25 jaanuar 2013

Lugemist väiksematele

 
Räägime ikka lasteraamatutest ka vahelduseks, on ju hiljuti paar ilusat ja vahvat raamatut ilmunud.
"Anna hambad" Epp Petronelt läks (nähtavasti läheb ka edaspidi) meil nagu lepase reega. Oleks jaksu, tuleks seda igal õhtul algusest lõpuni uuesti ja uuesti lugeda. Pluss vahepaladeks ohtralt ümberjutustusi ja eri variatsioone sellest päise päeva aal kuulata.
 
Raamatu teeb eriti armsaks ka see, et meie kodulinna on sinna südamest sisse pandud. Nii teksti kui pildile. Lapsele äratundmisrõõmu kui palju:) 
 
Ja väga-väga ilusad pildid! Kahjuks ei saa seda kõigi ilmuvate lasteraamatute illustratsioonide kohta alati öelda. Ma mõtlengi mõnikord, et kui ei ole rammu (olgu siis kunstnikul, kirjastuse rahakotil vms) teha vägevaid pilte, siis no ma ei tea, võiks teha kasvõi minimalistlikud mustad kriipsujukud (hea fantaasiaga lastele lähevad need muide sama edukalt peale;) Selles aga, nagu ka allpool olevas Marta-raamatus, ei ole piltidega muidugi absoluutselt koonerdatud!
 

 
 

"Leemuripoeg Ville teeb sääred" Kairi Look.
Väga muhedate reisisellide Ville ja Pierre´i seiklused, peaasjalikult Amsterdamis ja Pariisis. Nii et kaks ühe hoobiga - pilguheit leemurite ja oravate hinge- ja argiellu ning teisalt pisukene reisiraamat, kui nii võib öelda. Värvikad peategelased olid.

Tekst, oo tekst on tõeline kompu! Nii nagu mulle meeldib Kairi blogi lugeda just ennekõike tema teksti pärast (õigupoolest polegi eriti vahet, millest sa, Kairi kirjutad;), sest see on selline... mahlakas ja lopsakas, puhas nauding. Seda kõike ootasin, ja sain ka!, ma sellest raamatust. Kahtlemata seadis žanr küll teatavad piirid ette ja nii mõndagi tuli ehk tagasi hoida. Vähemalt ühes kohas leidis mu silm kelmika vihje linnukestele sadamas - mõnusalt kahemõtteline koht, aga kuna mul tsitaati pole võtta, siis las see olla:)

Tõsi, ma ei uurinud eelnevalt hoolikalt, millisele vanusele võiks raamat sobida. Ja tuleb tunnistada, et lõppkokkuvõttes viieaastasele jäi vist liiga väsitavaks. Või olin ise kärsitu ja lugesin liiga palju korraga ette:))) Ma eeldan, et paari aasta pärast ehk äratab see raamat temas rohkem huvi. Et seekord oli tegemist lasteraamatuga, mis pakkus mulle oluliselt rohkem lugemisrõõmu ja avastamist kui lapsele:) Mis pole ju samas ka paha.
Tekkis kohe huvi, et kas ja millise vanuse peal teksti testitud on?





"Marta varbad" Epp Petronelt mõjub esimese hooga nagu kunagine Mõmmi aabits. Tekstid on ülimalt lühikesed (lühemad kui Anna-raamatus) ja midagi nende stiilis meenutab Mõmmit.
Hoiatuseks, et seal on ka pisarakiskuja sees - meil oli Edi surma looga õhtusel ajal tibake probleeme, õnneks mitte ületamatuid.

3 kommentaari:

  1. Oi kui tore, et lugesid, kirjutasid ja meeldis! Nagu lõpptekstist näha, testisin leemuriraamatut peamiselt oma ~25aastaste sõprade peal :) Üks seitsmeaastane luges ka ja uuris pärast, et miks siseneb orav urgu ja väljub koopast :) Tegelikult mulle endale selline mitmetasandiline tekst meeldib, nii et väga lihtsaks vist polekski raatsinud rookida. Toimetaja arvas ka, et las siis lapsed kuulevad, millised on jätkusuutlikud kakaduud ja kes on pankrot ning kuidas ta harilikest rottidest erineb. Aga ma igaks juhuks ikka vabandan täiskasvanute ees, kel ei lastud rahus ette lugeda ja poogiti muudkui küsimustega :)

    VastaKustuta
  2. Kusjuures lapsed on jah sageli väga tähelepanelikud ja nutikad. Sa saad siis teinekordki sama "toimetajat" kasutada:)

    Aga pole midagi, ma pean teinekord lihtsalt tibinale eakohasema lektüüri valima. Et valima tema ja mitte enda eelistuste järgi:DDD

    Kuule, aga ma jään ikka sinult täiskasvanute jaoks ka midagi ootama. Tõsiselt!

    VastaKustuta
  3. Aitäh! Ja minagi loodan Kairilt veel midagi lugeda. Ja sinult endalt ka, Mae :).

    VastaKustuta