09 juuli 2013

"Kas süda on ümmargune?" 2. osa, E. Petrone


Vahepeal on ilmunud mitmeid raamatuid, mida ma siin tempokalt loen, ent nagu näha, ei jõua need kuidagi siia blogisse. Sest ma ju loen selle asemel:)

"Kas süda on ümmargune", 2 saab nähtavasti olema paljudele tänavune suveraamat. Kuigi see libiseb nii kiiresti käest, et loodetavasti meie suvi ei tee sama. Mõnusaks suveraamatuks sobib kõnealune raamat mitmel põhjusel, eelkõige kuna tegemist on väga mitmeplaanilise looga. Mistõttu peaks siit oma osa leidma nii üks kui teine lugejagrupp.

Üks asi on kindlasti see, et see on väga lobedalt kirjutatud ja ladus lugemine. Epp on hea jutuvestja, vähemasti kirjalikult (mis ei tähenda, et suuliselt ei oleks - ma pole lihtsalt vist sattunud esinemisi kuulama) ja lugemine läheb nagu lepase reega. Need, kes kardavad pikki ja lohisevaid lauseid ja on hädas järje peal püsimisega, siis siin seda ohtu ei ole. Pigem võib juhtuda, et loed selle ühe soojaga lõpuni, äärmisel juhul lubad mõned unetunnid hilisööl.

Teine asi, mis raamatu populaarsust arvatavasti tõstab, on selle tõsielulisus. Alati on lugejaid, keda just see külg paelub. Et kuidas need Petroned ikka elavad ja on, ja ka teine pool - Robinsonide sari kui selline. Kuidas üldse saab telepurki üks reality-saade? Paljut me juba ju aimame, sest neid tõsielusarju on vahepealsetel aastatelgi nagu seeni pärast vihma meil eetris käinud ja mida enam osalejaid, seda enam ka tilgub infot nende telgitaguste kohta. Me ju ei usu enam keegi, et kaalusaatesse valitakse 10 kõige suuuuuremat inimest või et iluoppide saatesse 10 kõige-kõige koledamat või et naistevahetusesaatesse 10 kõige armsamat perekonda? Intriige ja teravaid elamusi, skandaale ja sõda, seda on vaja ekraanile ja küllap paljuski määrab see just tehtava valiku. Ja et lõpuks sõltub kõik ka saate kokku traageldamisest. Jah, seda kõike me teame, aga siit saab selle kohta veel enamgi lugeda.

Kolmas asi raamatu puhul, on autori ausus. Ühest küljest on tõepoolest tegemist äärmiselt ausa ja avameelse raamatuga, teisalt toob see meid tagasi raamatu läbiva teema juurde - jumalaks olemine, jumala mängimine (autoril küll mõeldud Robinsonide-sarja kontekstis). Sest tegelikult on igasugune raamatu kirjutamine samuti jumalaks olemine, olgu tegemist non-fiction kirjanduse või fantaasiakirjandusega. Igasuguses žanris on lõppeks kirjutaja see jumal, kes määrab tegevuse kulgu ja tegelaste olemuse. Tõsielukirjanduse puhul ehk vähem, ent ikkagi. Absoluutset tõde ju ei olemas antud juhul, ja tore ongi. Iial ei ole dialoogid sada protsenti elust enesest maha kirjutatud, iial ei ole mina-jutustaja (isegi kui ta on reaalselt olemas) tõelised tunded raamatusse üle kantud - eriti antud juhul, kui tollaste sündmuste ja praeguse kirjutamise vahele on jäänud aastaid. Aga kes ihkab näha neil lehekülgedel autori halastamatut alasti kiskumist, see selle neilt lehtedelt ka välja loeb.

Ma arvan, et selle raamatu tugevuseks ongi just see, et siit leiab igasugune lugeja midagi endale. Kes loeb üks ühele, kes ridade vahelt, kes mõtleb loole kirjutamise seisukohalt, kes mõtleb üldse tollastele robinsonidele. Muide, mina avastasin üllatusega, et mulle ei meenunud ükski noist robinsonidest. Olen kindel, et ma seda sarja vaatasin, aga näod on ununenud - minu jaoks olidki nad hetkel lihtsalt kui selle raamatu tegelased, mitte mingid konkreetse  näolapi ja meedia abil vormitud taustaga reaalsed inimesed. Seega, seda raamatut annab täiesti ilukirjandusliku väljamõeldisena lugeda küll.

P.S. Lisaks jumalaks olemisele on raamatus veel teinegi, väga põnev, läbiv joon - see on süütunne. Mitmes mõttes. Ja ka see külg peaks puudutama päris paljusid lugejaid, moel või teisel. Minu jaoks oli see selle raamatu peamine uba.

2 kommentaari:

  1. Aitäh, Mae! Mulle tuli kirjutades ka see mõte, et olen ise nagu produtsent/jumal. Aga täpsemalt ei saanud seda sisse panna. Nagu näha, sai lugeja selle kätte ikkagi.

    Üks koht raamatus, kus Ivari kohta ütlen, et tema lokaalsus on selge - (tele)vaatajad. Aga mina, autorina? Minu lojaalsus on lugejaid teenida? Mõtlesin selle peale palju kirjutades, et kas ma ise olen Ivarist kuidagi parem ses suhtes, on mul "õilsamad eesmärgid"... Vastust ei tea.

    VastaKustuta
  2. Jah, ilmselt võib rusikaga rinnale taguda ja väita, et kirjutades lugejatele ei mõtle ja nendega ei arvesta, aga ma usun, et see oleks enesele valetamine.

    Aga need "õilsad eesmärgid"...need annab igal asjale külge pookida. Kuigi raamatust võis jääda kõlama pigem sarjas osalenute nö ohvrirollis olek, siis ma usun, oli ka teistsuguseid näiteid. Mõne jaoks oli see ehk elu eredaim kogemus, mõnel muutis midagi mõtlemises ja hoiakutes, mõnele andis tõuke elus suuna muutmiseks...

    VastaKustuta