25 märts 2013

Inimesed

Antropoloogilised vaatlused, ühtaegu nauditavad, kuid samas ka hirmutavad.
Joodikuid ma ei armasta ning ei mõista hukka ka kaasinimeste antipaatiat nende suhtes. Ent sinisilm nagu ma olen, kujutlesin ette, et kui näiteks Tallinnas ei tehta tänaval magavat ja mitmepromillises joobes kodanikku märkamagi, et meil siin on teisiti. Veel on.
Täna veendusin, et ei ole. Ka meil on juba samasugune suhtumine.

Autod sõidavad mööda ja juhid keeravad pead kaela otsas kahekorra, ent mitte keegi ei peatu.
Elektriauto, millega käiakse kõrvalmaja juures (eeldatavasti on siis tegemist sotsiaalvaldkonnas töötava inimesega), sõidab mööda ja märkab, see on selgelt näha, et ka tema näeb maaslamajat. Aga sõidab mööda.
Kõnnivad üksteise käevangus kolm vene mammit. Kuna nad on kolmekesi, siis on neil raskusi mööda pääsemisega lamajast, kuid ei, nad ei lase ometi üksteisest lahti. Äärmine baaba on sunnitud lihtsalt jalga veidi kõrgemalt tõstma, et astuma mahtuda.
Tuleb kiirel sammul noor ema lapsevankriga, paar meetrit enne seisatab kulmu kortsutades... Minus tärkab lootus, et nüüd on tal mõttekoht ning ta teeb äkki midagi... Aga ei, ta pöörab joonelt vankri ringi ning ruttab tuldud teed tagasi.
Põhimõtteliselt oli selle võrdlemisi pika aja peale ainult üks inimene, vanem naisterahvas, kes peatus ja ühtlasi ka proovis suhelda. Kuna see suuremat tulemust nähtavasti andnud, siis ta loobus. Miks ta ei helistanud kuhugi - no ehk ei olnud tal telefoni jalutuskäigul kaasas, täitsa usutav põhimõtteliselt.

Nüüd võiks ju neid ignoreerijaid kaitstagi sellega, et kes see ikka sellise jotaga tegemist teha tahab, et nagunii on kontaktivõimetu ja mis iganes. Tegelikult neile möödasõitjatele ei paista ju selle kümnekonna meetri pealt kuigi hästi ära, kas pikali olija on purjus või lihtsalt mingi terviserikke all kannataja, või paistab?
Ja kui ongi tegemist umbjoobes tüübiga, kas see annaks meile õiguse üle astuda, oma teed minna?
Või mis tunne oleks teadmisest, kui mingil hetkel tõstetaks see keha juba veidi teises olekus ja teisele autole?

NB! Minu vabandused tallinlaste suhtes, kui ma nüüd eelneva väitega teile liiga tegin ja teis veel hoolivus säilinud on!

4 kommentaari:

  1. Mul tekkis küll lugedes küsimus, et miks SINA midagi ei teinud? :D

    VastaKustuta
  2. No ma helistasingi politseile :) Ja lõpuks ta auto peale pandi ka, aga ma just mõtlesingi, et nii lihtne oleks tegelikult ignoreerida ju, las magab seal, pööran selja, aknast seni välja ei vaata lihtsalt, kuni ta seal kaineks magab või kuni laip minema viiakse. Aga mis tunne nagu endale sellisel juhul oleks? Ja et see helistamine ja selle tulemusel tema kuhugi soojemasse kohta toimetamine ei võta minult ju tükki küljest... aga et miks seda siis ei tehta? Et ma saan aru, et sellisel padujoobes isendil kõrval kükitama ja kätt hoidma ei hakka, aga lihtsalt helistada, teada anda, et inimene vajaks ehk abi, see ei ole raske ju.

    VastaKustuta
  3. Ennasti sassi joonud joodikutest tulebki mööda kõndida.

    Kui on tegemist normaalse kodanikuga, kes on kokku kukkunud, siis tuleb muidugi kiirabi kutsuda. Aga joodikud...jah.

    VastaKustuta
  4. Ma ei tea, ei tahaks nagu ei ühel ega teisel puhul tagajärgi enda südametunnistusele ju...

    VastaKustuta