10 juuni 2013

Teretulemast pardale!

Ma ei ole vist veel kunagi rääkinud taanlaste lennureisidest. Ja võib-olla ei olegi siin millestki rääkida.


Aga taanlased on ikka überägedad, seda enam reisidel. Esmalt on nad maru ökonoomsed, sest hommikul kell 5 lennujaamas on paljud vahmiilid end sisse sättinud pinkidel-põrandatel ja nad tunnevad end s…ks hästi. Midagi leiavad nad hõbepaberipakkidest, kindlasti mõne võiku, aga ehk ka midagi muud. Üsna tavaline on, et nad ostavad lennujaamapuhvetist endale sinna kõrvale ka Carlsbergi või muu taolise juureleotise (te ju teate, et ma endiselt õlut oma paaki ei vala?). Isver, millal enne on kellaaeg takistanud õlut libistamast!?

Lend taanlastega on üks tõsiselt võimas nämmutamine. Miks Eesti Õhu piloodid ja kaptenid suhtlemisvaeguse all ei kannata? Taani lennukites lobiseks nad kõik see 4 tundi, kui vaid vahepeal drinki ei peaks tegema minema. Nad tutvustavad teile raudpoltkindlalt iga teist mäge ja allpool looklevat jõge ja siis seda suurt torni, mis all vasakus nurgas paistab ja siis veel seda, mis selle torni taga on ja… Ühesõnaga, lülitage juba mikker välja. BTW miks ma ei saa mikker kirjutada, ja mu arvuti tahab, et ma Mikke kirjutaks??? Ma ei ole veel nii taanistunud, ega?

Okei, see selleks. Stjuardessid järgmiseks… oi, need meeldivad mulle. Eesti Õhus jääb mulje (enamasti), et lennuteenindajad on käinud läbi sellest masinast, mis beebiporgandeid välja valib, puhastab ja lõigub. No et kõik peavad olema vähemalt 1,75 m pikad, juuksejuurteni värvitud, paksu võõba all ja siis veel mingi max 60kg kaaluma. Ilmtingimata on neil geelitatud soeng ja siidirätik kaelas. Oi, ja kõige tähtsam, 30 eluaastat oleks ilmselge parim enne ületanud kaup.

Ja siis need taani tädid, igasugused. Kahekümnest kuni kuuekümneni, kõikvõimalike soengute ja ehetega, loomulike vanaduskortsudega, kakadupee pea peal, ninarõngaga, prillidega… igatmoodi. Nad on… inimesed, ja sobivad ideaalselt.

Muide, ma pole täpselt kaks aastat lennanud Eesti Õhuga (shame on me!), aga mis meie lennukites seal esimeses seinas on? Ma mõtlen, et kui te satute istuma esimesse ritta (ilmselgelt on teil beebi) ja see sein, mida te järgmised kolm tundi meeleheitlikult vahite, et mis seal enamasti on? Mulle ei meenu muhvigi, aga näiteks taanlastel on seal mingi… ma ei tea – gobelään? Või muu taoline asjandus, millel on peal Kopenhaageni Nyhavni majakesed. Jeerum, kui ilusad ja romantilised. Ma tundsin reisi jooksul korduvalt endas tungivat kiusatust neid silitama minna.

Aga ma olen eestlane. Ei julgenud.




 
Tagasitee. Ma ei oleks osanud arvata, et lennukompaniidel on kõik peensusteni nii läbimõeldud. Minnes oli meie söögiks mingi tavaline käkk – seal oli kukkel ja sink ja muna ja jogurt ja moos ja midagi veel, aga see oli nii ammu, enne 15 liitrit veini, et ma tõesti ei mäleta. Ja nüüd… taanlane oli, kes nädala, kes kaks, kodunt ära olnud. Nii, kasutame neid ärajoodud ajurakke, millest võis ta puudust tunda? Must teraleib – 12 points. Magus heeringas – 12 points. Pasteet ühes skyga – 12 points. (kes ei tea, mis on sky, see loeb „Minu Taani“ uuesti läbi, või kui mitte kogu raamatu, siis võikude osa!) Mingi vorstike – 12 points. Jogurtit ja moosi enam ei pakutud, sest otseloomulikult olime me õige mitu nädalat neid hommikusöögiks söönud juba. Mingi šokolaadikook oli selle asemel.

Aga mitte koogist ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas taanlased lennukis õlut kokku tellivad, eriti kojulennul, sest nad on sellest mitu nädalat unistanud. Ja muidugi väike umbrohušnaps sinna kõrvale. Mu kõrval istus üksi reisiv naine, kes ohka suisa õndsalt, kui tema ette asetati õlu ja mikrosuuruses gammel dansk.

Aga et ma üleliia söögiseks ja joogiseks ei kalduks selles teemas, siis ma ei saa jätta märkimata kuivõrd positiivselt mulle mõjub Taanis maandumine. Midagi sellist ei ole Eestil kahjuks vastu panna… Taani, see on üles haritud maa. Paar kilomeetrit ja suur talukompleks, paar kilomeetrit ja järgmine. Kõik kasvab ja õitseb ja kannab vilja ja ikka need kodused talumajapidamised. Eesti kohal on muidugi mets ja mets ja mets ja kümme kilomeetrit üksildust, aga mul on kuri kahtlus, et mõnekümne aasta pärast ei suuda see meid vee peal hoida, see linnadesse kogunenud kildkond. Aga Taanis, no juhtugu, mis tahes, aga midagi ikka kasvab ja elab ja toodetakse ja midagi on suhu pista. Kuigi, ma ütlen kohe siinkohal ära skeptikutele, et ma ei viitsi vaielda eurotoetuste ja –rahade teemal, olgu kuidas on, minul sellest parem või halvem ei hakka.

Aga ikkagi meeldis mulle maanduda Taani kohal, Jüütimaa kohal. Ja esimest lehmakarja nähes, karjatasin ma õige valjusti :) Tuulikuid nähes niisamuti, see ei muutu.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar