24 september 2013

Kolletub



"Kurereha" Heljo Mänd

Vihje peitub pealkirjas, ja nagu juuresolevalt pildilt näha, ei räägi ma ei raamatu kaanevärvist ega pealkirjast.

Kahte esimest osa neist memuaaridest ma suisa nautisin, kuigi ka neist ei kajanud ju vastu helget rõõmu. Mänd räägib vähe endast, pigemini teistest kaasaegsetest, mis muidugi on ka huvitav. Aga need mälestustenopped, üksikute eranditega, on võrdlemisi kurvapoolsed. Ta leiab üles neist eludest ja lugudest sageli traagilisema poole, või punub ta sihilikult intriigi?

Ja ikkagi, varem see ei seganud. See ei muutunud päris "kollaseks". Ent nüüd seda III osa lugedes, assotseerusid mitmed lugudest mulle tänapäevase kollase ajakirjandusega. Jäägitu ausus? Ehk tõesti, kuid mõeldes, et paljud neist, kellest juttu on ei saa end enam kaitsta või oma vastulauset esitada, siis mõjub see ülekohtusena. See kummaline vastuolulisus, mis neist raamatutest läbi kumab... Ühelt poolt mõjub autor väga alandliku, koguni allasurutuna; ta on elanud küll võimuka abikaasa, küll esmapilgul kuulsamate/edukamate lasteluuletajate ja -kirjanike varjus, teda oleks just nagu pidevalt tõrjutud (või on ta seda hoopis alateadlikult ise teinud). Nüüd on siis kätte jõudnud aeg torge torke järel tagasi teha. Ma ei taha absoluutselt nii mõelda, aga seda lugedes ma nii tundsin.

Aga oli ka väga häid lugusid. Ikka ja alati millegipärast teiste inimestega seoses, lood, kus tegelasteks Jüri Luik või Tormi Kevvai näiteks. Jah, elavatest inimestest rääkides jagub tal tohutult headust, siis ta ei torka. Näiteks lugu Doris Karevast.

Ma ei tea, selle raamatuga jõudis minu jaoks mingi piir just nagu ette. Ma ei taha rohkem halba ja rasket enesele ligi lasta. Kui ta ka kirjutab praegu IV osa, siis ma soovin vaid tihedamat sõela neile lugudele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar