22 oktoober 2013

2011.a. resümee

Kokkuvõtete tegemise aeg on märkamatult kätte jõudnud ning üleüldse võib selle segasevõitu ja omal moel kummalise aasta peagi lukku panna. Ja nagu ma märkan, on seda lukkupanekut oluliselt lihtsam teha, kui libistada pilguga kiirelt üle blogi - tekib õigustatud küsimus, kuidas siis varem sai kokkuvõtteid teha:) Mälu on nähtavasti üsna selektiivne ja heitlik oma tujukuses.
Näiteks ei mäletanud ma enam, et aasta alguses nii usinasti norra kirjandusega olen tutvust teinud - oli see eelaimdus sügisestest sündmustest?
Näiteks olin ka unustanud, et siia eksib igasugust rahvast - ka neid, kes haaravad virtuaalsesse õhku visatud sõna ja selle igaveseks ajaks, piltlikult öeldes, kivisse raiuvad. Et peaks nagu oma sõnu hoolikamalt kaaluma, või mis.
Unustanud olen ma ka oma kriitilise meele... tagasivaade ehmatas ennastki, kuigi-kuigi, ma usun endiselt, et olen leebe kui suvine tuuleiil.
Mõnusaks meenutuseks, taas üllatavaks, olid üksikud lumised pildid. Võib ju kiruda lumekoristust ja külma, ent ilusaid pilte annab see oluliselt enam kui praegune hall kaamos.
Suvised eredad hetked on mul endiselt meeles.
Ja sügisest ärme parem räägi...
Kõige valusam meenutus on muidugi see nn viisaastakuplaan:))) Oleks teadnud, et elu napp paar nädalat hiljem selliseid uperpalle tegema hakkab, ei oleks muidugi veksleid välja käima hakanud. Häbiväärses seisus on see antud hetkel paraku. "Väikeste" mööndustega võiks ju üksikute punktide täitmist arvesse võtta...No majas, kus ei leidu sukavardaid ega heegelnõelu, on suur asi juba ebardliku päkapiku valmistaminegi (kui mu mälu mind ei peta, oli mu listis õnnis lubadus sokki vms kududa, ehk koguni mingi ristpistes padja taoline nutsakas valmis treida). Või siis olin kõva lubaja hüppenööri ostmises-kasutamises. Hetkeseisuga hüppenööri küll ei ole, kuid see-eest on hula-rõngas, mis headel päevadel suisa kasutamist leidnud on:) Asi seegi, kas pole? Ja muidugi oli seal nimekirjas asju, mida ei saakski robinal ja ühekorraga täita, küllap neist nii mõnigi vaikselt ja aegamööda täitub.
Aga nagu ka varasemate lõppenud aastate puhul, ei saa seekordki mööda peamisest - otsakorral olev aasta on toonud mu ellu mitmedki vahvad inimesed ühes veelgi vahvamate õppetundidega. Tarkust, kuigi ikka veel kasinalt, on see 2011 toonud siiski omajagu.

Ent blogi kiiresti läbi kerides tuli üllatusena, et siin ei ole kajastatud neid kõige tähtsamaid emotsioone, ju ikka neid kirjutamisega seonduvaid. Usutavasti on nood eredamad läbielamised jäänud mällu blogitagi. Kusjuures ongi:)

Kuumal rõdul lamamistoolis tehtud parandused.



Esialgne ahastus kaanekujunduse pärast (ajab praegu naermagi!)

Hilisemad, kahtlemata üllatavad, arvamusavaldused. Mida on põhjust lõppkokkuvõttes komplimendina võtta.

Aga ennekõike näriv tühjus vahepealse tubli neljakuulise pausi tõttu. Viimane saab vast pisutki leevendust tänu lõpututele haigustele - pole halba ilma heata.
Jne, jne.

Mõeldes eelnevale, teisalt ka kindlasti tulevale, ununevad vastu akent tantsivad vihmapiisad.

3 kommentaari:

  1. Hääd uut, Mae! Ja libedat sulge! ootan :-)

    VastaKustuta
  2. Kõike head uueks aastaks! Ise loodan sinu mõlemad raamatud järgmisel aastal läbi lugeda ;)

    VastaKustuta
  3. Tänud, Sirja ja Ene! Ja paljude unistuste täitumist teilegi algavaks aastaks!

    VastaKustuta