31 juuli 2013

"Provence´i murtud südamega" B. Asher


Ma uskusin pealkirja ja lootsin siit raamatust sülega Lõuna-Prantsusmaad, ühes toitude, maastikupiltide, veini ja päikesega. Isegi kaanepilt on ju paljulubav, kas pole?

Tegelikkuses läks Provence´i "jõudmiseks" ikka hea hulk lehekülgi. Natuke nämmutav ja ennast kordav oli see lugu kui aus olla. Lugejale ei jäeta midagi, mis teeb mind alati kurvaks. Etteaimatav, ka sellest patust pole raamat päris prii.

Aga lõpetame positiivse noodiga ja ütleme, et kiireks folgiajaks igati paslik.

NB! Ma kavatsen lähiajal veel kaks üdini naistekat ette võtta, eks paistab, millega see lõppeb...

"Kaart ja territoorium" M. Houellebecq


Houellebecqi materjalid pakuvad võimalust mitmekordseks lugemiseks, ka kõnealune raamat muide.
Nagu ikka on olemas lugu, parajalt haarav, viimases kolmandikus veidi kriminaalsekski kiskuv.

M. H. raamatute tegelaste olemus on midagi sellist, mille suunas ilmselt me liigumegi. Nad on võrdlemisi tuimad, igavad, emotsionaalselt küündimatud. Nähtavasti ka üksildased. Masendav pilt, hetkel veel ka ülepaisutatud, kuid suuna annab kätte küll. Jäin praegu mõtlema, et kas tema eelmistes raamatuteski üleüldse enam-vähem normaalset tunde- ja pereelu olnud on? Ikka meenuvad esmalt need üksikuid ja iseendasse kinni jäänud kahtlased tüübid. Samal lainel on ka selle raamatu kangelased - üksikud, õielt õiele lendavad või siis lahutatud.

Lisaks lahkab autor seekord põhjalikult kunsti kui niisugust. Mis on kunstist tänaseks saanud ja millist rolli mängib sealjuures tootmine, meedia, publiku ootus...

Ja nagu kõigest eelnevast veel vähe oleks, toob kirjanik tegelasena endagi raamatusse sisse. See mõjub kui flirt lugejaga - kaugele lugeja suudab minna. Autor-Houellebecq analüüsib tegelane-Houellebecqi loomingut ja tekste, ning nagu sellest ikka veel vähe oleks, siis laseb endal ka jõhkra lõpu leida, mille kirjeldamisel on ta trööstitult detailne. Kui alul näib, et romaani peategelaseks võiks pidada kunstnik Jed Martini, siis mingil hetkel on teda ennast märksa rohkem neil lehekülgedel. Ja kui sellest ikka veel peaks mõnele väheks jääma, siis on veel teinegi tuntud ja hää prantsuse kirjanik raamatusse vupsanud - Frédéric Beigbeder. Mees, keda ma nagunii kipun aeg-ajalt H.-ga segamini ajama, sest minu jaoks on nende stiil võrdlemisi sarnane, ent nüüd on tüübid siis kahekesi tegelastena samuti lehekülgedelt vastu vaatamas.

22 juuli 2013

"Üle sidrunite: optimist Andaluusias" C. Stewart

Taas kord läheb üks tüüp ja ostab enesele onnikese kuhugi ilusalt ekstravagantsesse kohta maamunal. Arvestades, et ma selle raamatu ette võtsin, on siililegi selge, et peab tegemist olema mõne Vahemereäärse riigiga.

Mis seda raamatut teistest taolistest eristab?
Tüüp on oluliselt kirkam kriit kui teised temasugused, tal on nimelt piisavalt muhedat eneseirooniat ja oskus nii mõnegi teema otsad vaimukalt kokku tõmmata.
Teiseks lähevad sedasi võõrsile sageli hilises keskeas paarikesed (vähemasti jõuavad oma loo kaante vahele panekuni just nemad), antud raamatus ei ole küll tegemist verinoore abielupaariga, kuid nende seiklusi saab vürtsitama igatahes ka üks pisike pägalik. Siinkohal tähelepanu, tutika isa tunnete kirjeldused on selle raamatu üheks parimaks osaks mu meelest.
Kolmandaks eristab seda üllitist teistest kummaline promo. Kus iganes te raamatu kohta mingit tutvustust või kokkuvõtet loete, siis rõhutatakse neis koledal kombel autori seotust ansambliga Genesis. Nujah, seda teen mina siin ju niisamuti, kahjuks. Kuid vähemasti ma kavatsen teid hoiatada, et unustage parem jalamaid see fakt - see on lihtlabane reklaamitrikk ja kõigest haiglane lähenemine asjale. Kuigi, kui te taolisi raamatuid lugeda armastate, siis ilmselt loete sõltumata vähimastki seosest eelmainitet muusikalise kollektiiviga. Igatahes lahkus Stewart Genesisest, ma ei tea, mingi 17-aastaselt või nii - halloo, kas selles lauses ei peitu juba teatav vastuolu? Nii et tegelikult on seda üpris mõttetu mainidagi.
Tegelikkuses on tegemist märksa värvikama tüübiga, kes oleks juba ammu võinud raamatu kirjutada, ammu enne seda, kui ta Andaluusiasse läks ja jäi. Raamatu müügiedule aitaks kõvasti enam kaasa tähelepanu pööramine tõsiasjale, et mees on mitmekülgsete huvidega - töötanud tsirkuses, olnud Kreeka jahi pardal ametis, lambapügajana ringi rännanud, reisiraamatute kirjastuse heaks töötanud, teinud ära piloodieksami jms kui et korrutada seda Genesise juttu. Jah, see eelnev info on raamatu tagaosas kenasti olemas, kuid tagakaanel pääsenuks see rohkem esile.

Ja kuigi see oli väga hea ja tempokas ja huumoriküllane lugemine, siis nagu te selle postituse sildistamisest aru saate, on tegemist karjuvalt lohaka tööga. Ma ei tea, kas toimetaja on olnud arvuti taga uneajal või mis, aga näib, et ta on pidevalt ninaga klaviatuurile vajunud ja ohtralt lisatühikuid ja topeltkomasid kirjatööle tekitanud. Ja üldse, mis nali nende nurksulgudega on? Neid pelgalt ninaga ju ei tekita?

"Kui on lõpp" J. Barnes


Tiheda teksti ja huvitava stiiliga jutustus ühe vana mehe otsingutest oma mälusoppides. Mida ja kuidas inimene mäletab, on juba iseenesest põnev, kuid veelgi põnevam on piltlikult öeldes võrrelda neid mälupilte teiste kaasaegsetega, või nimetagem neid osalisteks. Ega sellest midagi ei muutu, ikka võime vaid tõdeda, et mälu peale ei saa kuigivõrd kindel olla. Ja ometi, kui palju selle rajatakse, päev-päevalt ehitame just sellele üles oma valikud, otsused, järgnevad sammud.

Nauditav ja mõtteainet pakkuv.

20 juuli 2013

Tartu hansapäevad või kartulikrõpsud?

... sõnu polegi vaja. Hansapäevad  nagu hansapäevad ikka. Rahvast nagu murdu ja kindlasti oluliselt rohkem kui Viljandis. Mõnusam muidugi ka (sorry, sõbrad!), sest siin läheb kogu aur teie jällenägemise ja suhtlemise peale, Tartus oli aga imetabane võimalus kaupa ja kaupmehi uudistada. Suur osa kaubast muidugi sarnane kõikjal (teate küll, vilditud saunamütsid  ja kaltsuvaibad ja punutised ja sepised ja ehted ja linased rõivad ja...), aga... No milline telk ja seal ees vonklev saba ummistas tänava?
Õige vastus - kartulikrõpsud. Fantastilised! Ja need poisid laseks küll koos aparatuuriga oma toanurka toimetama. Või noh, kui poisid ise ei saa tulla, siis lepiks ka sellega, kui keegi kuskilt mulle selle kartulilõikuri välja võluks.
Tõsi, selle suvalise õliolluse asendaks ma oliiviõliga ja potsikumaitseained asendaks õigete ürtide ja miks ka mitte õige riivjuustuga - tulemus sellest vaid võidaks ja õige ehe ja tervislik oleks vist ka.





Muide, selle varda otsas on siis üks ainumas kartul. Nii et äriideena on 2 eurot ühe (!!!) kartuli eest muidugi päris hea.

Ja ikkagi, vihjed selle va lõikuri osas on äärmiselt teretulnud :)

P.S. Ärge arvake, et sellise pildistamishetke leidmine lihtne oli! Ma pidin selleks päris mitu tugevat puusanõksu tegema, et veidikenegi vaba pinda leti ette tekiks.

19 juuli 2013

"Kevad saabub sügisel" M. Kadastik


... raamatu meestegelastel kahtlemata just nii see ongi, kuigi teisalt on see vaatenurga küsimus eks.

Ma ei tea. Ja just nii ongi. Ühelt poolt on see nagu romaan, korralikult kirjutatud, kõik tarvilik just nagu olemas, koguni mõned vahvad kõnekujundid ja üllatusmomendid olemas. Teisalt mõjub see kohati, raamatust autori enda sõnu kasutades, nagu "puuderdatud autobiograafia". Kuigi ma ei tea, et selles ükski tegelane ilmtingimata autori enda isikut peaks kujutama. Meenutab üsnagi neid Rein Veidemanni paari raamatut, mis umbes samal skaalal oma kohta otsivad.

Mis tähendab, et seda on hea lugeda. Siin on autori küpsust ja elukogemust tunda ning lisaks on see kenasti loetavasse pakendisse pistetud. Kõnealune raamat on oluliselt kergem lugemine kui Veidemanni omad, mida on näha ka raamatukaupluste müügiedetabelitest ja raamatukogu laenutusjärjekordadest.

Ehe Eesti asi, ütleks ma. Lisaks loeksin suure tõenäosusega samast sulest ka mõnd järgmist raamatut.

16 juuli 2013

"Kahekümne aastaga ümber maailma" Irena Wiley



Võrratu lugemine diplomaadi abikaasa mälestustest. Irena Wiley oli Poola päritolu, jõudis perega rännata Pariisis, Londonis ja otsapidi tagasi Varssavisse, kus tutvus noore diplomaadiga, kellega 1934.a. ka abiellus.
Raamatus meenutab Irena Wiley kahte aastakümmet, 1934-1954, mil nende elu oli põhimõtteliselt ratastel - Moskva, Antwerpen, Viin, Riia, Tallinn, Kolumbia, Portugal, Iraan, Panama. Mälestused on napid ja sisaldavad endas vaid kõige eredamat, aga seda nauditavamalt on need esitatud (kiitus siinkohal ka tõlkijale - Riina Jesmin). Need memuaarid ei püüa kokku võtta või mingil moel lahterdada riike, kus oldud, ei püüa edasi anda vaatamisväärsusi ega ole tegemist ka protokolliõpikuga, pigem ongi need üksikud detailsed pildikesed kohtadest, inimestest ja juhtumistest. Viimaseid, diplomaatilisi apsakaid, on juhtunud üksjagu ning need on doseeritud paraja eneseirooniaga.

Eestist rääkides, on asju, mis ilmselt on aja jooksul muutunud ("... kuna Eesti oli naeratav maa, tulvil joie de vivre`it ja suuremeelsust"). Seesugust kirjeldust meie rahva puhul ei kohta tänasel päeval just kuigi sageli.
Ja on asju, mis ilmselgelt ei ole aja jooksul muutunud ("Arusaadaval kombel oli Tallinn välisteeninstuse poissmeeste lemmikteenistuskoht.") Juba siis? Kusagil siin oli ka fakt Eesti 72 ööklubi kohta - mis ma ikka selle peale oskan kosta nüüd...


Põnevaid infokilde on raamatus igasuguseid. Näiteks proua Laidonerilt pärinev salaretsept kiilaspäisuse vastu (selle tulemusena võivat küll mehest ilma jääda, juustest mitte :)). Või mis tingib osades piirkondades diplomaatilise aardejahi. Või millega lõppeb liigne metafooride kasutamine inglise keelt halvasti oskavas  seltskonnas. Või miks ei ole mõistlik Lähis-Idas ja Lõuna-Ameerikas külas olles mida muud peale lae imetleda. Ja samas vaimus aina edasi.

15 juuli 2013

"Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" A. Kivirähk

Moodsa ajaga juba on kord nii, et kas läheb kohe või ei lähe üldse, kuigi kraam selles sarjas on pea alati tõsiselt hea.
"Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal" Jonathan Safran Foerilt on kahtlemata ülikõva lugemine, kuid pooleli see mul antud hetkel ikkagi jäi... Lugu on tempokas ja nõuab täit tähelepanu, ilmselt on mul suvel sellega raskusi. Ja lugeda seda mõne lehekülje kaupa päevas ei ole mõeldav. Tekst muide on samuti lahe ja vaimukas,  nagu ka kujundus. Ma arvan, et see väärib teist katset kunagi hiljem.
 

 
"Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" Andrus Kivirähk
 
Et kummast otsast nüüd sellele läheneda? Teeme siis nii:

pessimist minus ütleb:
See raamat on õudus kuubis, tõega! Siin ei juhtu mitte midagi, raamat lihtsalt venib ja kulgeb kuidagi omasoodu. Pärast mõnekümne lehekülje lugemist painas mind vaid üks ja ainus küsimus - kuidas pagan ta selle raamatu küll lõpetab:) Punkti oleks võinud panna praktiliselt kuhu tahes. Selle lugemine hajus mul õige mitme päeva peale, ja see ei ole hea märk.
Peamised tegevused siin raamatus - söömine, joomine, kuskilt kuhugi minek.

optimist minus ütleb:
Et see on vastikult hea raamat. Jah, tegelased on sihukesed esmapilgul hallid ja igavad inimesed (just esmapilgul!), ega nad kusagil eriti käi ja midagi erilist nad samuti ei tee. Aga nende pisemadki ja pealtnäha tähtsusetumad tegemised kätkevad endas seiklust ja elamust, milliseid vaid Kivirähk oskab tegelastele külge pookida ja tekitada. Mis omakorda näitab ilmekalt, kui palju värve võib leida neis kõige argisemates asjades. Võta või Eevaldi töö juurde unustatud võtmed ja tutvumine endise sportvõimleja Tõnuga. Või parfümeeriosakonna müüjannat jälitav Veiko. Või tänu pissihädale uue tutvuse sobitanud Malle. Või ... no samas vaimus edasi, eks ole.
Ja selle kõige juures igatsevad nad kõik ometigi kuhugi ära. Kaugele. Soovitavalt maailma otsa. Nagu me kõik vist aeg-ajalt. Igasugune minek aga algab ikka sellest va esimesest sammust, mille nad ka teevad.
Teisalt tundub mulle, et tegelikult kui nad hästi nüüd järele mõtleksid, siis nad ongi seal maailma otsas juba, polegi vaja minna enam. Sellest esimesest sammust täiesti piisas, sest kõige lihtlabasem kodutee või "Opossumis" käik võib endas ägedat seiklust peita. Kõik on mõtlemises kinni, kas pole. Sest võtame näituseks remondimees Juku, kellel põnevad juhtumised nina alt pidevalt läbi vudisid, aga kuna Fedja oli tema pähe juba jõudnud istutada homohirmu-pisiku, siis selles kartuses jäid kõik lahedad juhtumised soiku - pargis aset leidev kirjandusklubi, lähem tutvus Oidermaa ja Gunnariga ja midagi vist oli veel.

P.S. Üht ma muidugi ei andesta autorile - et ta naised siin raamatus nii lõpuni igavaks kirjutas. Nende ainsaks rõõmuks näis olevat kosilasi kahte lehte laiali peksta (Jaanika), Mitja kannikate vahele tiritud trussikuid kiigata (Carmen), sõita ära maale (Piret) ja parandada lollakate vastustega kontrolltöid (Anu). Masendav :)

14 juuli 2013

Kõike head ei saa

Ilmselt on nii ka loogiline.
Et kui on päike ja meri ja kuumus...



...siis näiteks kukekajumal näitab sulle lihtlabaselt keskmist sõrme!
Nüüd on tõsine dilemma, kas teha neist kahest (saate aru, kahest!) kukeseenest
a) kukeseenekastet,
b) kukeseene-quiche´i või
c) kukeseenesuppi...
Hmmm, peab veel mõtlema, sest valik on üüratu, kas pole.


Samas olen ma muidugi positiivne, sest metsmaasikaid ja -vaarikaid oli igatahes külluslikult. Ja no ei maksa unustada ka neid kahte õnnetut hääletajat, kes üritasid luidetelt Pärnumaale jõuda ja kellele näitas kukekajumal samuti keskmist sõrme (sest muidu on Tohvri metsad seenelisi täis ja autosid liigub nagu murdu ja hääleta ja sõida kuhu tahad, aga täna ükski normaalne inimene seenele ei läinud ja seega autosid ei olnud ja seega poleks ükski hääletaja ilma kondiauruta kuhugi jõudnud).

NB! Ma ei ole sellise saagiga vist tõepoolest veel kunagi metsast väljunud... No kaks tükki, anna jumal kannatust...

13 juuli 2013

Suvi... ja Taani ja Roosta

 
 Juuresolev pilt on küll lihtsalt suvaline klõps Pärnu rannast ja ilmselt ei suuda sealset rahvamassi adekvaatselt edasi anda. Tegelikult teeks maakaardil ja kalendris hoopis pisikese hüppe ja maanduks Roosta puhkekülas.
 
Armas ja väike olemine ilusal päeval ja ilusas kohas. Kõik algas ideaalse ilmaga, viimane näitas hiljem küll oma tõelist palet. Taaniga tihedamalt seotud inimesi ja organisatsioone oleks võinud ju veidi rohkem olla, ei ole tegemist nõnda eksootilise riigiga, ent teisalt on leigevõitu osavõtt ka mõistetav - puhkuste aeg ja müügipotentsiaali mõttes ehk mitte kõige rentaablim ettevõtmine. Ja kolmapäev, seda ka muidugi. Aga see-eest need, kes tulid ja olid, olid hingega asja juures. Nii mõnelgi Taani-raamat loetud ja küsimused asjade edasise kulu kohta huultel. Minu jaoks aga oli veelgi põnevam kuulda mis kellelegi loetust eredamalt meelde jäänud; need infokillud on alati üllatavad :)
 
Pilte mul küll kahjuks siia riputada ei ole, aga pole hullu ka sellest. Märksa parema ja põhjalikuma ülevaate sellest üritusest annab peagi valmiv dok.film. Seal võite ise "kohtuda" õhtu peakangelaste Anders Midtgaardi ja Morten Kvistiga, kuulata-vaadata, millega mehed tegelevad, ilmselt näha ja kuulda ka teisi asjapulki tollest õhtust. Nii et püsige kuuldel!
 
 

11 juuli 2013

Soola ja leiba, sõbrad!


Ei, ma ei kudunud seda pätsikest ise valmis - ärge kartkegi, et selles osas midagi muutunud on :)

10 juuli 2013

Taani sõpradele üks tore õhtu



Oled oodatud 10. juulil Roosta puhkekülla, kus toimub esmakordselt Taani päev.
Päev ja õhtu Taani söökide, jookide, mängude, filmide ja muusikaga!

Algusaeg kl 16 ja üritus on tasuta!!!

*Taani söögid-joogid
*kokakunsti tutvustus
*viktoriin
*õnneloos
*esineb raamatu "Minu Taani" autor
*tulla on lubanud tõlkija Jaan Pärnamäe (Søren Kierkegaardi ekspert!)
*külla tuleb ajakiri Mari (ajakirimari.ee)
*kl 18 näidatakse Oscari võitnud Taani filmi "Babette'i pidusöök"
*õhtul on kontsert, kus esinevad muusikud Anders Midtgaard ja Morten Kvist ("Love Agency", VJ)
 
Mae müüb raamatuid ka, nii et on igati põhjust tulla :)

09 juuli 2013

"Uppumiste suvi" J. Burnside


"Uppumiste suvi", see on see, kuidas šotlane kirjutab Norrast ja norrakatest. Midagi ta tabab, aga mingi kriipiv barjäär jääb alles. Need ei oleks nagu päris norrakad, kes tegelasteks on... aga võib-olla mulle ainult tundub nii :)

Muistendid ja uskumused, keskööpäike ja huldra tembutamised - kõik on siin koos. Vastuoluline raamat. Midagi selles ju meeldis, poleks muidu lõpuni lugenudki. Jutustav tekst, napi dialoogi voolas katkematult. Ehk segas, et paljugi korrati pidevalt üle või peaks seda nimetama sama teema ümber ringi keerutamisega. No ütle juba see mõte välja, sõelu asja olemus välja, oleks hüüda tahtnud. Samas pikad laused ja omamoodi lausekonstruktsioonid olid kaasahaaravad, neid ma nautisin.

Ja viimaks tekkis mul lausa sportlik huvi teada saada, kui mitu korda selles raamatus "õhkõrn" leidus :) Seda ikka oli täiega palju - kõik ei saanud kogu aeg ometigi õhkõrn olla?! Otseloomulikult lugesin ma aga paberraamatut ja kohe kindlasti ei hakanud üle lugema ega alla joonima seda. Aga oleks tahtnud küll.

"Kas süda on ümmargune?" 2. osa, E. Petrone


Vahepeal on ilmunud mitmeid raamatuid, mida ma siin tempokalt loen, ent nagu näha, ei jõua need kuidagi siia blogisse. Sest ma ju loen selle asemel:)

"Kas süda on ümmargune", 2 saab nähtavasti olema paljudele tänavune suveraamat. Kuigi see libiseb nii kiiresti käest, et loodetavasti meie suvi ei tee sama. Mõnusaks suveraamatuks sobib kõnealune raamat mitmel põhjusel, eelkõige kuna tegemist on väga mitmeplaanilise looga. Mistõttu peaks siit oma osa leidma nii üks kui teine lugejagrupp.

Üks asi on kindlasti see, et see on väga lobedalt kirjutatud ja ladus lugemine. Epp on hea jutuvestja, vähemasti kirjalikult (mis ei tähenda, et suuliselt ei oleks - ma pole lihtsalt vist sattunud esinemisi kuulama) ja lugemine läheb nagu lepase reega. Need, kes kardavad pikki ja lohisevaid lauseid ja on hädas järje peal püsimisega, siis siin seda ohtu ei ole. Pigem võib juhtuda, et loed selle ühe soojaga lõpuni, äärmisel juhul lubad mõned unetunnid hilisööl.

Teine asi, mis raamatu populaarsust arvatavasti tõstab, on selle tõsielulisus. Alati on lugejaid, keda just see külg paelub. Et kuidas need Petroned ikka elavad ja on, ja ka teine pool - Robinsonide sari kui selline. Kuidas üldse saab telepurki üks reality-saade? Paljut me juba ju aimame, sest neid tõsielusarju on vahepealsetel aastatelgi nagu seeni pärast vihma meil eetris käinud ja mida enam osalejaid, seda enam ka tilgub infot nende telgitaguste kohta. Me ju ei usu enam keegi, et kaalusaatesse valitakse 10 kõige suuuuuremat inimest või et iluoppide saatesse 10 kõige-kõige koledamat või et naistevahetusesaatesse 10 kõige armsamat perekonda? Intriige ja teravaid elamusi, skandaale ja sõda, seda on vaja ekraanile ja küllap paljuski määrab see just tehtava valiku. Ja et lõpuks sõltub kõik ka saate kokku traageldamisest. Jah, seda kõike me teame, aga siit saab selle kohta veel enamgi lugeda.

Kolmas asi raamatu puhul, on autori ausus. Ühest küljest on tõepoolest tegemist äärmiselt ausa ja avameelse raamatuga, teisalt toob see meid tagasi raamatu läbiva teema juurde - jumalaks olemine, jumala mängimine (autoril küll mõeldud Robinsonide-sarja kontekstis). Sest tegelikult on igasugune raamatu kirjutamine samuti jumalaks olemine, olgu tegemist non-fiction kirjanduse või fantaasiakirjandusega. Igasuguses žanris on lõppeks kirjutaja see jumal, kes määrab tegevuse kulgu ja tegelaste olemuse. Tõsielukirjanduse puhul ehk vähem, ent ikkagi. Absoluutset tõde ju ei olemas antud juhul, ja tore ongi. Iial ei ole dialoogid sada protsenti elust enesest maha kirjutatud, iial ei ole mina-jutustaja (isegi kui ta on reaalselt olemas) tõelised tunded raamatusse üle kantud - eriti antud juhul, kui tollaste sündmuste ja praeguse kirjutamise vahele on jäänud aastaid. Aga kes ihkab näha neil lehekülgedel autori halastamatut alasti kiskumist, see selle neilt lehtedelt ka välja loeb.

Ma arvan, et selle raamatu tugevuseks ongi just see, et siit leiab igasugune lugeja midagi endale. Kes loeb üks ühele, kes ridade vahelt, kes mõtleb loole kirjutamise seisukohalt, kes mõtleb üldse tollastele robinsonidele. Muide, mina avastasin üllatusega, et mulle ei meenunud ükski noist robinsonidest. Olen kindel, et ma seda sarja vaatasin, aga näod on ununenud - minu jaoks olidki nad hetkel lihtsalt kui selle raamatu tegelased, mitte mingid konkreetse  näolapi ja meedia abil vormitud taustaga reaalsed inimesed. Seega, seda raamatut annab täiesti ilukirjandusliku väljamõeldisena lugeda küll.

P.S. Lisaks jumalaks olemisele on raamatus veel teinegi, väga põnev, läbiv joon - see on süütunne. Mitmes mõttes. Ja ka see külg peaks puudutama päris paljusid lugejaid, moel või teisel. Minu jaoks oli see selle raamatu peamine uba.

08 juuli 2013

Mängult on päriselt


Ribe toomkirik reaalis ja Legolandis


Kuninganna jaht seilab ka Legolandi veteväljadel




Møgeltønderi kirik







Møgeltønderis Schackenborgi loss


Dybbøli tuulik



05 juuli 2013

Legoland, ehk kuidas lapsed legodest võõrutada

Nagu näha, siis tulevad teemad siia üpris kaootilises järjekorras - Kreekat, Eestit, Taanit ja lugemist ja... kõike läbisegi. Aga lugejad on tublid ja püsivad järjel, ma tean.

Suvi hakkab läbi saama ja Legolandi (jutt Billundi omast) minekut selleks hooajaks vaevalt keegi enam plaanib, kuid teadupärast järgmise hooaja saabudes toob sõber guugel-muugel siia blogisse nii mõnegi, kes otsib ja otsib. Infot, mõtteid, näpunäiteid, mida iganes, mis aidata võiks. Koduleht on igatahes sellise otsija parim sõber, sealt saab kõik esmase rõõmsasti kätte. Aga mis veel?

Millises vanuses lastele on Legoland sobilik?
Ühest vastust ei ole. Mõne arvates on see päris väikeste jaoks. Mõni täiskasvanu aga jällegi fännab sarnaselt lastega sealseid võimalusi. Võta siis kinni. Igatahes on seal atraktsioone väikestele ja keskmistele ja suurtele, mõnele alla 120 cm pikkused ei saagi. Väita, et see on paras viieaastastele ja sobimatu näiteks 12-aastastele, oleks väär.
Varasem legomaania siin erilist rolli ei mängi. Mina, kes ma neist suuremat ei hooli, nautisin pigem just klotsidest ehitatud linnasid, maju ja vaatamisväärsusi, samas kui meie põhiline väike legofänn neist üsna külmalt mööda marssis - kõik muu oli hulga põnevam.

Millal minna?
Igatahes oleks kõige targem tegu minna ajal, mil väikesed taanlased usinasti veel koolipinki nühivad. Näiteks eestlaste õnneks teevad nad seda võrdlemisi pikalt;), pea juuni lõpuni. Ja ka augustis lähevad nad juba poole kuu pealt kooli. Mis muidugi ei tähenda, et neid seal klassi või muidu grupi kaupa ei oleks.
Vanad nipid, nagu halb ilm ja nädala esimene pool, kehtivad siin samuti. Kuigi jah, taanlased on halva ilmaga harjunud ja ega see tähenda, et Legoland vihmavalingute ajal poolenisti tühi oleks.

Pilet
Legolandi pilet maksab üksjagu ja igaüks unistab võimalusest pisutki soodsamalt saada. Ka selles osas tasub silmad-kõrvad aegsasti lahti hoida. Head ja tavapärased variandid on kodulehel kenasti toodud (online-pilet, perepilet, määratud kuupäevaga pilet jms). Aga alati on veel mõni võimalus. Meil kogunes neid lõpuks suisa mitu, mõeldud siis konkreetselt lapsele.

Näiteks oli mingil hetkel Eestist legokomplekti ostes sattunud näppu ka kataloog. Teate küll, need legohullude lemmikväljaanded, kus neil nimed ja hinnad pähe on õpitud ja kus nad siis ainult neile teada oleva süsteemi järgi linnutavad komplekte, mis neil juba olemas, mida ei ole (AGA võiks olla) ja mis on olemas nende parimal sõbrannal. Seal oli mingil suvalisel lehel suur Legolandi reklaam ja kirbukirjas all tekst, et selle esitamisel saab laps priipääsme. Väga napp ja väga märkamatu teave, kuid naljaviluks sai see kaasa võetud.
Teine variant, mis juhuslikult ette jäi, aga see oli küll juba Taanis olles, oli jäätisekarp. Ja sellel siis samuti mingi kupong, mille esitamisel lapsele vabapääse. Küllap neid variante on mitmeid, sõltub aastast ja piirkonnast. Ega neid vist suurelt ei reklaamita.
Igatahes toimis.

Toit
Söögikohti on Legolandis muidugi nii et tapab. Aga sõltuvalt seltskonna suurusest ja kohaloleku kestusest, võib selline söömine mõneti kulukaks kujuneda. Siinkohal tasub meelde tuletada, et Taanis on väga-väga normaalne ja levinud võtta oma söögi-joogipoolis kaasa. Kodust tulijad sageli nii teevadki ja nad ei hoia end tagasi, oh ei! Tullakse ratastel külmakastidega, või termokottidega, kindlasti on kohvitermosed kaasas, vajadusel ka õlled - kõik. Laudu-pinke söömiseks on, kuigi kui teatud söömaaegade kellaaeg kukub, võib vaba koha leidmisega probleeme tekkida. Nii et kes tuleb kohapealsest staabist või tahab säästueelarvele tuginedes kohalikust toidupoest varud võtta, siis on see täiesti vinks-vonks teguviis.

Legod
:))) No et lähme Legolandi ja teeme ühte ja teist ja kuhu jäävad siis legod? Legopood on täiesti olemas, kõik vajalik ja mittevajalik olemas. Legosid on palju ja need ei ole odavamad kui Eestis, see on selge. Samas on palju muud legodega seotud träni, riided, nõud, koolitarbed jms.
Suurimaks boonuseks ehk kaaluga müük ja spetsiaalsete detailide eraldi ostmise võimalus (ma ei tea, äkki see on Eestis ka võimalik...). Kaaluga müüdavate klotside sein on muidugi midagi kommipoe sarnast (ja mõne lapse reaktsioon seal ees samuti sarnane kommipoe omaga) - kühveldad aga pleksiklaasist sahtlitest kotikesse tükke ja kaalud ja... Ulme.

Veel...
Kes ei hüppa Legolandi sisse väikese kõrvalpõikena (näiteks liikudes Skandinaavia kaudu Kesk-Euroopasse vm), vaid ekstra selle pärast tulnud, ei peaks Billundisse ainult ühte päeva planeerima.

Esiteks, võib juhtuda, et teile jääb üldse ühest päevast Legolandis väheks (eriti, kui on atraktsioonide juures järjekorrad ja te olete sunnitud sellele aega kulutama). Meil õnnestus leida juunikuus päev, mil järjekordi praktiliselt ei olnudki - ja ikkagi jäi mõni asi proovimata .


Teiseks, on Legolandist kiviga visata (see ei ole antud juhul piltlik väljend muide) Lalandia. Kolmeks tunniks sinna mõtet pole minna, ikka vähemalt päev, kuigi ka sellest võib väheks jääda:) Ja siis on veel loomaaed ja... Seega ainuüksi Billundis on tegemist rohkem kui rubla eest, ümberkaudsetest toredatest kohtadest kõnelemata.














P.S. Miks mul on tunne, et pärast seda käiku on meie majas huvi legode vastu tsipa leigemaks muutunud...

04 juuli 2013

"Vaikuse päevad" Merethe Lindstrøm


Põhjamaade romaani sarjas on taas midagi eriti head ilmunud, sedakorda siis ka maineka Põhjamaade auhinnaga 2012.a. pärjatud raamat.

"Vaikuse päevad" on väga ilusa keelega, seda esiteks. No ma ei mõista, kuidas sealt Norrast nii head kraami saab aina tulla! Pealegi tõlgitakse ilmselt Ja kui seni olen sageli "süüdistanud" selles Elvi Lumetit tõlkijana, siis antud juhul pole mul isegi seda põhjendust varnast enam võtta. Tõlkijaks on Riina Hanso, kelle tõlkes ma ei olegi vist midagi varem lugenud.

Vaikus on iseenesest kujundina hea leid, sest kätkeb endas alati rohkem kui rääkimine või mis iganes tegevus. Eakama paari elus mängib vaikus veel teistsugustki rolli - see lugu hargneb parajalt mõõduka tempoga ja haaravalt ka raamatu lõpuks lahti. Aga kui üks vaikib ja teine jällegi võitleb selle vaikuse vastu, - vaikselt kusjuures! - siis tekib omakorda põnev käitumismuster, mida jälgida.

Vaikimist on raamatus mitmel eri tasandil ja eri ajal. Selle mõju aga ühtviisi sarnane ja kestev.

Ah, sõnaga hea lugemine!

Take it!

... ja eelmine teema omakorda tuletab mulle meelde, et mulle meeldivad hullupööra reisidel need raamatukapid, kust võid lugemise kaasa haarata ja soovitavalt ka hiljem tagasi viia. Need on alati käidaval ja nähtaval kohal.



Tõsi, hotellis (kuigi see oli väiksemat sorti) oli valik kordades suurem kui tänaval! Ka keeleliselt. Oleks see vaid kõikjal ja alati nii ...

02 juuli 2013

Ööpäevaringselt avatud raamatukogu

Ärge nüüd erutuge! Ma muidugi ei mõtle päris ööpäev läbi avatud raamtukogu, aga ütleme siis, et veidi paindlikumalt avatud asutust. Mul ikka ei andnud rahu see eelmise postituse lõpus esile kerkinud mure ja siis mulle meenus veel, et vahetult enne Taanist lahkumist oli just teema üleval Aabenraa kommuunis ja siis ma jäin mõtlema. Mõnikord ma teen seda ka muide.

Eestlased on hirmus innovaatilised. Või vähemasti usuvad, et nad seda on. Aga mul pole õrna aimugi, millised popid ja noortepärased tehnilised lahendused Eesti raamatukogudes juba olemas on. Võib-olla on kõik see juba täiesti olemas kusagil Eestimaa peal. Meie omas igatahes veel ei ole.

Aabenraas saab siis mõte olema selles, et kuigi raamatukogutöötaja lahkub mingil talle teadaoleval kellaajal ja maja uksed põhimõtteliselt keeratakse lukku, siis lugejad/laenutajad saavad tulla ikkagi. On neil siis see sissepääs ühendatud kiibiga lugejakaardiga või kuidas täpsemalt, pole ma uurinud. Ja siis tuleb lugeja raamatukokku, ütleme et kell 20 õhtul ja valib omale vajaliku või meelepärase lugemise. Piiksutab aga raamatud läbi ja astub kodu poole. Või teeb materjaliga kohapeal tööd.

Sonderborgis on taoline süsteem juba mitu aastat toiminud, esimene raamatukogu läks iseteenindusele üle 2009.aastal (traditsiooniline silmast silma kontakt ja suhtlus on loomulikult samuti olemas, lihtsalt kitsamalt piiratud ajavahemikus). Erilisi probleeme pole olnud (ilmselt on ka mingil määral kaameravalve olemas), vaid mõnikord on reede õhtuti natuke liiga aktiivne kogunemine aset leidnud ja mõni õllepudel ka välja ilmunud. Ent kuna tegemist ei olegi ööpäevaringse võimalusega, siis ei muutu raamatukogu päris lõbustusasutuseks kohe kindlasti mitte.

Juba praegu on paljudes raamatukogudes näiteks laenutatud raamatute tagastamine tehtud samuti iseteeninduslikuks. Lähed oma raamatutega, skaneerid need ja siis ütleb tark aparaat sulle, millisesse boksi konkreetse raamatu asetama pead. Ja ongi kõik.

Põhimõtteliselt on KÕIK VÕIMALIK eks ole. See, et me tahame rohkem töökohti või et meile meeldib raamatukogus käia seltskonna ja suhtlemise pärast, on juba teine teema.

Pikemad lahtiolekuajad (või siis täpsemalt väljendudes, rohkem võimalusi laenutamiseks) meeldivad mulle ikkagi :)