15 juuli 2013

"Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" A. Kivirähk

Moodsa ajaga juba on kord nii, et kas läheb kohe või ei lähe üldse, kuigi kraam selles sarjas on pea alati tõsiselt hea.
"Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal" Jonathan Safran Foerilt on kahtlemata ülikõva lugemine, kuid pooleli see mul antud hetkel ikkagi jäi... Lugu on tempokas ja nõuab täit tähelepanu, ilmselt on mul suvel sellega raskusi. Ja lugeda seda mõne lehekülje kaupa päevas ei ole mõeldav. Tekst muide on samuti lahe ja vaimukas,  nagu ka kujundus. Ma arvan, et see väärib teist katset kunagi hiljem.
 

 
"Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" Andrus Kivirähk
 
Et kummast otsast nüüd sellele läheneda? Teeme siis nii:

pessimist minus ütleb:
See raamat on õudus kuubis, tõega! Siin ei juhtu mitte midagi, raamat lihtsalt venib ja kulgeb kuidagi omasoodu. Pärast mõnekümne lehekülje lugemist painas mind vaid üks ja ainus küsimus - kuidas pagan ta selle raamatu küll lõpetab:) Punkti oleks võinud panna praktiliselt kuhu tahes. Selle lugemine hajus mul õige mitme päeva peale, ja see ei ole hea märk.
Peamised tegevused siin raamatus - söömine, joomine, kuskilt kuhugi minek.

optimist minus ütleb:
Et see on vastikult hea raamat. Jah, tegelased on sihukesed esmapilgul hallid ja igavad inimesed (just esmapilgul!), ega nad kusagil eriti käi ja midagi erilist nad samuti ei tee. Aga nende pisemadki ja pealtnäha tähtsusetumad tegemised kätkevad endas seiklust ja elamust, milliseid vaid Kivirähk oskab tegelastele külge pookida ja tekitada. Mis omakorda näitab ilmekalt, kui palju värve võib leida neis kõige argisemates asjades. Võta või Eevaldi töö juurde unustatud võtmed ja tutvumine endise sportvõimleja Tõnuga. Või parfümeeriosakonna müüjannat jälitav Veiko. Või tänu pissihädale uue tutvuse sobitanud Malle. Või ... no samas vaimus edasi, eks ole.
Ja selle kõige juures igatsevad nad kõik ometigi kuhugi ära. Kaugele. Soovitavalt maailma otsa. Nagu me kõik vist aeg-ajalt. Igasugune minek aga algab ikka sellest va esimesest sammust, mille nad ka teevad.
Teisalt tundub mulle, et tegelikult kui nad hästi nüüd järele mõtleksid, siis nad ongi seal maailma otsas juba, polegi vaja minna enam. Sellest esimesest sammust täiesti piisas, sest kõige lihtlabasem kodutee või "Opossumis" käik võib endas ägedat seiklust peita. Kõik on mõtlemises kinni, kas pole. Sest võtame näituseks remondimees Juku, kellel põnevad juhtumised nina alt pidevalt läbi vudisid, aga kuna Fedja oli tema pähe juba jõudnud istutada homohirmu-pisiku, siis selles kartuses jäid kõik lahedad juhtumised soiku - pargis aset leidev kirjandusklubi, lähem tutvus Oidermaa ja Gunnariga ja midagi vist oli veel.

P.S. Üht ma muidugi ei andesta autorile - et ta naised siin raamatus nii lõpuni igavaks kirjutas. Nende ainsaks rõõmuks näis olevat kosilasi kahte lehte laiali peksta (Jaanika), Mitja kannikate vahele tiritud trussikuid kiigata (Carmen), sõita ära maale (Piret) ja parandada lollakate vastustega kontrolltöid (Anu). Masendav :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar