12 märts 2013

"Lohejooksja" ja "Tuhat hiilgavat päikest" Khaled Hosseini




Ma siis olen viimane eestlane, kes Khaled Hosseini maakeeli saadavaid raamatuid luges, põhjus vastu punnimiseks ikka seesama vana.

Õigupoolest võin ma nõustuda, et need on head, huvitavad ja kahtlemata ka harivad. Aga jällegi, ei peaks neid lugema järjest, sest mõjus nagu mäng samade detailidega, mida vastavalt vajadusele on ümber tõstetud.

Tõsi, Hosseini loob kenasti terviku, hea jutuvestja on ta kahtlemata. Afganistan o n põneva kultuuritaustaga ja meie jaoks muidugi eksootiline maa, sellest lugemisvarast tuleb tausta ka üksjagu välja, mis igatahes kannab endas lisaväärtust.

"Lohejooksja" keskne lugu, südametunnistuse hävingut ilmekalt edasi andev vahejuhtum, on tegelikult elust enesest lugu. Ma usun, et taolise vaatepildi tunnistajaks on olnud suurem hulk inimesi kui me teada tahaksime. Amiri ja Hassani sõpruselugu on siin midagi sellist, mis võiks selle raamatu panna kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja. Aga ehk see juba ongi nii, ei tea.
Omamoodi valusnukker, paraku ka aktuaalne tänasel päeval ja eestlaste poolt vaadatuna, on aga põgenike elu, siinkohal siis USA-s. Kuidas varasem elujärg, haridus, töökogemused - kõik see nullitakse, keritakse tagasi algusesse. Ainult et elu on piisavalt lühike, et üks inimene mitu korda end üles harida ja töötada ei jaksa nagunii...

"Tuhat hiilgavat päikest" käsitleb rohkem poliitilist olukorda Afganistanis ja peaosalisteks erinevalt esimesest raamatust on naised. Masendav. Selle sõnaga võiks iseloomustada nii Talibani diktatuuri all kulgevat elu kui ka naiste olukorda.

Nõrganärvilistele hoiatus, kui teie seas on veel neid, kes emba-kumba lugema asuvad, siis tegemist on üpris vigaste tekstidega. Korrektuuri lugemisega on nähtavasti kehvad lood olnud, kiirus, mis muud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar