25 aprill 2013

Sylt ja "Isade armastus" T. Hettche


T. Hettche raamatut ootasin ma kaua, väga kaua.
Aga esmalt sisust. Lugu siis ühe hooldusõiguseta jäetud isa mõtetest ja tunnetest ema juures elava tütre suhtes, kes lisaks muule kompotile ka komplitseeritud vanusesse jõudnud. Koos lähevad nad aastalõppu veetma Sylti saarele, mis võiks või peaks nagu midagi nende omavahelistes suhetes muutma, soovitavalt paremuse poole. Raamatut ju ei kirjutataks, kui läheks kõik õlitatult, seega sekeldusi ja jamasid peab tulema, ja tuleb ka.

Teema hea ja võimalusterohke, kuid üldpilt jääb mu meelest siiski võrdlemisi üheplaaniliseks. Nagu halva kvaliteediga pusle, millel tükid küll olemas, kuid kokku ei sobitu hästi. Võib-olla autori peas moodustus ideaalne tervikpilt, kuid lugeja jaoks jäi sinna mitmeid lõdvalt seotud detaile. Näiteks kaklus rannal, mille sissetoomise mõte jäi lõpuni segaseks. Või majakülalised, võtame või Floriani, kelle näol oli küll tegemist peategelase saatusekaaslasega ning paaril korral püüti neid panna ka ühist keelt leidma, kuid ikkagi mõjus ta teemas tulnukana. Nagu ka mitmeid teised seltskonnaliikmed.

Kas oli viga lahti kirjutamises või oli lihtsalt väikeses raamatus liiga palju ja suuri teemasid? Ei teagi, mis nimelt. Liine ju tõepoolest palju: Peteri suhted tütre Annikaga, Peteri suhtes emotsionaalsel skaalal tugevalt kõikuva lapse ema Inesega, Peteri suhtes majaperenaisega, kes oli siis ühtlasi tema kooliaegne armastus, lisaks Annika enda kummaline ja selgusetuks jäänud (sõprus)suhe Julianiga, või kaksikute Mine ja Maikeni motiivid antud loos... Kui hästi mõelda, võiks seda nimekirja ehk isegi veel jätkata, ent juba eelpool nimetatust piisab, et aru saada - liine on palju ning need jäävad sageli häirivalt õhku.

Aga nüüd kirsist tordi peal:) Sylt ise eks. Põhjamaiselt karge ja tuuline, mingi omanäolise melanhooliaga ning ometi sakslaste endi seas ülimalt populaarne puhkusesaar. Raamatu tegevuspaigana ei ole Sylt pelgalt sümboolne ning teisejärguline, vaid vaata et sama oluline kui tegelased ise. Hettche Sylti kirjeldused on detailsed ja kaasahaaravad, need panevad hetkel siinsamas möllava tuule suhtes mind teistmoodi tundma. Looduskirjeldustes on autor igatahes põhjalik olnud, sekka veel ka killuke peategelase nooruspõlve mälestusi, mõningaid legende, värvikamaid tegelasi.

Sylt on pindalalt 99,14 km2 ning nagu ka Taani lääneranniku saartel, siis on siingi kõrged liivaluited, vältimaks pinnase merre uhtumist, on ridamisi puuvaiasid, katkematu tuul. Elanikke on 20 000 ringis, tooni annavad rookatusega majakesed ja turistidehordid. Väljast võivad need majad petlikult sarnased välja paista, kuid sisemus ületab ilmselt julgemadki fantaasiad, just niisamuti nagu kõrghooajal ringi vuravad sõiduriistadki.



Saarele saab mitut moodi, kuid kes mandril näiteks Niebülli või Klanxbülli kandis ringi sõitnud, on kindlasti märganud üle lagedate väljade kihutavaid autoronge - selle rongi pärast saate varem või hiljem jupp aega tõkkepuu taga oodata.
Praamiühendus peaks olema Rømøga, mis on siis Taani saar ja kuhu sakslased samavõrd usinasti puhkama lähevad nagu Syltilegi.



Nii et, kui teid kõnealuse raamatu temaatika ei paelu, siis ainuüksi Sylti pärast on see raamat lugemist väärt.
Ja kuna kohe-kohe on Prima Vista aeg, siis meeldetuletus: Thomas Hettche ise esineb 8. mail kell 17.30 Tartu ülikooli raamatukogu konverentsisaalis, samuti osaleb tõlkija Piret Pääsuke ja vestlust juhib Dieter Neidlinger. 10. mail esineb kirjanik festivali Saksa kevad raames Tallinnas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar