29 juuni 2013

Kaotatud kirbukasüütus

Kuhu see kõlbab, et taaskasutusekunn Mae muudkui ostab head ja paremat kokku, aga ise müümas ei käi. Või noh, eks ole posti teel müüdud küll ja rohkemgi veel, ent kirbukasüütus läks ikkagi täna Pärnus. Ilmselt siis nime poolest Aunaste kirbukal.

Ma olen endiselt täiesti sillas taaskasutusest ja kui minu teha oleks, võiks iga jumala nädalavahetus müümas käia. Kahjuks ei ole Pärnu aastatega meile lähemale nihkunud:( Ja ka kirbukajumal ei soosinud meid täna selles osas, mis ilma puudutas. Samas, müüjaid oli murdu ja ega ostlejate ülegi nuriseda saa. Kuniks vihm ei kimbutanud, oli patseerijaid omajagu.

Tõsi, kirbukajumal ei olnud ka ostlejate-uudistajate suhtes armuline, eriti mis puutus lasteriietesse. Sest nagu nii mõnigi sinist käru lükkav ema-isa nentis, olid täna eriti aktiivselt ja eesrindlikult esindatud tütarlaste vanemad ja tüdrukute riided.

Mis mulle teise ringi kraami puhul enim meeldib, on muidugi ostja rõõm. Rõõm sellest, kui inimene saab väärt asja olematu raha eest ja selle üle ka ise siiralt ja korduvalt rõõmustab. Ilmselt on selline rõõm nakkav, sest meie seltskonna kõige pisem müüjatar (kes vastutas pehmete mänguasjade eest, teate küll, mida mitte keegi ei taha) otsustas juba mõne aja möödudes, et hulga kihvtim on asju niisama laiali jagada. Või siis näiteks plaksu eest. Iseenesestmõistetavalt peitus nii mõneski salakavalas plaksus ka mõni münt.

Päevanaelaks muidugi pisikese müüja otsus päeva lõppedes saadud teenistus jagada pisikeste naabermüüjatega:)

Füüsiliselt haigeks jäin aga sellest, et pärast mitut nädalat raamatupaastu (väikse erandina ainult Nüganeni-raamat) jõudsin ma küll linna tagasi 2 minutit enne raamatukogu sulgemist, aga uks oli juba lukus. Kõvasti lukus. Ilmne ebaõnn! Eriti, kuna raamatud olid kenasti ootel ja välja otsitud juba. Nähtavasti pean ma need päevad nüüd veetma mai- ja juunikuu ajakirju lugedes, mis postkasti ära on ummistanud...

28 juuni 2013

Aklimatisatsioon, ehk kuidas kukekad mu nädala päästsid

Iga jumala kord, kui ma lähen, tõotan ma ka endale, et olgu see viimane kord!
Ja iga jumala kord ma murran endale antud sõna.

Kui ma panen äratuskella (huvitav, kas tänapäeval on enam mõtet seda "äratuskellaks" nimetada?", õigupoolest on see ju telefon...) 1:30 helisema, siis ma tean ette, kui valus see on. Lisanduvad aastad ei tee seda ärkamist ka sugugi kergemaks :) Enne 3 teele minnes, külmas ja niiskes ja pilkases pimeduses, on kõik absoluutselt valesti.

Kiirtee on praktiliselt tühi, ükski normaalne inimene ei kulge punktist A punkti B sellisel kellaajal. Kusagil Haderslevi ja Koldingi vahel hakkab taevas sutsu heledamaks kiskuma, kui veab, näitab end kuu, aga noh - see on Taani! Kuu ei saagi end kuigivõrd näidata, ennemini on ikka pilves ja tume see taevas. Middelfarti jõudes on teel juba märgata liikluse elavnemist. Kaubaautod, loomaveoautod (haisu järgi tuntavad), üksikud Hollandi ja Saksamaa numbrimärkidega masinad. Ülejäänud magavad, endiselt.

Fyn saab läbitud linnulennul, viimased pilgud lumivalgetele ja sakiliste tornikiivritega kirikutele. Lauged nõlvad ja veidi kupliline maastik.

Sjaelland on igav, võrreldes eelnevaga vähemalt. Ja kiirteelt vaadates. Kell hakkab kuhugi normaalsusesse jõudma ja autosid on juba arvestatav hulk teedel. Sillal on otseloomulikult tugev külgtuul (millal seda poleks???) ja kõik näivad kiirustavat pealinna tööle. Esimene kolmandik teest on läbitud.

Teine kolmandik on kõige igavam ja uinutavam, sõida kummalt poolt tahad. Uni murrab, tee lauluab rataste all sama viisi... Ja metsad, need kurikuulsad Rootsi metsad. Mõnikord näeb sellel osal esimest Eesti numbrimärgiga sõidukit, enamasti suuremat veokit. Seekord ei sedagi.

Jönköping. Teine kolmandik läbitud, hullem on möödas. Seda teed teistpidi sõites oli ilm näiteks selline:

No ütleme, et nagu Kreekas. Vättern oli sini-sinine ja taevas niisamuti. Olgu öeldud, et kusagil Fynil hakkas Taani ilm oma tavapärast palet ilmutama. Aga mitte sellest maikuisest sõidust ei tahtnud ma rääkida, vaid nüüdsest tulekust ikka.

Nüüd on kõik vastupidi... Vätterni kohalt tulevad vihmapilved põrkuvad robustselt vastu järveäärseid kaljusid ja mis neil muud üle jääkski, kui pahinal alla sadada. Udu ja vihm ja olematu nähtavus. Esimene Eesti buss, tibukollane Taisto, kirjaga "tõeline vedamine".

Veel on kõik hästi. Kusagil tanklas on taanlaste reisibuss just äsja peatunud, vetsujärjekord kilomeetri pikkune, aga ikkagi taani keel ees ja taga. Tädid on ülirõõmsad, kui neile paar sõna taani keeles poetan.

Sadama lähedases ICAs hakkab see pihta. Kõigi üksi-kaksi ostlejate vahel mingi kuuene punt noorukeid, midagi nende kõne tonaalsuses on tuttavat, sunnib kõrvu kikitama. Teate küll, see hetk, mil sa veel ei mõista, kas tegemist on oma või võõra keelega. Midagi nagu meenub, aga sõnu kõrv ei erista. Aga no kui sa neid märkad, siis sa mõistad, et eksida oleks võimatu.

Stereotüübid. Nendega on jama, eks ole. Ja ometi kipuvad need mingil määral paika pidama. Need arbuusid kaenla all, jämedad kassikullast ketid kaelas, valge toss jalas tüübid on alati olemas. Valjuhäälsed, rämeda naeruga, veel parema suuvärgiga.

Fortuuna näitab keskmist sõrme sellega, et nende ligiduses tuleb veeta laeva järjekord ja järgmisel päeval ka mõned ühised hetked autotekil. Sellistel hetkedel ei oska enam rõõmu tunda emakeele kuulmisest ega eestlaste nägemisest. Piinlik on. Terve ooteaja tümpsuvad nende subokad (miks mulle vahel näib, et ainult Soome/Rootsi/Norra ehitajatel on autodes kindlasti korralik stereo?), autode ümbruses on rohkelt poolikuid õllepudeleid, lisaks lebotavad nad kus jumal juhatab ja kindlasti demonstreerivad oma pikast sõidust paistes ja muidu määrdunud jalgu. Nagu eelnevast vähe oleks, peavad nad ilmtingimata jätkama valjuhäälset vestlust (see oli nüüd ilmselgelt liiga ilus väljend nende verbaalse eneseväljenduse kohta - pigem siis öelda juba möla), milles figureerivad umbes kümmekond kindlat sõna, mille võiks ümber nimetada suisa sidesõnadeks.

Et masendav? Seda küll. Ja igasugune kojutuleku isu väheneb minut-minutilt. Teisalt, iga halva juures on ka midagi head. Mu pastapliiats sai korralikult kuuma ning need kuuldud dialoogid leiavad kord veel oma koha. Ja ärgu siis keegi tulgu mulle ütlema, et need on kunstlikud või ebaloomulikud - ei, puhas kuld elust enesest (kuigi ka ma ise ei usu neid tagantjärele lugedes sugugi enam)!

Ja kuigi Tallinnas oli Rimi kulinaarialeti tädil ees nägu nagu tahaks ta mulle panniga äsada, ja kuigi maantee ääres oli nii palju harimata maad, ja kuigi teeaukudest läbi sõites vahetasid mu maks ja kopsud omavahel kohad, ja kuigi liikluskultuur oli tiba veider... Siis tänane esimene kukeseenesaak korvas selle täielikult. Lisaks veel üliküpsed ja puna-punased metsmaasikad ühes mustikatega. Ja muidugi kõik see hea ja parem turul, mis oli nii eestilik.

P.S. Ma parem ei hakka siinkohal kõnelema oma id-kaardi järel käimisest, sest otseloomulikult sattusin ma sama kurja tädi juurde, kelle juurde taotlemiselgi ja otseloomulikult leidis aset ka nii mõnigi mahlakas intsident :)))) Aga ausõna, meil on siin selles asutuses palju teisi tädisid tööl, kes on absoluutselt toredad ja meeldivad!

Ma tunnen, et ma olen tagasi kodus!

4735 kummardust

Teen 4 735 sügavat kummardust nende tublide lugejate ees, kes 2012.aastal võtsid vaevaks raamatukogu külastada.
Ja mitte ainult, vaid sealt ka kodu poole astuda mõne Mae Lenderi kirjutatud raamatuga.
Just nii palju väidab teid olnud olevat Autorihüvitisfond ja vaevalt ta eksib.


Uute kohtumisteni,
Mae

26 juuni 2013

Roosamanna

Roosamannalikud on kinkekorvid...




... ja isegi surnuaiad on tais lilli ja vanikuid ja kadunukese nipsasjakesi.



24 juuni 2013

Nõiad hoos




Aabenraa oma oli varakult platsis ja ootas bensiini ja tikku
Kalvø oma lasi end oodata...

... kuni viimaks uhkes rongkäigus kohale toodi



Pikimast päevast oli asi kaugel, AK pole veel alanudki, kui juba peab käsikaudu liikuma...




Mmmm....

Ilmselgelt tuleb siit midagi eriti head ja maitsvat...

...seda on kosutav niisama juua, ent ka kergema külmetuse korral teeb ainult head;
... see sobib imeliselt kokku vahuveiniga ning nt taanlased kasutavad sellist kooslust tervitusjoogina suurematel pidustustel;
... rootslased on selle näiteks siidrisse pannud, kuigi Kopparberg seda maitset kahjuks eriti aktiivselt Eestisse ei turusta, igast poest veel ei leia vist;
... ka belglased on selle maitse siidriga sidunud - edukalt!;
...tänavusel koduveini konkursil osales sellest valmistatud vein...


Aga kui looduses kolades see põõsas ette juhtub, siis haara julgesti õiekobaraid, kohe hulgim. 
Kodus puhasta ja aseta väärt kraam suuremasse anumasse, lisa sidruniviilud ja suhkur ja peale kuum vesi ja midagi raskemat raskuseks peale ja kolme päeva pärast ongi valmis!

22 juuni 2013

Kunztizaalis...

Silmailu käte alt...






Kui Aabenraas treitakse liigsetest puudest pliiatseid, siis Karlovassis keritakse lihtsalt lõng ymber





21 juuni 2013

Blogistaja arvamus viimase raamatu kohta on siitkandi rahvale jagamata jäänud - parandame selle vea.

20 juuni 2013

Kirjasõbrikud

"MiddleSexi" lugedes ja mitmeid kreeka nimesid eest leides, oli nende hulgas ka üks, mis mõned mälestustekillud liikuma pani.
Nimelt oli mul kunagi gümnaasiumiajal kirjasõber, isa poolt kreeklane ja ema poolt poolakas. Ja nagu kirjasõbrad muiste, sai läkitatud pidevalt ka postkaarte. Nüüd veidi isiklikes arhiivides tuulates leidsin, et muude toredate paikade hulgas on mainitud noormees saatnud kaarte ka näiteks Mykonose ja Santorini kohta (kuigi ise elas/elab Ateenas).

Tema kaardil ei ole Santorini just kõige kutsuvamalt mõjunud, kuigi sellest hoolimata sai seal aastal 2005 käidud - oli küll vapustav!



Mykonos on veel testimata, ja kuigi oli Samosele võrdlemisi lähedal, tuleb siiski edasi lükata.




P.S. Vahva on aga see, et kuigi tol ajal ei olnud selgeid ja otseseid märke meist kummagi kirjasõna kallale tikkumisest,on tänaseks nii üks kui teine meist andnud välja õige mitu raamatut.


Mehed

Kui meestele mõeldud riidepoes on sellised õhupallid, siis millised õhupallid on naisteriietepoes?


15 juuni 2013

Dannebrog

Legend või mitte, aga ju need taanlased ikka selle lipu meilt sisse vehkisid. Esmalt tulid ja sõdisid, pole selge seegi, kas Lindanise linnuse juures või sootuks Fellinis. Sõdisid nii mis mühises ja siis kukkus see ristilipp taevast alla või ilmutas end suisa seal (kuidas see üldse võimalik oli - kas nad olid seeni eelnevalt tarbinud?) ja nii nad omale lipu leidsidki. 
Meie abiga.

Aasta siis oli arvatavasti 1219 ja tänane kuupäev. Aga edasi tulid nad selle lipuga, mis iganes kujul see neil tol hetkel ka oli, viimaks rõõmsasti kodu poole. Lipu poetasid nad maha praeguse Aabenraa ligiduses, kuhu juhuslikult (või ehk eelnevat arvestades?) mõni meist hiljuti aiamajakese soetas. Sadakond meetrit märgilise tähtsusega kohast. Kuulus koht ei ole küll sama kuulsalt mahamärgitud, ent infotahvlikesel on siiski infokilluke kenasti olemas.





Ma siiralt loodan, et see puuskulptuur seal ei ole mingi vihje eestlastele ja meie alalõuale... Et see on siiski mingi... nali?






Kusjuures ei ole see legend oluline ja kenasti peas ainult eestlastel, vaid ka taanlastel endil. Aiandusühistu esimees ja ka teised kohalikud, kuuldes Eestist, uurivad kas see fakt ikka teada on.

Kuna tegemist on Taani ühe vanema aiandusühistuga, siis seks puhuks on oluliselt vägevam kivi kohale veetud. Võinud siis lipu ja meie auks ka midagi tuua.





Essuvate koerte tarbeks veidike omaloomingut. Taanlased on endiselt leidlikud, tuleb tunnistada.





Ilma osas ainult ei anna midagi ette võtta :( Kunagi Putin vist ajas Moskva kohalt vihmapilved vajalikul päeval ära, aga sealt ei julge ju keegi normaalne abi küsida.



Paar nädalat tagasi Samosel
Paar tundi tagasi Jyllandil

14 juuni 2013

Las ma värvin sind siniseks...






























Isegi staadionil domineerib sinine (tegin paar ringi kiiret jooksu :D)










Ja kes nüüd (õigustatult!) esitab küsimuse, et kas ma panin siia kõik sinised pildid, siis vastus on loomulikult - ei! Mul on neid veel. Palju.

P.S. Pealkirja võib tõlgendada ka tänase laulusoovitusena, eriti Anet Vaikmaa esituses ;)