15 jaanuar 2013

"Muusikale" Ketil Bjørnstad


Jälle on raske öelda, millist rolli mängib antud teksti puhul E. Lumeti suurepärane tõlge ja millist autori enda kirjapandu. Tekst on napp, laused veelgi napimad, ent oi kuidas kõnetab. Väikesed asjad, lihtsad asjad, pealtnäha tühised seigad. Kõigest kokku tuleb aga ilus lugu.

Eelkõige on see muidugi ood muusikale. Võidud ja kaotused. Loobumised ja pühendumine. Aga ka rõõm ja nauding, mälestused, seosed. Kes ise ei ole nii üleni muusikas sees, sellele jääb paljugi ehk mõistetamatuks. Kuid on siin muudki. Nii saab ka muusikakauge inimene oma elamuse raamatust.

Kasvõi näiteks noormehe kujunemine, eluaastad 16-18. Suhestumine oma perega, selle poolikuga pärast traagilist sündmust. Tütarlaps, tänu kellele võib seda raamatut pidada ka ülistuslauluks armastusele. Ja siis on muidugi teised tütarlapsed, küpses eas naisterahvad, õpetaja - kõik see, mis ühte noormeest mõjutab. Ilus ja tundeküllane lugu, mis nagu ma aru saan, peaks alles triloogia esimene raamat olema. Seega jääb üle oodata järge.

Loodetavasti taas sama tõlkija vahendamisel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar