15 märts 2013

"Punane printsess" S. Zinovieff



Mu kätte on jõudnud võrratu raamat, igas mõttes. Tegemist ei ole muidugi mingi äsja ilmunud asjaga, seega õigetel huvilistel on see kindlasti ammu läbi loetud. Ent minu jaoks viimaste kuude parim raamat!
Zinovieffi stiil passis juba "Maja Paradiisi tänaval" puhul kenasti. Jutt voolab paraja tempoga, liigsete kordusteta ning mis kõige tähtsam, ta oskab asja põnevaks ajada. Hoolimata sellest, et tegemist ei ole mingi krimka ega põnevikuga. Aga jah, kus kasvõi korraks Kreekat mainitakse, seal olen mina platsis nagu viis kopikat, et äkki seletab see asja :) Kuigi selles raamatu Kreekast praktiliselt midagi ei ole :( Mis omakorda tekitab küsimuse, et Zinovieffilt peaks üks raamat olema veel eesti keelde tõlkimata...? Kus Kreekat oi-oi kui palju.

"Punane printsess" on žanrilt siis misasi - elulugu ehk? Aga kordades põnevam. Ajalooraamat, ent jällegi oluliselt haaravam. Siia on sisse põimitud vürstitar Sofka enda märkmeid ja katkeid päevikutest, mille ta on andnud mõne aasta eest oma pojatütrele (järgmisele Sofkale:) Sofkasid ja Sofiasid on siin raamatus üldse üksjagu, püsige tempos! Aga autori poolt ei ole tegemist pelgalt kuiva biograafiaga, vaid otseloomulikult on ta lisada ohtraid endapoolseid mälestusi, lisaks püüab ta astuda vanaema jälgedes ning "kolab" veidike ringi nii Peterburis, Krimmis, Pariisis kui ka Inglismaal.

Aga eks see vanaema oligi üks kange ja tegus naine, sellistest ongi ju lust lugeda. Vihjeks olgu öeldud, et mehepoolne suguvõsa raius (ja raiub tänini), et Katariina Suure geenid on täies ilus edasi kandunud - elu tahab elamist, võiks selle lühidalt kokku võtta. Vastuoluline ei olnud ta üksnes oma eraeluliste seikade poolest, vaid ka tänu sellele, et vürstitar keeras ühel hetkel oma palge kommunismi poole. Noh sõnaga, rida omapäraseid naisi.

Muide,Volkonskite juures peatumise tõttu oli Sofka emal põhjust Tallinnatki väisata. Nii et nii mõnelgi korral on mainitud ka Eestit ja Tallinnat.
Kompvekiks raamatus on kahtlemata need vanad fotod. Võrratud. Ja tsitaate ning ütlemisi, sest neid armastas Sofka juba ise üles märkida ja talletada.

Pagulaselu Inglismaal: "Kodus oli nei lalati olnud piisavalt puid, et kõrged ahjud pidevakt köeksid, ja majad olid soojad isegi külmadel talvekuudel. Siin pidid nad ostma villase aluspesu ja kössitama ümber tuleaseme või armetu gaasipliidi. Maitsetu Inglise toit oli tähelepanuväärne ainult selle poolest, mis sealt puudus, nimelt kodu tuttav maitse. Anna Ahmatova on kirjutanud: "Võõraste inimeste leib lõhnab kibedasti." Pagendus jätab suhu kibeda maitse ja teiste toit tuletab seda pidevalt meelde."

Väike meditsiinirubriik ka siia - Sofka esiklaps andis endast märku mitmekuise vägeva iiveldusega ning... "arsti tülika (majanduslik olukord ei olnud noortel pagulastel just kiiduväärt) soovituse kohaselt pidi tulevane ema sümptomitega võitlemiseks jooma igal hommikul klaasi šampanjat ja Levil õnnestus kuidagi hankida kastitäis kvardiseid pudeleid. Ei kõla kadestusväärselt: vindine ja läikiva südamega, kõhn ja rase. Ja vaene."

Kairile mõeldes: sul oli ka raamatus noobel leemur (äkki oli Pierre? pagan, ega ma ju mäleta kõike:), kelle vaat et teisiku või suguvenna ma raamatust leidsin. Nimelt kuulus Sofka ülesannete hulka Laurence Olivier´ juures tööle asudes hoolitseda leemur Tony eest, kes majas vabalt ringi uitas ja kokteililonkse sai.


Siin üks stiilinäide raamatus tehtud parandustöödest:



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar