20 märts 2013

"Noorusmälestused. Esimene välisreis" Fr. Tuglas


Hiljuti loetud Sofka rännakutele on teravaks kontrastiks Tuglase käimised. Sofka ise küll vist mu mäletamist mööda alles 1907.a. sündis, kuid tolles raamatus oli piisavalt ka tema ema käikudest ja elu nautimisest juttu.
Tuglas nautis ka elu. Teistmoodi küll, seda jah. Päritolu ja olme oli sootuks muu. Ka Tuglase esimene välisreis ei ole aadlidaamide omaga võrreldav. Aasta siis oli 1909. Tema oli rännuksil peamiselt jalgsi ja rongiga, sekka ka laevaga ülesõite, aga seda kõik ikka kõige odavamate piletitega ja viletsamates tingimustes. Aga kui ei olnud kajutit, kui palju ilusat tähistaevast ja meremüha võis nautida (tühja kõhuga oli see nauding ilmselt teatavate reservatsioonidega). Või ka vaateid, sest kas laeval austreid luristades ja kaaviari pugides võinuks Tuglas Kopenhaagenit nii ilusti kirjeldada:

"Juba Kopenhaageni üldvaadegi talle lähenedes: otsekui rohekast merest enesest tõusvad majablokid, pleekunud punakat ja suitsunud sinakat värvi, ning nende kohal üksikud torniteravikud. Ja mida lähemal, seda rohkem seletas silm seda vanaduse paatinat, roheliseks ja ruskeks oksüdeerunud katuseid ning hallitustoonilisi müüre, kõik mingis põuaudu vinetuses. Kuid ühtlasi, kuigi kõiki küll vana, siis ometi kuidagi elav, mitte süngelt raugastunud. Need niiske kliima hallituslaigud paistsid pigemini iludusmärkidena elava elu pinnal, selle sisu puudutamata. Jah, lõpuks, elupulss tundus siin koguni noorekamana Rootsi ikkagi pisut kõrgi ning lahjaverelise südamelöögi kõrval."

"Tõesti, kui tsaari-Venemaal näis inimene koosnevat ihust, hingest ja passist, siis Taanis ihust, hingest ning jalgrattast."

Taanist läks tema teekond edasi ning pärast lühikesi ja pea olematuid peatusi (aga siiski rongiõnnetus tunnelis!) igatsetud sihtpunkt Pariis. Pariisiga seoses puutus iga Eestimaalt saabuja koheselt kokku Rudolf Tassaga. Temaga seoses ja tollest boheemluse pesast rääkides:

"Siis auras keedupada raudahjul pidevalt, ja mida rohkem külalisi läbi käis, seda rohkem lisas peremees patta vett juurde. Aga õhtul takseeris ta leeme ainsaks rammuallikaks olnud loomakonti ja arvas, et selle toiteväärtus veel homsegi päeva vastu peab. Andku jumal külalisi, küll temal toidupoolist jätkub!"

Pariisi elu huvipakkuvaks osaks oli kahtlemata elu La Ruche´is (e.k. Mesipuu). Tõeline kunstnike pesa, seal nad siis olid just nii nagu nad üle ilma saabusid - enamasti kaks kätt taskus, pea pilvedes ja ideedest tulvil. Mesipuu kohta võivad huvilised interneedusest veel ohtralt materjali otsida ja piltegi leida.

Tuglas läks Pariisist edasi Itaaliassegi, jõudis Napolissegi välja, ent seal andis tooni juba pidev rahatuna kulgemine ja hulkurina öö veetmine tänavail (no ikka see Laikmaa oma pideva homsega, mil raha saabub).

Jah, olid ajad, olid majad...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar