25 veebruar 2013

Raamatupopurrii













    




Katja Kettu "Ämmaemand" - Kettu kahe raamatu põhjal võiks juba väita, et ta on osav süžeede looja. Lood on põnevad ja mitmekihilised. "Ämmaemand" annab ülevaate soomlaste kannatuste rajast, Teine maailmasõda Lapimaal, soomlanna ja sakslase armastus. Eestlased on harjunud rusikaga vastu rinda taguma kuivõrd raske saatusega neid "õnnistatud" on, samas on igal rahval ju oma minevikuvarjud jälitamas. Seega mõttekoht.
Kettu on nii väljanägemiselt kui ka vängema keelekasutuse poolest täitsa kodumaine Merca:)

Katja Kettu "Keevitaja" loo tuumaks on Estonia hukk 1994.aastal. Tihedalt põimunud fiktsoon ja tõelisus, samas ei olnud see häiriv. Tekst ise oli nauditav ja loo ülesehitus - nelja erineva inimese jutustused -  andis raamatule palju juurde.
Mõlemat raamatut kannatas edukalt järjest lugeda.



Sama ei saa väita Camilla Läckbergi kohta. "Jääprintsess" ja "Jutlustaja" on nagu Larssoni või E.L. Jamesi triloogiad - hõlpsasti omastatavad, lihtsa keelega, sama lihtsa lauseehituse ja ohtra nämmutamisega (üks situatsioon ja viie tegelase kirjeldused-hinnangud antud juhtumile, ja nii korduvalt ja korduvalt...). Rannas või haiglas lugemiseks või muidu sagedaste katkestustega lugemiseks ideaalsed, mõelda pole eriti vaja ja lugu on lõ-pu-ta. Ent ei paku ka suurt elamust.  Olgu, Läckbergi raamatud on krimkad ja neil on lõpp küll selles mõttes, et mõrtsukad leitakse ja bla-blaa, aga kuna mitmed tegelased on vist raamatust raamatusse samad, siis laotatakse nende omavahelised seosed ja lähiminevik ikka mõnuga lauale. 
Mis Läckbergi lugemise veidi väsitavaks teeb, on iga, absoluutselt iga tegelase!, detailideni välja joonistamine. Igal tegelasel on minevik, perekond, töö, argipäev - ja see kõik lüüakse maksimaalselt letti ka.




Ja nüüd tõeline maiuspala! Sarah Winman "Kui jumal oli jänes" Moodsa aja sarjast oli puhas rõõm. Sarja parimaks tahaks suisa nimetada, ent see võib olla tingitud hetkeemotsioonidest:)
Mõnus tekst, värvikad tegelased (tegelikult ilmselgelt lihtsad tegelased, kes esitatud niivõrd kontrastsete värvingute abil, mis teebki nad nii omamoodi olevateks ja erilisteks) ja kompvekiks kindlasti väljaütlemata asjad. Ridade vahelt lugemise rõõmu ei võetud lugejalt ära, seda a oskan hinnata.
Raamatu moodustavad peategelase Elly elust võetud fragmendid, sest lood on võrdlemisi lühikesed, hästi liigendatud ja, hoolimata käsitletavate teemade tõsidusest, sageli humoorika puändiga.
Raamat, mida võiks ka teist korda lugeda.




Ketil Bjørnstad "Ballaad g-moll: romaan Edvard Griegist" jättis mu kummalisel põhjusel külmaks, igatahes ei suutnud niimoodi kaasa haarata kui "Muusikale". Ometi oli E. Lumet tõlkijana siingi tasemel ja teemagi minu maitsele, kuid ei tea, milles siis asi.  
 
Kuna Jane Salumäe "Agulist maailmaareenile" juba kord olude sunnil koju sattus, siis loetud see ka sai. Kaalult raske ja formaadiltki suur (teeb lugemise jube tüütuks muide, nagu ka Kettu raamatute puhul).
Raamat oli, julgen öelda, üpris avameelne, seega oli peategelane hingega asja juures ja otsustanud nähtavasti öelda kõik, mis südamel oli. Ja kui juba elulooraamatuni jõuda, siis nii see olema peakski. Kirjapandud aga oleks see  võinud olla haaravamalt ja mitte nii algklassi õpilase tasemel (jumala pärast, see siinkohal ei ole etteheide Jane Salumäele!) 

 Abdul Turay "Väike valge riik" - iseenesest põnev, kuid kahtlemata kordades põnevam oleks seda raamatut lugeda neil, kel Eestiga põgusam kokkupuude kui eestlastel endil. Meie jaoks siiski liiga tuttavate asjade üle kordamine. Kuigi meie hulgas on küllalt neid, kellele mõni asi isegi mitmekordsel üle rääkimisel kohale ei jõua.
Ei tea, ehk on see juba tehtud või plaani võetud, kuid ingliskeelsena täidaks raamat samuti oma eesmärgi.



"Kui tuvid kadusid" Sofi Oksanen. Noh, te võite mind nüüd kividega loopida, aga mulle vist siiski meeldis see raamat, koguni rohkem kui "Puhastus". On aimata suurt eeltööd ja olgem ausad, natuke põnevust ju oli ka.



 
 


 

 
 



 
 
 

 


 
 




 
 

 



 
 

 


 



 


 

 
 




2 kommentaari:

  1. Mul on nii hea meel, et sulle meeldis "Kui jumal oli jänes"! Just see ridade vahelt lugemise rõõm jah... Üldse on selles Moodsa aja sarjas päris palju häid asju ilmunud, eks?
    Kuidas tõlge muidu oli, ma ise lugesin inglise keeles?

    VastaKustuta
  2. Tead, ma usun, et tõlge pidi hea ja meelepärane olema, sest ma lugemise vahepeal viskasin pilgu tõlkijale küll - tavaliselt teen ma seda siis, kui tekst kas väga meeldib või siis vastukarva on:) Ja arvestades, et need lühikeste lookeste lõpetuseks olevad puändid kenasti ja löövalt välja tulid, siis küllap oli hästi seatud tõlge, ma leian. Ja toome ikka tõlkija siis välja ka - Johanna Ross siis selle vaeva nägija sedapuhku!

    VastaKustuta