02 märts 2013

"Meri ja kuked" Marko Matvere

Raamatut on päris kõvasti haibitud ja mõnikord võib sellisel puhul saavutada hoopis vastupidise efekti - ei juleta raamatut kätte võtta. Üldiselt vist "Meri ja kuked" selle viimase üle kurta ei saa, ent siski, ei tea kunagi ju, kui paljud seetõttu üritust blokivad. Ma ka esiti kavatsesin pidurit panna.

Tegelikkuses on tegemist väga muheda üllitisega ning selle lugemist ei tasuks sugugi peljata. Juba Uku Randmaa "Minu maailmamere" puhul imestasin, kuidas merendusterminid ei seganud võhikul lugemist ja kuigi nii põgus ja ülevaatlik, oli siiski väga nauditav kirjatükk. Antud raamat on aga oluliselt  põhjalikum, nii pildimaterjali kui ka seikluste poolest. Tõsi, see on ka loomulik, kuna Nordeal oli rahvast rohkem, siis käisid nad sagedamini ka maal ja olid ehk nii mõnegi avantüüri puhul altimad ise asjast osa saama.
Meeldivaks üllatuseks oli aga Matvere mahlakas ja mõnus stiil, sobis nagu valatult. Mõtteainet leidus, nalja sai, uusi teadmisi niisamuti. Au ja kiitus ka kujundusele - just see fotode ja illustratsioonide sümbioos, ühes lisatud nappide kommentaaridega oli omaette väärtus.

Ette heita nagu suurt ei olegi... Ühest suust olen kuulnud, et oleks nood madrused võinud täisnimedega ära märkida, et muidu loed aina Katrinitest ja Martidest ja Meelistest ja kellest kõik veel, aga... Samas kui mõelda, siis ega selles osas vist ühte ja head varianti ei oskakski välja pakkuda. Täisnimedega kirjutades oleks raamatul kollane mekk man olnud ning võib-olla ei soovinud seda ka asjaosalised ise. Aga päris ilma madruseid eesnime pidi mainimata ju ka läbi poleks saanud, sest nii mõnigi seik, salakauba smugeldamine ja mõne toimingu korraldamise uudsus ja võlu olid seotud sellega, et pardal madrused vahetusid. Nii et ma leian, et las olla nii, nagu on - kes tahab, võib ju ise interneeduses luurekat teha ja kokku viia, milline eesnimi kellele kuulub. Ja kes saab ilma, siis see lugegu ilma.

Mis mulle kokkuvõtteks raamatut meenutama jäävad, need on kaks esmapilgul risti vastukäivat, ent lõppeks siiski üdini paikapidavat autori mõtet:

"Nordea merematkal ümber kera oleme kohanud sellisel määral absurdseid ja mädand riike, et julgen kinnitada - meie oma on tipp-topp!"

"Ühiselu kodumaal oma ebaloomulikuks köetud sotsiaalsuse, uute jaburate seaduste ja regulatsioonidega ning lapsemeelsete täiskasvanute hüsteeriliste pursetega meedias oli jõudnud ununeda. See sundis mõtlema kõigile ürgkogukondlikus korras elavatele rahvastele, keda kohtasime Lõunamere saartel. vähearenenudolendite kasinat elulaadi meie omaga kõrvutades võis nähtut siiski õnnelikuks, lisaks veel võluvalt vabaks ning loomulikuks lugeda. Paratamatult küsid endalt: kelle eksistentsi siis pidada tühisemaks?"

Ja muidugi üldpilt inimeseloomast kui sellisest, eks see tule seal suurtel meredel eriti hästi välja. Et inimene vajab ikka mingeid rituaale ja sümboleid... Kas või need sünnipäevade tähistamised, üles riputatud jõulusokid, pühapäevahommikused pannkoogid jms. Ühelt poolt nagu tahad ära, ä r a !, kuid teisalt tahad minnes midagi igiomast kaasa võtta, olgu siis käegakatsutaval või aimataval kujul.

Mõnus lugemine oli!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar