16 juuli 2013

"Kahekümne aastaga ümber maailma" Irena Wiley



Võrratu lugemine diplomaadi abikaasa mälestustest. Irena Wiley oli Poola päritolu, jõudis perega rännata Pariisis, Londonis ja otsapidi tagasi Varssavisse, kus tutvus noore diplomaadiga, kellega 1934.a. ka abiellus.
Raamatus meenutab Irena Wiley kahte aastakümmet, 1934-1954, mil nende elu oli põhimõtteliselt ratastel - Moskva, Antwerpen, Viin, Riia, Tallinn, Kolumbia, Portugal, Iraan, Panama. Mälestused on napid ja sisaldavad endas vaid kõige eredamat, aga seda nauditavamalt on need esitatud (kiitus siinkohal ka tõlkijale - Riina Jesmin). Need memuaarid ei püüa kokku võtta või mingil moel lahterdada riike, kus oldud, ei püüa edasi anda vaatamisväärsusi ega ole tegemist ka protokolliõpikuga, pigem ongi need üksikud detailsed pildikesed kohtadest, inimestest ja juhtumistest. Viimaseid, diplomaatilisi apsakaid, on juhtunud üksjagu ning need on doseeritud paraja eneseirooniaga.

Eestist rääkides, on asju, mis ilmselt on aja jooksul muutunud ("... kuna Eesti oli naeratav maa, tulvil joie de vivre`it ja suuremeelsust"). Seesugust kirjeldust meie rahva puhul ei kohta tänasel päeval just kuigi sageli.
Ja on asju, mis ilmselgelt ei ole aja jooksul muutunud ("Arusaadaval kombel oli Tallinn välisteeninstuse poissmeeste lemmikteenistuskoht.") Juba siis? Kusagil siin oli ka fakt Eesti 72 ööklubi kohta - mis ma ikka selle peale oskan kosta nüüd...


Põnevaid infokilde on raamatus igasuguseid. Näiteks proua Laidonerilt pärinev salaretsept kiilaspäisuse vastu (selle tulemusena võivat küll mehest ilma jääda, juustest mitte :)). Või mis tingib osades piirkondades diplomaatilise aardejahi. Või millega lõppeb liigne metafooride kasutamine inglise keelt halvasti oskavas  seltskonnas. Või miks ei ole mõistlik Lähis-Idas ja Lõuna-Ameerikas külas olles mida muud peale lae imetleda. Ja samas vaimus aina edasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar