06 september 2013

Nabarõngad ja kivikesed ripsmetel ja hammastel

Jah, tegelikult on selle postituse nimi "Hetk enne homset" Kaja Sepp

Lihtsalt ma olen jätkuvalt veendunud, et ega asjaosalised inimesed ei saa endiselt oma naeruväärsusest aru, sellest ka eksitav postituse pealkiri :P.

Aga see selleks, räägime raamatust. Mitte et ma sellest enam väga palju mäletaksin, möödas on õige mitu nädalat juba. Ja juba ma valetan, ma mäletan ikka veel päris paljut, mis on otseloomulikult hea märk. Skeptilisena ma selle raamatu näppu haarasin, aga puhtalt Kaja enda isiku pärast tahtsin siiski lugeda. Ja pettuma ei pidanud. Tõsi, tunnistan, esimesed kümmekond lehekülge ei saanud minema, kaalusin suisa pooleli jätmist. Siis aga hakkas lugemine ilmet võtma, viimaks lugesin koguni unetundide arvelt (seda juhtub harva - uni on püha!).

Autori poolt oli tehtud kõik, ma rõhutan KÕIK! See oli ladus ja lobe lugemine, arvestamata esimesi lehekülgi eks:) Siin oli piisavalt tegelasi, erinevaid, värvikaid, reaalseid. Te vast juba teate, et ma ei ole ulme- ega fantaasiakirjanduse fanaatik, sellised ehedad kirjeldused istuvad paremini. Jah, siin oli etteaimatavaid süžeekäike, kuid see ei seganud karvavõrdki. Ütleme nii, et see oli nagu Õnne 13, mida suurem osa meist vahib, kuigi seal ei juhtu nagu midagi, või vähemasti ei juhtu seal midagi eriliselt ootamatut.

Ühelt poolt olid loosse seatud tegelased tüüpilised. Ikka juhtub leiduma mõni, kes sündinud pealtnäha hõbelusikas suus, mõni ohvrirollis, mõni hall hiireke jne. Ja teisalt siiski, ei olnud nad kõik üdini must-valged. Kes esmapilgul mõjus hoolimatu pohhuistina, sel olid selleks omad põhjused, kes mõjus kerglase üheööliblikana, sel ilmnesid viimaks sootuks teised voorused, ja samas vaimus edasi. Kes tahtis, leidis siit mõttekoha.

Mulle meeldis, et loo aluseks oli võetud reaalne Eesti eluolu. Küll kusagil suvalises Kapa-Kohilas, sest jah, ka seal elavad inimesed, neil on mõtted ja tunded ja oma unistusedki koguni. Ja mõelda vaid, ka seal võib midagi toimuda, midagi juhtuda, midagi hargneda.  Mulle meeldis ka sisse toodud meediaga suhtlemise teema, läbi Superstaari saate siis. Tundub küll esmapilgul vana ja tuttav teema, piisavalt leierdatud, ent aeg on näidanud, et ikka on inimesi, kes on just nagu kuu pealt kukkunud ja saavad oma valusad vitsad varem või hiljem kätte. Äkki kellelgi jääb siit midagi meelde ja kulub tulevikus marjaks ära?

Ka noorte inimeste armastus, soovunelmate ja tegelikkuse karm kokkupõrge, vastuolulisus, oli mõnusalt olemas. Järgmine positiivne tahk - orienteerumine. Pole iial teinud, lähiajal pole ka lootust asja kallale asuda, aga mulle kui lugejale siiski midagi uut ja huvitavat. Sõnaga - hariv.

Veidikene vinguviiulit mängin ma siiski ka:)
Esmalt, kurdan ma selle üle, et raamatu lõpus oli ära toodud, mis sai tegelastest edasi. Jah, see on omakasupüüdlik kurtmine - ütlen selle siis välja, ma oleksin tahtnud sellele raamatule järge ja seega oleks võinud see kokkuvõte sealt lõpust olemata olla, oleks jäänud mulle mu lootus :).

Teiseks, mis mul harja punaseks ajas, oli muidugi kõik see köögipool. Kirjastus peaks oskama arvestada, et seesuguse võistluse võidutöö läheb lõpuks massidesse (oo, see kõlab suurejooneliselt, aga te ju saate aru küll, mida ma silmas pean) või siis vähemasti kooli vabatahtlik-kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse. Mis omakorda tähendab, et see tekst võiks olla laitmatu. Siin oli hooletusvigu, mis võinuks olemata olla (tühikuklahv ei täitnud iga kord just oma õiget otstarvet, "ennnäe" ja "virrvarr" olid kirjutatud nagu nad olid, kõike ma õnneks enam ei mäleta). Vanamoodne nagu ma olen, ei suutnud ka harjuda "ulpima" ja puumaterjaliga", kuigi viimased ilmselt täiesti lubatud variandid, mis sellest, et mina tahtnuks ikka näha "hulpima" ja "puitmaterjal". Ilmselt võtavad noored need variandid kergemini omaks. Oh jummel küll, pisiasjad tegelikult, lihtsalt lugemise ajal jäid silma:)

Lisaks oli mul paaris kohas mingi dissonants... praegu mõtlen juba, et ehk lugesin liiga unise peaga. Võib-olla oli lihtsalt tegemist kaheti mõistetavate kohtadega tekstis. Kusagil olid nagu talude nimed nihkes ja kusagil oli üks poistest (Janno?) nimetatud kolmandaks lapseks (ja jäi ka mulje, et selles peres oligi olnud kolm last, üks neist küll varalahkunud) ja samas ilmus mingil hetkel välja ka üsna põngerjaeas poisike. Aga nagu öeldud, siin võis ka minu hooletus mängus olla. Ja lõppeks pole see ka kõige tähtsam, lihtsalt jäi silma kiirel esimesel lugemisel.

Ma mõtlesin antud autori puhul sama, mis Mart Kadastiku puhulgi - kui emmalt-kummalt tuleks järgmine raamat, siis ma suure tõenäosusega ei teekski eeltööd, et millest või mis, vaid usaldaks üsna pimesi ja tahaks kibekähku juba lugeda uut üllitist:)

Mõnus!

2 kommentaari:

  1. Aitäh lugemise ja arvustuse eest! Ja oled väga tähelepanelik lugeja :) Näiteks see "pere kolmas laps" jäi kogemata sisse selle pärast, et algul oligi seal peres üks vend veel, aga lõppversioonist kirjutasin ta välja - käisin küll oma arust väga hoolega teksti üle, aga näh, ikka jäi ühes kohas sisse..
    Nende poolitus-, näpu- jms vigade üle olin ka mina pahur ja kahetsesin, et ei küsinud korrektuuri lugeda. Ma olen ise küll vilets korrektor, aga ehk oleksin mõned asjad siiski ära märganud. Selle kindlasti, et üks peatüki pealkiri ("Mida ta tahab?") oli üldse motoga kokku läinud ja veidral moel eelmise peatükiga koos...
    Eks siis järgmise raamatu puhul püüan ka alguse kiiremini käima saada! :)

    VastaKustuta
  2. Oo, see on vahva, kui ma võin siit välja lugeda vekslid järgmiseks raamatuks. Ma igatahes ootan juba!

    Aga nende vigadega ma mõistan jah, kuidas asjad on. Enda tekstis on neid nagunii raske leida või siis vaja pikka pausi, et värske pilk uuesti tekkida saaks. Ja mul ei ole ka korrektuuri lugemisega õnne olnud, ei taha need kuidagi autorini enam enne trükki minekut jõuda. Kahjuks.

    VastaKustuta