16 jaanuar 2013

"Hanumani teekond Lollandile" Andrei Ivanov


Ma pean tunnistama, et ootasin seda raamatut väga kaua, jutt selle tõlkimisest oli juba ammu ju liikvel. Mind suisa nörritas, et selle tõlkimise peale nii kaua aega kulus - kui ma ei eksi, siis vene keeles ilmus vist 2009.aastal see raamat. Miks mitte kohe ka paralleelselt panna eesti keeles käsikiri töösse? Samas, mõistan muidugi ka kahtlusi, sest... pean tõdema, et eelmised raamatud meeldisid mulle oluliselt rohkem ja kõnealune lugu jäi kuidagi... kummaliseks.


Mulle meeldib endiselt kuidas Ivanov suudab mõne lausega paika panna rahva, rahvuse, inimese, territoriaalse üksuse jms. Selles vallas ei ole ta oma oskusi minetanud ja on endiselt tabav ja terav, minu arvates. Ta paneb taas kord paika taanlased, asülandid, sealt omakorda eri rahvused jne. Või nagu ta allpool toodud näites võtab kokku taani keele:

"Aga siin... Räägitakse ja lubatakse üht, aga välja tuleb hoopis muu. Alustades nende kuradi keelest. Ära usu oma silmi! Ja kõrvad tuleks üldse vaha täis valada! Kirjutavad üht, aga kui hakkad lugema, ei saa mõhkugi aru! Ja kui sulle öeldakse, siis ei teagi, kuidas kirjutada. Tahad osta pileti Frederikshavnisse, kuid satud lõpuks Fredericiasse. Frederikshavnist veel kaugemale, kui enne olid. Siin on linn, mis kirjutatakse "Mariager", aga hääldatakse "Maia", raisk! Kirjutavad "nogen", aga ütlevad "nuen". Ja selliseid sõnu, mis kõlavad nagu "noin", on neil vähemalt kümme. Eks püüa aru saada, millal see mida tähendab."

Mida mul lugejana oli aga raske seedida, olid need tohutud hüüdlaused, mida oli natukene liiga palju:) Selline pateetiline jutt ja ohkimine-hüüdmine väsitas lõpuks, hajutas tähelepanu peamiselt...see oli peamine puudus, mis silma hakkas. Ma oleksin vist küll tubli sadakond lehekülge lõdva randmega välja praakinud, ja siis, siis oleks juba tihedam tekst alles jäänud. Samas ega tea, maitse asi ju:)

Kiitus kahtlemata kalanderi eest. Häbi tunnistada, aga olen siiski aus, ma ei teadnud tänase päevani, et see asjandus-värgindus kannab säärast kena nime:) Selline riistapuu on aga tõepoolest olemas taanlastel, üpris levinud kusjuures, ka tavalistes majapidamistes kasutust leidev ja palju kiidetud. Ja kui genbrugides ringi vaadata, siis on neid täitsa normaalse hinna eest müügil ka, kahjuks liiga suured ja kobakad, et Eestimaale kaasa tuua. Allolevast lõigust jääb küll mulje nagu see oleks midagi naeruväärset, ebapraktilist, mittetoimivat, ent nii see ei ole teps mitte. Muide, ka nende pikkade-laiade laudlinade triikimises-silumises on oma kindlad süsteemid, kust ja kuidaspidi kulgevad voldid...


"Maja oli täis igasugu kola, mis videvikus paljunes. Iga korraga tekkis kola aina juurde. Pealegi hulkusid kõik need esemed ringi. Aga valgust ei tulnud kunagi kübekestki juurde. Raske oleks isegi kindlalt öelda, mis jamps seal toimus, millised esemed nimelt seal jalge alla sattusid. Kujutleda võis mida tahes... Seal olid täiesti uskumatud masinad - mõnda suutis silm eristada: vokid, viljapeksumasinad, isegi kalander... See oli pentsik riistapuu, mille kohale oli Potapov riputanud õlilambi: suure rattaga seadeldis, käepideme ja kahe suure valtsiga, mille vahelt tuli Potapovi ettekujutust mööda pesu läbi lasta. Ühesõnaga, kellelgi polnud vähimatki kindlust, et see on just kalander. Mitte kellelgi peale Mihhaili, kes püüdis kõiki veenda selles, et see on just nimelt kalander. Ja ei midagi muud! Mis te siis mõtlete? Mis muud see olla saaks? Ta pungitas silmi, justkui käiks jutt igiliikurist. Kaardile oli pandud tema au, tema mehaaniku ja teadjamehe maine! Ta lõugas ja raius nagu rauda. Kalander! Keskaegne seadeldis voodilinade silumiseks härrastemajas! Vaat nõnda! Midagi muud see asjapuu olla ei saa! Juhtus, et ta viis inimese selle masina juurde ja asus seletama selle tööpõhimõtet; isegi demonstreeris, tõmmates rullide vahelt läbi aegsasti valmis pandud kaltsu, tõmbas läbi ja laskis katsuda, kuidas narts on hoobilt silenenud. Paljud sattusid sellesse lõksu, paljud nägid, kuidas see kalts valtside vahelt läbi läheb sellest põrmugi siledamaks muutumata;..."

Ja muidugi ei väsi ma imestamast Ivanovi kummalise balansi üle eri inimrühmade vahel. Varasemalt meenuvad eestlased vs siin elavad venelased. Nüüd siis taanlased vs asülandid. Ühelt poolt on (tema kirjelduste põhjal) lollid ja lühinägelikud muidugi taanlased, teisalt ei ilusta ta ka kuidagi neid põgenikke ja muidu uimerdajaid, kes varastavad, laaberdavad, liiderdavad, joovad ja tõmbavad end pilve nii kuis jaksavad. Seega tõde on, nagu tema romaanide puhul tavaks saamas, kusagil vahepeal. See mulle meeldib, otseloomulikult.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar