29 jaanuar 2013

"Issi, kus me lähme?" Jean-Louis Fournier


Loomingu Raamatukogus eelmisel aastal ilmunud "Issi, kus me lähme?" on suurepärane lektüür! Sellel on nii sisu kui vormi. Lood on lühikesed ja mõjusad. Kindlasti ka valusad. See on just selline raamat, kus nutaks ja naeraks ühekorraga, kui see võimalik oleks.

Fournier kirjutab omaenese elust, loo kangelasteks on tema kaks liitpuudega poega. Need on pisikesed pildid ja mõttesähvatused sellest, mida tunneb üks lapsevanem sellises olukorras. Tõenäoliselt üpris ausalt väljendatud. Ja loomulikult annab see autorile ka õiguse naerda ja pilada oma abitust, oma nõrkushetki, oma mõtteid. Kuigi ma usun, et selle raamatu lugejad jagunevad kahte leeri ning leidub neidki, kelle arvates on ehk tegemist labasuse ja liigse pilamisega. Samas on inimeste kaitsemehhanismid valu ja leinaga toimetulekuks alati erinevad olnud.
See raamat oli autori viis lõpuks oma poegadega rääkida, nendega suhelda, nii et ta saaks oma mõtted välja öeldud. Teatavasti on seda silmast silma äärmiselt raske teha, kui su (vestluskaaslane) sinuga iialgi samale lainepikkusele ei jõua...

Ma usun, et siinkohal on tegemist ka väga hea tõlkijatööga - Indrek Koffi nimi on kujunenud juba omamoodi hea tõlke garantiikirjaks.

"Thomas ja Mathieu ei ole kunagi uskunud jõuluvana ega Jeesuslast. Eks neil on põhjust ka. Nad ei ole talle kunagi kirjutanud ega ühtegi kingitust palunud. Nemad on omal nahal tunda saanud, et Jeesuslaps ei tee kellelegi mingeid kingitusi. Või kui teeb, siis on targem ettevaatlik olla."

...

"Mõni ütleb ka: “Puudega laps on taeva kingitus.” Ja nad ei ütle seda sellepärast, et tahaksid nalja teha. Sellistel inimestel on väga harva endal puudega laps.
Kui teile tehakse niisugune kingitus, siis tahaks küll taevale öelda: “Mis te nüüd, poleks vaja olnud…"

...

"Mathieu ja Thomas magavad, ma vaatan neid.
Mida nad unes näevad?
Kas nad näevad ka und nagu kõik teisedki?
Võib-olla näevad nad öösiti unes, et nad on targad.
Võib-olla teevad nad öösiti kõik tagasi, näevad mingeid üliandekate inimeste unenägusid.
Võib-olla mõtlevad nad öösiti välja seadusi, printsiipe, postulaate ja teoreeme.
Võib-olla teevad nad öösiti keerulisi arvutusi, millel pole otsa ega äärt.
Võib-olla oskavad nad öösiti kreeka ja ladina keelt.
Aga niipea, kui päike tõuseb, manavad nad ette puuetega lapse näo, et keegi kahtlustama ei hakkaks ja et nad rahu saaksid. Selleks et keegi neid ei tülitaks, teevad nad näo, et ei oska rääkida.
Neist tuleb ka aru saada, nad peavad öö läbi asjalikud olema ja muidugi on neil siis päeval vaja lõõgastuda. Ja siis nad teevad igasugu rumalusi."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar