28 juuni 2013

Aklimatisatsioon, ehk kuidas kukekad mu nädala päästsid

Iga jumala kord, kui ma lähen, tõotan ma ka endale, et olgu see viimane kord!
Ja iga jumala kord ma murran endale antud sõna.

Kui ma panen äratuskella (huvitav, kas tänapäeval on enam mõtet seda "äratuskellaks" nimetada?", õigupoolest on see ju telefon...) 1:30 helisema, siis ma tean ette, kui valus see on. Lisanduvad aastad ei tee seda ärkamist ka sugugi kergemaks :) Enne 3 teele minnes, külmas ja niiskes ja pilkases pimeduses, on kõik absoluutselt valesti.

Kiirtee on praktiliselt tühi, ükski normaalne inimene ei kulge punktist A punkti B sellisel kellaajal. Kusagil Haderslevi ja Koldingi vahel hakkab taevas sutsu heledamaks kiskuma, kui veab, näitab end kuu, aga noh - see on Taani! Kuu ei saagi end kuigivõrd näidata, ennemini on ikka pilves ja tume see taevas. Middelfarti jõudes on teel juba märgata liikluse elavnemist. Kaubaautod, loomaveoautod (haisu järgi tuntavad), üksikud Hollandi ja Saksamaa numbrimärkidega masinad. Ülejäänud magavad, endiselt.

Fyn saab läbitud linnulennul, viimased pilgud lumivalgetele ja sakiliste tornikiivritega kirikutele. Lauged nõlvad ja veidi kupliline maastik.

Sjaelland on igav, võrreldes eelnevaga vähemalt. Ja kiirteelt vaadates. Kell hakkab kuhugi normaalsusesse jõudma ja autosid on juba arvestatav hulk teedel. Sillal on otseloomulikult tugev külgtuul (millal seda poleks???) ja kõik näivad kiirustavat pealinna tööle. Esimene kolmandik teest on läbitud.

Teine kolmandik on kõige igavam ja uinutavam, sõida kummalt poolt tahad. Uni murrab, tee lauluab rataste all sama viisi... Ja metsad, need kurikuulsad Rootsi metsad. Mõnikord näeb sellel osal esimest Eesti numbrimärgiga sõidukit, enamasti suuremat veokit. Seekord ei sedagi.

Jönköping. Teine kolmandik läbitud, hullem on möödas. Seda teed teistpidi sõites oli ilm näiteks selline:

No ütleme, et nagu Kreekas. Vättern oli sini-sinine ja taevas niisamuti. Olgu öeldud, et kusagil Fynil hakkas Taani ilm oma tavapärast palet ilmutama. Aga mitte sellest maikuisest sõidust ei tahtnud ma rääkida, vaid nüüdsest tulekust ikka.

Nüüd on kõik vastupidi... Vätterni kohalt tulevad vihmapilved põrkuvad robustselt vastu järveäärseid kaljusid ja mis neil muud üle jääkski, kui pahinal alla sadada. Udu ja vihm ja olematu nähtavus. Esimene Eesti buss, tibukollane Taisto, kirjaga "tõeline vedamine".

Veel on kõik hästi. Kusagil tanklas on taanlaste reisibuss just äsja peatunud, vetsujärjekord kilomeetri pikkune, aga ikkagi taani keel ees ja taga. Tädid on ülirõõmsad, kui neile paar sõna taani keeles poetan.

Sadama lähedases ICAs hakkab see pihta. Kõigi üksi-kaksi ostlejate vahel mingi kuuene punt noorukeid, midagi nende kõne tonaalsuses on tuttavat, sunnib kõrvu kikitama. Teate küll, see hetk, mil sa veel ei mõista, kas tegemist on oma või võõra keelega. Midagi nagu meenub, aga sõnu kõrv ei erista. Aga no kui sa neid märkad, siis sa mõistad, et eksida oleks võimatu.

Stereotüübid. Nendega on jama, eks ole. Ja ometi kipuvad need mingil määral paika pidama. Need arbuusid kaenla all, jämedad kassikullast ketid kaelas, valge toss jalas tüübid on alati olemas. Valjuhäälsed, rämeda naeruga, veel parema suuvärgiga.

Fortuuna näitab keskmist sõrme sellega, et nende ligiduses tuleb veeta laeva järjekord ja järgmisel päeval ka mõned ühised hetked autotekil. Sellistel hetkedel ei oska enam rõõmu tunda emakeele kuulmisest ega eestlaste nägemisest. Piinlik on. Terve ooteaja tümpsuvad nende subokad (miks mulle vahel näib, et ainult Soome/Rootsi/Norra ehitajatel on autodes kindlasti korralik stereo?), autode ümbruses on rohkelt poolikuid õllepudeleid, lisaks lebotavad nad kus jumal juhatab ja kindlasti demonstreerivad oma pikast sõidust paistes ja muidu määrdunud jalgu. Nagu eelnevast vähe oleks, peavad nad ilmtingimata jätkama valjuhäälset vestlust (see oli nüüd ilmselgelt liiga ilus väljend nende verbaalse eneseväljenduse kohta - pigem siis öelda juba möla), milles figureerivad umbes kümmekond kindlat sõna, mille võiks ümber nimetada suisa sidesõnadeks.

Et masendav? Seda küll. Ja igasugune kojutuleku isu väheneb minut-minutilt. Teisalt, iga halva juures on ka midagi head. Mu pastapliiats sai korralikult kuuma ning need kuuldud dialoogid leiavad kord veel oma koha. Ja ärgu siis keegi tulgu mulle ütlema, et need on kunstlikud või ebaloomulikud - ei, puhas kuld elust enesest (kuigi ka ma ise ei usu neid tagantjärele lugedes sugugi enam)!

Ja kuigi Tallinnas oli Rimi kulinaarialeti tädil ees nägu nagu tahaks ta mulle panniga äsada, ja kuigi maantee ääres oli nii palju harimata maad, ja kuigi teeaukudest läbi sõites vahetasid mu maks ja kopsud omavahel kohad, ja kuigi liikluskultuur oli tiba veider... Siis tänane esimene kukeseenesaak korvas selle täielikult. Lisaks veel üliküpsed ja puna-punased metsmaasikad ühes mustikatega. Ja muidugi kõik see hea ja parem turul, mis oli nii eestilik.

P.S. Ma parem ei hakka siinkohal kõnelema oma id-kaardi järel käimisest, sest otseloomulikult sattusin ma sama kurja tädi juurde, kelle juurde taotlemiselgi ja otseloomulikult leidis aset ka nii mõnigi mahlakas intsident :)))) Aga ausõna, meil on siin selles asutuses palju teisi tädisid tööl, kes on absoluutselt toredad ja meeldivad!

Ma tunnen, et ma olen tagasi kodus!

2 kommentaari:

  1. Mul läks korraks küll õlu kurku ( aga ma joon vähemalt klaasist!), aga muidu oli nii mõnus lugemine.
    Nii rammus on lugeda ridu, millega samastumiseks pole vaja pingutada.
    Ilusat eestimaa suve!

    VastaKustuta
  2. :))) Ära jama seal! Joo ja loe ettevaatlikult :)))

    VastaKustuta