13 juuni 2013

Sõbrad kaasa



Pythagorioni sadamas, Gregory´s
Mul oli seekord reisil kaasas kolm sõpra. Ikka need raamatutest sõbrad (lisaks teistele), sest need sobisid oivaliselt kokku veini ja ritsikate saagimise ja muidugi mere loksumisega.

 Esimesena oli vaimustav leid elulugudest. Ei, õigupoolest olid need kõik elulood, omamoodi. Aga Elvi Lumeti tõlkes „Sigrid Undset – kirjanduskuninganna“ esmalt. Undset oli ise juba… jõuline ja võimas. Ent tõlge oli muidugi samuti võrratu. Ja kui te veel kuuleksite mitme raha eest ma selle raamatu soetasin, kukuksite te pikali. Kolm eurot ja kopikaid peale ei ole ju mingi raha sellise parajalt mahuka ja sisuka lugemise eest.

Eks ta veidi raskemeelne lugemine sinna kõrvetava päikese ja vallatu tuule juurde oli, aga muidugi igati priima.

Ja selle esimese pildi juurest (millel Undseti raamat häbiväärselt vähe paistab) on paslik samm edasi astuda. Sest terane silm võib siin aimata üht kir royali, kas pole. Üle mõistuse head kokteili, milles kenakese duelli peavad omavahel creme de cassis ja vahuvein. Samast imetabasest joogist teeb muide juttu ka Eia Uus raamatus „Minu Prantsusmaa: elu nagu sirelivein“.


Tegelikult on seal ka mainitud sama variant valge veiniga (proovimata, plaani võetud!). Prantsusmaad ootasin ma teadupärast kaua, järgmine katsumus oli selle sügavale kohvripõhja peitmine, et mitte kohe lugema asuda. Õnnestus.

Oli väga hõrk ja naudinguterikas, mida võiski oodata. Ja huvitav. Näiteks see vanavara-teema oli mu jaoks üllatav, samas üllatas see ka Taani puhul.

Ma olen üldiselt Lõuna-Prantsusmaa usku inimene (miks, tahaks teada), aga lõppeks, kui on hea toit, hea vein, stiil ja naudingud, siis peaks vist oma seisukohti muutma. Ma pean veel mõtlema selle asja üle : )

Tõeline peavalu oli muidugi raamatus kirjeldatud Vägilaste „Kulla kutse“. Äratoodud read ei meenutanud mulle halligi, ja ometi midagi oli, midagi tuttavat ja head, aga tühjus peas… Mu kuulamislistis kodus on nii mõnigi Vägilaste lugu ja üks neist kohe eriti lemmik, aga ju siis kreeka muusika oli ajud läbi hautanud selle ajaga, mingit viisijuppi pähe ei tulnud. Ja kontrollida ei olnud ka kusagilt. Ma pidin selle piinaga raamatu lõpuni lugema…

… selleks, et sama piina juurde jõuda järgmises raamatus. Kristiina Ehin „Paleontoloogi päevaraamat“. Jällegi kaua oodatud ja sunniviisiliselt kohvri tagumisse nurka peidetud. Ja muidugi „Kulla kutse“ oli sealgi kohal, minu kiusamiseks.


Ent muus osas – kas me tõesti oleme juba nii vanad?! Ma ei ole oma plaanidesse võtnud memuaaride kirjutamist, ma olen ju nii noor veel : ) Aga kui lugeda Kristiina lugusid (milles on väga palju tuttavat ja tuntavat mullegi), siis peab tõdema, et käes on aeg, mil nende lugemine pakub juba koguni põnevust. Ja järgmise põlvkonna jaoks on ilmselt tegemist ajalootolmu alla mattunud kraamiga.

Raamat, kusjuures, mõjub veidi kurvameelsena – seega ülim aeg ilusal ja heledal suveõhtul lugeda, mitte jätta sügiskaamosesse.

Aga et teie ei peaks end lauluga vaevama ja et head tuju tekitada, siis olge lahked:

3 kommentaari:

  1. Armas Mae, see postitus sobis mu tänasesse päeva nagu tumepunane kirss koogiviilule...Ehinit loen eestis raudselt! Aga muidu olid ka nii mõnusad read. Pai Sulle ja hääd kokteilitamist!

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Aitæh, Sirja! Sina aga vaata, et ei unusta mægedesse minnes valget veini kaasa haarata ja siis mægiojakeses jahutatult juua;)

    VastaKustuta