22 märts 2013

Murakarabad ja oliivisalud



Tessa Kirose "Murakarabadest oliivisaludeni" on ilus ja armas raamat. Tõsi, kümnesse tabamus on see retseptisõpradele, mina lootsin siit rohkem vahetekste. Need tekstid olid head, ent neid oli paganama vähe...
Nüüd ma saan aru küll, miks raamatukoguhoidja mind nii kummalise näoga vaatas, see oli tõepoolest esimene kord, mil ma just nimelt kokaraamatu laenutasin:)
Muide, selle raamatu tiraaž on lootusetult läbi müüdud, isegi järelturg on tühi. Nii et ega suurt muud võimalust olegi selleni jõuda.

"Ma armastan talvise Ateena apelsinipuid, mis ääristavad puiesteid. Ja inimesi, kes avavad oma ukse ja südame. Ma armastan Kreeka turgusid, kus on imeliste, punaste, just õide puhkenud pistaatsiaokstega korve, viigimarja kuhilaid ja metsikuid mägivilju, mis lebavad kõrvuti tuimade aluspesumägedega.  Kõikjal tungib ninna värske pune lõhna ning inimesed tegelevad oma asjadega, olles harmoonias omaenese sisemise minaga. Öeldakse, et Kreeka on nagu magnet: kui oled kord juba Kreeka pinnale astunud, siis on raske end sellest vabaks raputada. Müüt räägib, et su jalad jäävad kinni mee sisse, mis seda maad rikkalikult katab. See on ainus koht maailmas, kus inimesed on mulle alati soovinud head nädalat, kuud, päeva, suve, talve, elu, tööd... ja sünnipäevaks vananemist valgete juustega."




"Ma jään alati igatsema neid lõunasööke, mis algavad millalgi keskpäeva ja kella viie vahepeal ja lõpevad alles siis, kui omanik otsustab, et nüüd oleks aeg lauad rannast tagasi tee äärde vedada. Siis vedeleme liival ja lõpetame oma jääkokteile - klaasid jätame pärast taverni lävepakule."

Natuke veel oodata....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar