14 jaanuar 2013

Paksenenud Maaja

"Viiskümmend halli varjundit" E L James
Raske on midagi selle kohta öelda:) Kui aus olla, siis on kisa selle raamatu eel ja ümber olnud oluliselt kõvem kui see raamat ise. Seega kui kellelegi siin plusspunkte jagada, siis kahtlemata turundus- ja promokunnidele. Sest nii nõrka asja nii hästi müüa ON kahtlemata saavutus, selle vastu ei saa.

Aga sisu. Sadomaso pool, millest enim raamatu puhul ehk räägitud, on muidugi olemas. Kirjanduses küllap vähe kajastatud ja selle poolest see raamat ka eristub teistest. Muus osas, roosamannalik jutt, nagu see 15-aastastele romantikutele peaks peale minema (a la padurikas ja maru ilus mees ja oma ilust absoluutselt mitteteadlik tütarlaps, kes kirjutamata reeglite kohaselt peab kindlasti ka süütu olema, ja kõik muu selline). No see mõjub klišeelikult, midagi pole parata. Et sama hästi võiks ju ka Maajat või miskit lugeda. Stiililt tugevamat kahjuks kõnealune tekst pakkuda ei suuda. Aga kui see raamat oleks pidanud kajastama ka big love´i kui sellist, siis seda oli raske näha, polnudki teist nagu õieti.

Kui nüüd autor nii kangesti soovis siiski sama temaatika juurde jääda, oleks võinud ju asja põnevamaks ikka ka teha. On ju igav, et igapäevaelus rikas ja mõjukas mees jääb ka suhtes Dominandiks, võinuks siis hoopis tema Alistujaks keerata. Teatavasti sellistes suhetes on vastandumine argielu mallidele vägagi levinud. Nähtavasti oleks see aga nõudnud liialt inimloomuse sügavamatesse kihtidesse tungimist. Mis omakorda tuletab mulle meelde, et see on teine aspekt, mis raamatus lahjalt kajastamist leidis - tegelikult on ju tegemist põneva psühholoogiaga, mille oleks neil lehekülgedel võinud osaliselt lahti harutada. Praegune selgitus lapsendamise jms näol ei anna mõõtu välja. Samas jääb alati võimalus/lootus, et selles osas toovad selgust ja paremat ainest järgnevad osad...

Nõrganärvilistele olgu öeldud, et lisaks SM stseenidele kubiseb raamat ka vigadest, kiirus-kiirus, mis muud. Või ongi eeldatud, et ega seda keegi süvenenult ei loe:) Ja kärsitutele hoiatuseks, et sissejuhatus on venitatud megapikaks. No ikka nii pikaks, et esimesel sajal (või umbes nii) leheküljel ei toimu veel muhvigi.

Minu emotsioon lugemise lõppedes: meenub "Lohetätoveeringuga" tüdruk. Kõik see haip ja kiidulaul selle ümber. Telliskivi paksuselt teksti, kuid keele- ja tundeilu pea olematu. Et loed, aga loetust jääb alles vaid tühjus... Varjundi-raamatuga kipub üsna samamoodi olema. Raske öelda, kas ma kunagi ka teise osani jõuan. Kui ma peaksin juhtumisi olema suletud kitsale pinnale, piirangutega liikumise, lugemise, kuulamise osas, siis loeksin kindlasti. Või kui raamatukokku või -poodi oleks riiulitele jäänud ainult see II osa, ei ühtegi muud raamatut, siis ka loeksin kindlasti:)

Kes armastusromaane tahab lugeda, see haaraku parem pihku "Muusikale";)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar