31 juuli 2013

"Kaart ja territoorium" M. Houellebecq


Houellebecqi materjalid pakuvad võimalust mitmekordseks lugemiseks, ka kõnealune raamat muide.
Nagu ikka on olemas lugu, parajalt haarav, viimases kolmandikus veidi kriminaalsekski kiskuv.

M. H. raamatute tegelaste olemus on midagi sellist, mille suunas ilmselt me liigumegi. Nad on võrdlemisi tuimad, igavad, emotsionaalselt küündimatud. Nähtavasti ka üksildased. Masendav pilt, hetkel veel ka ülepaisutatud, kuid suuna annab kätte küll. Jäin praegu mõtlema, et kas tema eelmistes raamatuteski üleüldse enam-vähem normaalset tunde- ja pereelu olnud on? Ikka meenuvad esmalt need üksikuid ja iseendasse kinni jäänud kahtlased tüübid. Samal lainel on ka selle raamatu kangelased - üksikud, õielt õiele lendavad või siis lahutatud.

Lisaks lahkab autor seekord põhjalikult kunsti kui niisugust. Mis on kunstist tänaseks saanud ja millist rolli mängib sealjuures tootmine, meedia, publiku ootus...

Ja nagu kõigest eelnevast veel vähe oleks, toob kirjanik tegelasena endagi raamatusse sisse. See mõjub kui flirt lugejaga - kaugele lugeja suudab minna. Autor-Houellebecq analüüsib tegelane-Houellebecqi loomingut ja tekste, ning nagu sellest ikka veel vähe oleks, siis laseb endal ka jõhkra lõpu leida, mille kirjeldamisel on ta trööstitult detailne. Kui alul näib, et romaani peategelaseks võiks pidada kunstnik Jed Martini, siis mingil hetkel on teda ennast märksa rohkem neil lehekülgedel. Ja kui sellest ikka veel peaks mõnele väheks jääma, siis on veel teinegi tuntud ja hää prantsuse kirjanik raamatusse vupsanud - Frédéric Beigbeder. Mees, keda ma nagunii kipun aeg-ajalt H.-ga segamini ajama, sest minu jaoks on nende stiil võrdlemisi sarnane, ent nüüd on tüübid siis kahekesi tegelastena samuti lehekülgedelt vastu vaatamas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar