore inimene oli see toimetaja, ikka meenuvad need pikad telefonivestlused ja vahetu kontakt, lisaks mõõtmatu innustus. Ühtegi e-maili temalt ei tulnudki vist. Väga värskendav vahepala tänasel päeval, kas pole?

Siis on mul olnud toimetaja, kellest ma ei teagi midagi. On ta pelgalt nimi või on tal ka nägu:) Pole näinud, pole kuulnud, pole kirjutanud. Mis ei tähenda, et ta midagi teinud ei oleks, oh ei! Kahtlemata leidis ta nii mõndagi, ja mis mulle eriti meeldis, ka paar asjalikku faktiparandust. Aga jah, infoedastus läbi mitme inimese ja seega mul ei tekkinudki temaga mingit isiklikku kontakti.

Aga veel üks teistmoodi kogemus on mul olnud. Kas halvem või parem, tont seda jälle teab. Ühelt poolt kole närvesööv ja segane, teisalt õppisin ma sellest vist kõige rohkem. Seega fifty-fifty olukord. Inimesi, kes teksti üle lugesid, tundus olema tõeliselt palju, silme eest läks kirjuks ja hästi ei saanud nagu aru, et kellele ja millist aru anda ja kelle küsimustele ja ettepanekutele kuidagi reageerida. Samas oli mul ikkagi toimetaja täitsa olemas, igati meeldiv ja vahva inimene. Ja eks tema nägi minuga ka vatti, kahtlemata rohkem kui ükski teine toimetaja. Ja samast seltskonnast oli veel üks inimene, kes oskas head nõu anda, kellega sai dialoogi astuda. Eks sellised kogemused rikastavadki enim - kui tekib omavahel kahekõne, kui saab probleemsed kohad üle ja läbi arutada. Aga ongi, et see kõik eeldab tublisti aega, energiat, panustamist... ja kui seda vääriliselt ei tasustata, siis miks peakski üks normaalne inimene, olgugi filoloog ja puha:P, heategevust tegema? 

Nii et, see on see, mida teevad tänased toimetajad tänastes tingimustes. Olenebki, milline pingpong käib kõigi osapoolte vahel. Olgem ausad, kui seda suhtlust on liiga minimaalselt, siis jääb oht vääriti ja kaheti mõistmisteks, ent kui läheb jällegi kümnete kirjade pommitamiseks omavahel (ja igal teisel korral tekib ka vajadus kogu tekst taas ja taas uuesti lugeda), siis ei saa ka sellest head nahka tulla, sest lõpuks on kõigil tähelepanu hajunud ja üsna ükskõik sellest tekstist.

Et kes siis on süüdi?
No ei olegi ühest vastust, eks ole. Kord toimetaja, kord kirjastaja, kord kirjastuse suvaline töötaja, kord autor ise, kord tagant kiirustavad tähtajad, kord...

13 detsember 2012

Angst

Ängiraamatud, aga täiesti erinevad. Kummagi raamatu peategelas(t)el on oma valu ja maad ligi surumiseks oma põhjused. Peale ängi (ja selle, et lugesin neid samaaegselt) ei ühendagi miski neid raamatuid, seega ärge otsige muid paralleele.
Niisiis must masendus.
Aga lugeda oli ikkagi hea.




Tõsi, M. Piirve "Ühe maailmavalutaja märkmed" esimestel lehekülgedel ei tahtnud edeneda. Ehk oli kohati liialdatud sõnamängudega või ei suutnud mina lugejana koheselt musta masenduse lainele saada:)? Ent hiljem oli juba hea, nii hea kui raamatutegelase depressiivse elu lugemine üldse olla saab.
Mis mulle aga eriti meeldisid, olid mõnusalt arhailised sõnad ja väljendid, mida autor üsna usinasti oli sisse pikkinud. Võib-olla ei ole need just otseselt arhailised, aga olgem ausad, meieealised enam ei kasuta selliseid kuigi tihti. Seda enam ma naudin neid. No näiteks üll ja manu ja klosett jt. Või siis uute väljendite tekitamine, mis autorit samuti näikse võluvat.

