15 märts 2013

Valikuvabadusest

Küll mulle meeldib, kui blogosfääris leidub postitusi, mis ärgitavad kaasa mõtlema ja kasvõi vastu vaidlema.
Üks päev alles siin Ritsik kirjutas, täna siis Indigoaalane. Ikka haridusest, kutse- ja kõrgharidusest ning vabadusest valida ja ringi vaadata. Kuigi see on teema, mis hetkel mind otseselt ei puuduta, siis kuidagi hakkavad need arutelud silma. Eriti aga riivab silma mustvalge lähenemine, ikka kaldutakse jäigalt ühe või teise variandi poolt olema.

Mina leian, et hetkel on kutseharidus (ikka veel!) häbiväärselt alahinnatud ja mahamaterdatud. Kuigi-kuigi, võrreldes suhtumisega aastat kümmekond tagasi, on olulist arengut märgata. Ja on hetki, mil mulle näib, et siin on tegemist ka põlvkondade eripäraga. Need noored, keda just antud ajahetkel see valikuteema puudutab, suuremalt jaolt nagu ei olegi nii jäiga suhtumisega. Lõpuklassis on nii ühe kui ka teise tee valijaid ja üksteist seetõttu ei põlata. Aastaid tagas oli olukord sootuks teine.

Miks peaks ilmtingimata kõik noored gümnaasiumis käima? Jah, nad õpiks teatud asju, omandaks teadmisi, ent ikka ja jälle leidub neid, kelle puhul tekitab see küsitavusi. On näha, et õpilane ise ei naudi seda (olgu, ma mõistan, koolis käimist ei peagi nautima ning paljud seda ilmselgelt ei teegi:))), hambad ristis veab ta end läbi õppeainetest ja infost, millest leebelt väljendudes tal tulevikus suurt tolku nii ehk naa ei ole, millest ta midagi ei jaga ega hakkagi jagama. Lõppeks on ta pinnuks silmas nii õpetajatele kui ka klassikaaslastele (sest alati on klassis neid, kel on huvi, kes uurivad-loevad lisaks, kes tahavad kaasa mõelda ja rääkida). Miks mitte ei võiks sellised noored juba varakult mõelda kutsehariduse peale? Üldaineid õpivad nad ju sealgi, lisaks saaks aga nii mõnegi kasuliku oskuse. Praktilise oskuse. Et võiks küsida, mille poolest on halvem  noor inimene, kes õpibki näiteks kokaks, ent hiljem õpib ja töötab muul erialal kui noor inimene, kes õpib üle haibitud erialal ülikoolis ning lõpuks töötab ikkagi sekretär-juhiabina või kellena tahes?

On arvatud, et see valik oleks nagu ülimalt lõplik - aga ei ole ju. Seesamunegi kutsekooli lõpetaja võib hiljem midagi muud veel õppida, võib eriala vahetada, kasvõi kõrgkooli minna, jumal temaga.
Ja see eriala valik... ma ei julgeks väita, et paljudel gümnaasiumilõpetajatelgi see nii üks üheselt selge on. Ikka on neid, kes teevad oma valiku juhindudes tont teab millest, nii mõnigi kord kõrvalistest ja primaarsetest põhjustest lähtudes. Kas ei ole nendegi (ehk siis kõrgharidusega) noorte hulgas ümberõppijaid? Või neid, kes maanduvad ikkagi mingil muule ametipostile, mil otseselt nende omandatud haridusega erilist seost ei ole?

Edasi tekitab minus hämmeldust, et  kui nii massiliselt põlastatakse kutsekoole, siis kes peaks lõppude lõpuks need tööd ära tegema? Või peaks nendegi ametite tarbeks ikka ilmtingimata gümnaasiumis pinki nühkima, isegi kui see tuleb suure pingutuse ja eriliste tulemusteta. Millest Eestis hetkel sageli puudus on, see on tõelised oskustöölised! Neid on, aga võiks märksa enam olla! Siinkohal peab veidi rääkima näiteks kasvõi taanlastest. Taanis on palju väikeettevõtjaid ja - ärisid, selliseid nn ühemehefirmasid. Enamasti on tegemist siis mehe või naisega, kes ongi aastakümneid sama ametit pidanud, loomulikult on järjepidevus antud juhul vooruseks, sest ainult nii ju sünnivadki oma ala asjatundjad, kelle teeneid ja oskusi hinnatakse, kelle juurde tullakse lähemalt ja kaugemalt, kellele vahest paremat hindagi makstakse. Järjepidevus on siin märksõnaks, samuti kardinaalselt teine suhtumine kutseharidusse ja -oskustesse. Eestis on mõnikord just sellest puudus... On meil siin lademetes neid kõrgharituid, diplomid taskus - tulemuseks see, et kõigile ei jagu oma erialast tööd nagunii, tuleb vaadata teisi ameteid, kuid mida nad siis kokkuvõttes üldse oskavad? Ka surnud ring. Taanis aga juhtub väga sageli, et mingi ameti selgeks õppinud noor alustab kellegi käe all oma tööinimese elu, ajaga tulevad kogemused ja vilumus, ühel hetkel tekib oma klientuur toodetele/teenusele, siis alustatakse tasapisi ettevõtjana ning sealt edasi sõltub juba konkreetsest inimesest, kas ta eelistabki tasa ja targu "oma rida" ajada ja jääbki selliseks ühemehefirmaks või otsustab äri laiendada ja lisatööjõudu palgata. Ettevõrjana alustamine eeldab muidugi pisukest lisaabi teatud asutuste poolt või veidi juurde õppimist.

Eestis armastatakse siis vastupidist varianti - esmalt õpin ärijuhtimist (3 või 5 või mitu aastat), siis tahaksin kohe pärast kooli lõpetamist saada suurde ettevõttesse tähtsale ametipostile. Või kui väga häda käes, siis teeks lihtsalt mingi firma, leiutaks mingi valdkonna, keerutaks sutsu raha ringi... no jumala pärast, et ise midagi tegema ei peaks, ei saakski ju teha, sest ega oskagi ju...:)
Mul on tunne, et kui sa ei ole just keskmisest oluliselt kõrgemate vaimsete võimetega (sest on ju neidki ning nende puhul oleks tõesti mõistlikum tugev gümnaasium ja hilisem kõrgharidus tugevas ülikoolis), siis garanteeriks märksa suurema edu ja turvalisema tuleviku just nimelt eelnevalt kirjeldatud variant (kus alustataks rohujuuretasandist).

Sellele, et haritud inimesega on meeldiv ja kena vestelda, et temaga on, millest rääkida, ma vastu ei vaidle. Kuid siinkohal on ehk asjatu loota, et kool ja diplom teevad inimesest ilmtingimata haritud tegelase. Kellegi näol, kes küll õppinud kokaks, kuid kellel huvi ja uudishimu mõne muu valdkonna vastu ja ta seda oma vabast ajast ja tahtest ka süvitsi uurib, võib palju põnevama vestluskaaslase leida. Liig ühekülgne on suhtumine, et ehitaja/kokk/ autoremondilukksepp/kondiiter jne ning tingimata on tegemist inimesega, kes on madalalaubaline ja saast. Ka nende, mõned aastad tagasi massiliselt kõrgkoolidest tulnud juura, majanduse jt "poppide" alade lõpetanute hugas on sisutühje inimesi, kellel sügavamad huvid puuduvad ja kellega nagu ei olegi suurt peale hakata.

Siin käis kuskilt läbi ka see maailmas ringi kiikamise teema... No iseenesest on minu teada see võimalus juba ammust aega ka kutsekoolide õppuritel. Mingid vahetusprogrammid jms. Samuti ei keela keegi ka pärast selle kooli lõpetamist võtta nö vaba aastat ja minna seiklema, mõtteid koguma, maailma vaatama. Sageli eeldaks, et neil ongi see lihtsam, sest (võin siinkohal eksida!) tundub, et kutsekool ei ole nii suuri kulutusi (see omakorda laenukoormat) kukile tekitanud. Miks mulle koidab kuskilt, et kutsekates on ühikas ja toitlustus üsna soodne )või mõnel juhul koguni tasuta...? Olgu, selles viimases nüüd ma eriti kindel ei ole. Kõrgkoolis õppivatel noortel tuleb vist sagedamini pöörduda õppelaenu variandi poole.

 Õnneks olen ma siiski piisavalt lootusrikas:)  Tublisid inimesi on tulnud nii kutsekoolidest kui ka kõrgkoolidest ja aeg on näidanud, et eduka, stabiilse ja kõrgepalgalise elu peale võivad jõuda nii ühed kui ka teised. Sõltub ennekõike ikka inimesest endast.

Njah, pean tunnistama, et pooldan kahel käel põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamist, oleneb lihtsalt kui hästi see suudetakse korraldada. Kutse- ja kõrghariduse puhul aga pooldan valikuvabadust ja kainet mõistust valiku tegemisel, sest ausalt öeldes kõik ei sobigi kõigile.

6 kommentaari:

  1. Tere :)

    http://minueelistused.blogspot.com/ kah mõtteid elust

    ise käin kutsekas ja tööl hetkel, mõtlen ülikooli peale, aga tööd ei jäta, tööd on vaja

    VastaKustuta
  2. Olen sinuga väga nõus!
    Välismaale seiklema minnes tuleb muide kutseharidus kindlasti rohkem kasuks, vähemalt siin teispool ookeani ;-) Tean oma kogemusest ja näen praegu, kuidas kõrgharidusega eesti noored on raskustes, et midagi leida, kui Kanadasse aastaks tulevad. Hiljuti pidin ühele noorele ütlema, et magistrikraadiga psühholoog saaks ehk lapsehoidjaks või ettekandjaks küll, sest kohalikud psühholoogidki on hädas töö leidmisega. See kutseharidus on siingi kuum teema. Valitsus on lausa uue immigratsiooniprogrammi avanud, et just oskustöölisi riiki tuua! Paneb mõtlema, eks!
    Aga see selleks. Tegelikult tahtsin öelda, et mulle meeldib siinne gümnaasiumisüsteem, kus esiteks on ta lahus põhikoolist ning teiseks annab võimaluse erinevatel tasemetel haridust omandada. Muidugi on aine valikud, aga ka valik, kas sihiks on ülikool või tööelu. Nõnda pead küll näiteks matemaatikat õppima, kuid mitte nii keerulist, kui need, kel nutti rohkem ja tahavad edasi õppida.

    VastaKustuta
  3. See suhtumise probleem on suuresti tõepoolest põlvkondades kinni. Meil gümnaasiumi lõpuklassis oli mitmetel teada, kas minek ülikooli või kutsekooli ja kohe muutus ka vanemate õpetajate suhtumine. Mateõps mainis näiteks tunnis ülesannet andes ära ühele õpilasele, et tal pole vaja sellega ülearu vaeva näha, tal ei lähe neid teadmisi edaspidi vaja. Ise astusin ülikooli, kuid minu jaoks ei ole probleemi, et mõni meie klassist teise tee valis.
    S.P.

    VastaKustuta
  4. Ma nii igaks juhuks täpsustan, et see, mille vastu mina võitlen pole kutseharidus vaid see, et sinna minnakse peale põhikooli:)

    Jah, on inimesi, kes ei suuda õppida (st keskharidust omandada), aga kas peab väheste saamatusest tegema kohustuse paljudele???

    Ma töötan tööstusettevõttes. Meil töötab palju inimesi, väga erineva haridustasemega.
    On tehnoloog tehnikumist (NL aegne) ja kõrgkoolist(NL-ajast). Neist esimene on suurepärane inimeste juhtija (ja teebki seda). Mis puutub tehnoloogiasse, siis ta teab, et A+B = C. Aga ei tea MIKS. See, kel kõrgharidus, teab seda ja oskab A+B st saada ka D ja E.
    Kõrgemat palka, aga, makstakse meil neile, kes suudavad ettevõttele sisse tuua raha: arendada tooteid, hoida käigus masinaid ja arvuteid.
    Neile, kes suudavad tõsta kaste-karpe ühest kohast teise, makstakse miinimumi,

    Mul on väga kurb mõelda, kui eesti noore ambitsioon on saada ühe-kahemehe firma omanikuks.Noor inimene peaks tahtma kordades rohkem, töötama suurtes rahvusvahelistes firmades ja siis, hiljem, tegema alles nokitsemiseks oma firma.

    See on ilmselt ka üks põhjuseid, miks Eesti riik nii vaene on. Meie noored ei mõtle suurelt, ei püüdle kõrgele-kaugele. Taani vm "vana" riigiga pole korrektne võrrelda- neil on kõik "paigas", meil ei ole. Meil on palju käivitajaid (mis on lihtne ja põnev ja ei nõua haridust), aga väga vähe neid, kes suudavad ettevõtte muuta Suureks.

    Jah, elu pole nii must-valge kui blogis on mõistlik kirjutada:), aga ma jään selle juurde, et inimene, kel pole kutsumust-kirge peaks saama võimalikult laiapõhjalise hariduse. Isegi, kui tast saab juhi-abi või korjab Austraalias banaane. On niimoodi lihtsam.

    VastaKustuta
  5. Seda küll, et on vahe kas kutseharidus pärast põhikooli või gümnaasiumit, ent lõppkokkuvõttes toob see tagasi sama asja juurde - et milleks end pungestada seal gümnaasiumis kui teised oma ambitsioonide ja särava mõistusega teistes kõrgustes juba on. Ja ikka seesama jutt, et pärast pk kutseharidust omandades saab see noor ju üldaineid samuti ning tulevikuplaanide muutudes minna edasi õppima. Aga vähemasti on tal ka mõni praktiline oskus lisaks ning tihtipeale vajame vaat just nimelt seda tema praktilist oskust tunduvalt enam.

    Muuseas, hea et Sa seda karpide-kastide tõstmist mainisid, sest see tuletab meelde, et minu hirm ongi, et ühel päeval meil enam ei ole neid tõstjaid, või liini ääres seisjaid. Jah, siis on variant võõrtööjõudu sisse tuua, aga mida teha selle kraadide ja diplomitega inimmassiga - kõigile häid sooje kohti ei jagu ja ega selline enam liini äärde seisma ju ei lähe? Läheb minema, ja ei pruugi minna ajutiselt, vaid jäädavalt. Nii et ikka nokk kinni, saba lahti.
    Ettevõtte Suureks muutmise juures näen ma sama probleemi... Tallinna pool ehk ei ole see probleem nii terav, aga siin on küll ettevõtjaid, kes hädas, sest turgu Skandinaavia suunal oleks, investeeringud suudetaks teha, aga kes töö ära teeb? Liht- ja oskustöölist on üha raskem leida. Kus on siis see koht, kus me valesti toimime?

    Aitäh kaasa mõtlemast!


    VastaKustuta
  6. Suhteliselt hiljuti ilmus kuskil, ei mäleta, kus, ühe välisanalüütiku artikkel, mis märkis, et kui ettevõtte põhiline tööjõuvajadus on "kastitõstja", siis on tegemist kehva ettevõtte ja halva juhtimisega (mis ongi see, mis Eesti ettevõtjate tootluse kesiseks pidi tegema: meie töötajad teevad sama palju tööd kui mujal, aga kehva juhtimise korral on sellest vähe kasu). Suure osa sellisest tööst võiks jätta masinate teha.

    Okei, kui mõelda PO-apokalüptiliselt, siis muidugi ei tohi masinate peale üldse mõelda, aga sel juhul langeb ära ka liinitöö ja üldse kõik tööd, mis vähegi tehnoloogiat nõuavad, kõigil tuleb leida maalapike ja hakata kõplaga käsitsi põldu harima, kui tahta ellu jääda. Aga siinkirjutajad ei pea vist selliseid stsenaariume silmas, kõneldakse ikka umbes sellisest maailmast, mida me praegu tunneme.

    VastaKustuta