18 märts 2013

Kaks vastakaid tundeid tekitanud raamatut...

..., millega nagu ei oskagi miskit peale hakata.

 "Legend Helmi Puur" H. Kiik

Võinuks olla suurepärane lugemine, kuid läks nagu ikka. Mitte et mul midagi Heino Kiigest lugemise vastu oleks, sugugi mitte, kuid sellisel juhul pidanuks raamatule veidi teise pealkirja andma. Praegune mõjub suisa eksitavalt. Statistikat tegema ei hakka, kuid kuri kahtlus on, et siin raamatus on oluliselt enam autorist endast ja tema tegemistest juttu. Esimeste käsikirjade valmimine, edukas võistlustöö, õpingud Moskvas jms ning selle taustal vaid üksikud lausekatked abikaasast.

Teine teema on kordused, mida on lademetes. Nagu ma aru saan, on siin kasutatud ohtralt juba varem ilmunud tekste ja need siis muutmata kujul üksteise otsa lükitud. Iseenesest pole ju paha, kuid pisukene kõpitsemine oleks kahtlemata kasuks tulnud.
Pettumus selles osas, mis Puuri puudutab.


"Eestlanna Pariisis" A. Vahing
Selles, miks see raamat vastakaid tundeid tekitas, võib põhjuseid mitmeid olla. Lugu on ju hea ja võimalusterohke. Vahing kasutab nappe vahendeid ning tema lähenemisnurk tegelastele mulle meeldib. Mis lugemise keeruliseks tegi, oli pigem siis loo ülesehitus - äärmiselt hakitud ja hüplik. Ma nüüd ei tea, samanimelise filmi vaataja vaidleks mulle ehk vastu ja väidaks, et kõik need segipaisatud pusletükid moodustasid kena terviku lõpuks. Ütleme siis nii, et mulle oleks meeldinud kui raamat oleks moodustanud omaette terviku, nii et ma võiksin seda lugeda sõltumata filmi vaatamisest või mitte vaatamisest. Ja et ma võiksin seda lugeda nii enne kui ka pärast filmi ära vaatamist.

Nii et oli seda, mis mulle selle lugemiseks väga nauditavaks tegi, kui oli ka liiga palju segast ja arusaamatut. Raamat on niigi väga õhuke ning sellestki suur osa kulus, et mõista mis toimub:)

P.S. Mis tühikuklahviga juhtunud oli?

1 kommentaar:

  1. Sa oled Kiige suhtes ikka megaleebe :D See ikka pigem puhas egolaks.
    Liis

    VastaKustuta