"Ma nägin, kuidas usk minust põgenes. Tuhatnelja. Jooksis väikese märsiga nurga taha. Väikeses märsis olid kõik need pisikesed imed, mis mulle elamiseks energiat andsid. Ma adusin päris teravalt, et olin tupikusse jooksnud. Tundsin, et ei saa sirutuda, elu mu ümber oli kitsaks jäänud. Maud oli kadunud. Üksinda olin ma. Mul hakkas seest väga külm. Halb eelaimus näris mind kintsust. Tundsin, et Maudi kaotamine lõi mu peas midagi katki. Sõrmed muutusid jäigaks, sõrmeotsad jäiseks. Pähe sigines paanika, tuhm peavalu surus mõlemalt poolt peale. Peas surusid end mingid väikesed ümmargused olemid tihkeks massiks kokku. See ühinemisprotsess oli piinarikas. Väikesed tihedad valutavad massid tiirlesid mu peas. Need massid moodustasid äkki mingisuguse klaasja ja vastiku kile, mis oli justkui teatav kookon. Äkki läks see kile krõbisedes katki. Hirm võttis võimust. Mingi tohutu raudne raskus surus ja ma ei suutnud hingata. Kähisesin. Paanika lähenedes nööriti mu kurk kinni ja ma ei tahtnudki korralikult hingata, pigem nohisesin ja hirmusin. Mõtlesin, et sügavat (rahustavat) hingetõmmet võttes tõmban koos hapnikuga endasse ka veelgi rohkem hirmu."





J. Kausi "Koju" mõjus aga ikka kausilikult, ei midagi eriti uut, ent ometi nauditav. Mulle meeldib, et see on ühest küljest selline kiire ja ladus lektüür. Teisalt aga, alati jääb lugejale ruumi ja õhku. Ruumi ise edasi mõtlemiseks, mosaiigi kokkupanekuks, lünkade täitmiseks. Kaus kirjutab kuidagi elulistest, suisa argistest asjadest. Või ta kirjutab eluliselt, argiselt, mine võta kinni nüüd kumbapidi.

Kausi raamatutel on veel üks eripära, mulle meeldib just see tema puhul enim. Tema raamatutes kerivad lood end lahti mõõdetud tempoga. Mitte prauhti! kõik korraga või kuidagi ebaühtlaselt, et vahepeal kotiga fakte peategelase kohta ja siis jälle jupp aega vaikust. Ei, ka "Koju" puhul kulgeb lugu nii edaspidi kui tagurpidi kindla rütmiga.

Et siis kolme keskealise mehe hall argipäev, elu tupiktee, valgust ei paista.

"Nojah, aga ma olen hakanud mõtlema, et mul on selles mõttes samamoodi, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma igatsen õnne, ja mida rohkem ma seda igatsen, seda kaugemale see minust nihkub. Tead. Ma kardan üha rohkem. Saad aru, kui sa tuletasid praegu meelde seda jalutuskäiku üle Hendriksoni küüru, siis see tähendab mulle vist nüüd midagi... kättesaamatut. Midagi nõnda ilusat, et see ei kuulugi nagu enam minu elu juurde, mul on see mälestus küll, see on minu sees, aga ometi... jah, nüüd võiks öelda, et see oli aeg, kus ma olin õnnelik, sest ma ei mõelnud sellele nii palju. Õnn on see, kui sa õnnele ei mõtle."


Boonuspunktid ikka ka, eks:) Viimaste, vigadest kubisevate raamatute valguses, oli seekord tegemist kirjavaraga, kus ma silmakriipivaid möödalaskmisi ei leidnud. Või ei märganud. Teeb minu jaoks sama välja, laseb vähemasti rahus lugeda.

12 detsember 2012

"Tont ja mannapuder" M. Saksatamm


Paras kogus vaimukaid naljajutte lastele, mõnusalt vaba fantaasialennuga ja selles osas kümnesse tabatud. Kuna ka meil kodus sarnaseid asju pidevalt ette tuleb, siis oli omajagu äratundmist korduvalt. Esimese hooga muide meenutasid need jutud oma stiililt "Kaka ja kevade" raamatut. Samas kõnealuse raamatu lood jäid siiski paar kraadi lahjemaks. Mõne jutu puhul tõmmati nagu hoog maha ja tekkis venimine. Või ütleme pigem, et ei vedanud lõpuni välja. Mõnes teises õnneks jagus kõrget mõttelendu viimaste sõnadeni.

Aga tegelikult ei olnud ju mina sihtrühm, nii et mis nüüd sellest pikalt rääkida:) Peab tõdema, et meie kohalikule sihtrühmale meeldis väga, meeldisid koguni kõik lood võrdselt ja tõid naeru suule. Piltidega oli vähe kehvem olukord. Ma ise pakuks põhjuseks, et illustratsioonid olid võrdlemisi rõõmutud ja värvivaesed. Ehk poistele passib paremini, aga tütarlapsele mitte eriti. Värvigamma oligi umbes selline nagu esikaanel näha võib - suured pinnad halli, beeži, pruuni ning kui oligi põhivärve, siis need olid ikkagi sellised tumedamad või kergelt määrdunud tooni. Et oligi teatav vastuolu juttude ja piltide vahel - jutud olid tegelikult lõbusad ja naljakad, aga piltidelt sööbis mällu süngem toon.

Igatahes, kes tahab teada, mis juhtub kui nädalapäevad vahetavad kohad või vorst otsustab jõuluingliks hakata või kui su naaber on ooperilaulja või sprott on hakanud politseikomissar Rexiks
või mida teevad jääpurikad suvepuhkuse ajal või kuidas karu raha leidis, siis tuleb ise see raamat ette võtta.

Aga muidugi ei saa ma jätta mainimata kummalisi leide, millega peaks küll juba harjuma hakkama vist. Tsäu ja tsäuki, korduvalt muide, nii et ma ei saanudki ausalt öeldes aru, kas pidigi nii olema? Või mis siis selle mõte oli? Siis oli ühes loos veel olemas mingi/keegi karusell. Ja tohuvapohu - was ist das? Ma kujutan ette, et nii mõnelgi lapsel on hea nägemismälu ja kui ta juba mõned korradki kohtab raamatus seesugust kirjapilti, siis kui suure tõenäosusega ta hiljem need sõnad ümber õpib? Sest ega ma isegi, olles mõnd taolist sõna korduvalt lugenud, hakkan kahtlema, et kuidas, pagan, see siis ikkagi kirjutatakse.
Kuigi jah, arvestades kui paljude sõnade kirjapildid on tänapäeval juba kahtemoodi lubatud, siis ega ei teagi...äkki ongi tsäud ja karusellid ja tohuvapohud aktsepteeritud?  Sel juhul minu vabandused!
Sama teema kerkis üles mõne päeva eest ka "Majapidaja ja professori" puhul... seal kribis keegi paaril korral midagi joonistusblokki.

06 detsember 2012

"Pariisi abikaasa" P. McLain


Magusvalus lugemine. Elust ja armastusest, sisemisest ja välisest särast ning põlemisest, eelmise sajandi esimese poole vabaduseihalusest ja piiride kadumisest. Kirjanduslikest salongidest (Stein, Pound, Fitzgerald jt) ja lõpututest armukolmnurkadest ning draamadest. Ning muidugi loomisprotsessist kui sellisest, eriti sellest, millisena see võinuks Hadleyle paista.

See on lugu Hemingway esimesest abikaasast, peamiselt nende Pariisi-aastatest, vaadatuna naise silmade läbi. Ainsaks miinuseks - see kõik on fiktsioon... See ei ole Hadley Richardsoni enda lugu. Ideaalis võiks olla kõik tema enda kirjapandud või jutustatud. McLain on aga lihtsalt üks kirjanik, kes selle loo on konstrueerinud, kasutades kahtlemata saadaolevat asjaosaliste loomingut, kuid polevat isegi lähedastelt sugulastelt või sõpradelt töö käigus nõu küsinud. Nii et, mõned mõtted ja tsitaadid kõlavad tuttavalt, küllap siis Hemingway enese teostest, kuid kõike kirjeldatut ei tasuks tõe pähe võtta.

Mis ometigi ei tähenda, et see ei oleks mõnus lugemine. Selle raamatu valguses tahaks aga uuesti võtta ette "Pidu sinus eneses" ja "Ja päike tõuseb". Võib-olla oleks pidanud koguni neid kõiki paralleelselt lugema...


"Magasime tol ööl halvasti ja kui saabus hommik, valas endiselt vihma. Ernest kavatses ikka veel mulle näidata Fossaltat, kus ta oli haavata saanud, ja nii me siis leidsime autojuhi, kes nõustus meid viima Veronasse, kus tuli istuda rongile, et sõita Mestresse ja seal pidime leidma teise auto ja juhi. Terve päeva uuris Ernest kaarte ja katsus kokku viia seda, mida ta ümbruses nägi, sellega, mida ta mäletas näinud olevat aastaid varem. Aga miski polnud enam sama. Fossalta, kui me lõpuks sinna jõudsime, oli veel hullem kui Schio, sest seal polnud enam alles mitte ainsati märki laastavast sõjast. Kaevikud ja varjendid olid kadunud. Pommitatud majad ja hooned olid uutega asendatud. Kui Ernest leidis üles nõlvaku, kus ta oli haavata saanud, oli see roheline, kahjustamata ja igati kaunis. Tundus, et miski polnud aus. Tuhanded mehed olid siin surma saanud vaid mõned aastad tagasi. Šrapnellist haavatud Ernesti enda veri oli siin voolanud ja nüüd oli ümbrus nii puhas ja särav, nagu oleks maa ise kõik unustanud.
/.../
"Oma mineviku tagaajamine on vist närune ja vilets mäng, eks ole?""

---

"Ühel pärastlõunal, kui Ernest ja mina tegime toas uinakut, tuli Pauline täiesti käratult hiilides sisse. Nägin parajasti unes, et mu peale langes tonnide viisi liiva. Tekkis kujutlus lämbumisest, kuid see polnud õudusunenägu. Oli soe suhkrutaoline liiv ja kui see aeglaselt mind muljus, mõtlesin ma: see on taevas. See on taevas.Tundsin ennast nii raugena ja nii uimasena, et ma isegi ei märganud, et Pauline oli toas, enne kui ta lipsas Ernesti-poolsel voodiserval linade alla. Pärastlõunad olid kuumad ja me magasime paljalt. Ma teadsin, mis seal toimuma hakkab ja ma ei tahtnud päriselt ärgata, et seda tunda. Ma ei teinudki silmi lahti. Mu keha polnud nagu päriset minu oma. Keegi ei rääkinud ega polnud ka mingit kära, mis oleks mind transist välja toonud. Voodi oli liiv, ütlesin endale. Linad olid liiv. Nägin ikka veel und."



05 detsember 2012

"Moemaja" M. Berg


Ma pean tunnistama, et "Moemaja" meeldis mulle vägagi! Ma kahtlesin kaua, kas seda üldse loen, sest viimane sellest sarjast kätte juhtunud raamat oli kuidagi... no lahja, ja siis ma nagu pelgasin järgmiseid üllitisi.

Aga "Moemaja" mõjus äärmiselt ilukirjanduslikult (kuigi olid ka mõned argisemad ja realistlikumad vahepalad), võisin korduvalt unustada, et loen raamatut ühest kindlast asutusest, kindlast ajakirjast, kindlast perioodist. Tõsi, mõni lugeja võiks hammast teritada selle üle, et peategelane Betti Parklai muutus ehk domineerivaks, ent mulle see kuidagi sobis. Loetu põhjal huvitaks mindki enam just B.P. ja Vana Morgenstern kui Tallina moemaja telgitagused :) Ja kui ma esimestel lehekümnetel mõtlesin, et miks see peategelane küll nii neetult upsakas ja kõrk peab olema, eriti aga, et kas ta ka tegelikus elus selline on, siis mingil hetkel ma tajusin, et on milline ta on, selles raamatus ta võibki seesugune olla. Ei, ta suisa peab selline olema, sest jumala pärast, ta on ju Naine! Kui veel Naine on moel või teisel ka taolises ajakirjas sees, otsapidi moemaailmaski seetõttu (jah, see ajakiri levis kaugemalgi kui ENSV-s), siis olgu aga pealegi veidi nipsakas ja endast paremal arvamusel. Enam see mind ei häirinudki.

"Moemaja" oli selline omamoodi hõrk, parajalt vaimukas (esimese hooga meenuvad Eesti metsades elavad pesukarud), kuigi neid lugusid, mille puänt muige suule tõi, oli kahtlemata märksa rohkem. "Moemaja" oli otseloomulikult tragikoomiline (nagu tolle ajastuga ikka aeg-ajalt juhtus). Tsensuur, leivaga pea pesemine ja selle soovituse järelkaja, sajajalgsed lapsmannekeenid, Silueti kirjanurk jne, jne.

Samas oli "Moemajas" omamoodi väljapeetust ja head stiili. Mitte glamuuri ja kõrgelennulisuse mõttes, aga midagi neis vahejuhtumistes, mõningates tegelastes, nende vaates maailmale ja iseendale.
Harivat, seda oli ka kohe kindlasti! Aeg viib meelest nii mõndagi, ja minu puhul ei saa muidugi paljusid asju meeles ollagi, seega seda enam! Kuigi see oli tõenäoliselt ühepoolne pilguheit nendesse aegadesse, oli see siiski lugejale üks võimalus tagasi vaadata, ja miks ka mitte?

Nii et mulle meeldis vägagi.

04 detsember 2012

U. Vadi "Tagasi Eestisse"


Vadi kirjutab muidugi ladusalt ja muhedalt. Lisaks tabab ta iga karakteri või nähtuse puhul mõned rasvaselt tabavad jooned, mis annavad kenasti loole vürtsi juurde. Kuidas John Lennoni välimusega John/Juhan kirjeldab oma bossi või töömeeleolusid, Tartut ja sugulasi, itsitavaid Jaapani plikse, Eveline... Ja kirsiks tordil pagulased Austraalias. See on midagi sellist, millisena meie siin kujutame kõik neid Kanada ja Austraalia vanaonusid ja -tädisid ette. Kusjuures vanem generatsioon tõenäoliselt selline ongi, vaevalt et Vadi selles osas mööda pani.

Loos oli õigupoolest mitu kihti või omaette võetavat lugu. Ei pea silmas mitte ainult Männiste käsikirja, aga üleüldse otse ja kaude jutustamist. Et mingil hetkel tekkis suisa hasart alltekstide ja tagamõtte otsinguil. Vadi ise võib-olla itsitab üldse pihku ja väidab, et ei ole seal mingit erilist tagamõtet, no ei tea.

Enim meeldiski vast see paguluse teema, mitte ainult selles osas, mis puudutas neid kummastunud vormi saavutanud patrootlikkusest nõretavaid  ettevõtmisi ja hoiakuid vanakeste hulgas, ent just nimelt ka tavalise noore või keskealise pagulaseks olemist. Pagulane siin või seal. Ja kelle silmis olla pagulane.

Boonuspunktid muidugi kord vaiksematele, siis jälle lärmakamatele ja igatahes sittuvatele ahvidele. Ahvid olid kindlapeale head. Ja vajalikul hetkel ulatasid ka oma abikäe, respect!

Tõsi, üks küsimärk jäi mu jaoks veel õhku - kas see oli mõeldud Oksaneni "Puhastusele" paroodiaks? Nii see lugu igatahes kohati mõjus. Aga kuna see oli mõnusalt jantlik ja tõsihumoorikas lugemine nii ehk naa, siis kui ka oli pilamine, ei häirinud see karvavõrdki. Teatrilaval ma muidugi asja ette ei kujuta, aga küllap minust targemad mehed-naised selle lavalepanekuga siis toime tulid.