28 oktoober 2013

"Minu Mustamäe" Armin Kõomägi



"Minu Mustamäe" on järjekordne näide raamatust, mille ma haarasin tänu Kirjandusministeeriumile. Pagan küll, peab see saade siis ainult üks kord kuus olema?! Pidevalt on ilusal ja pühal nädalavahetusel eetris mingid rosamunded ja unelmatelaevad ja mida kõike veel, aga paneks siis kuhugi ühe paaritunnise Kirjandusministeeriumi - ei, seda juba ei juhtu! Rahvas on pime, ma ütlen.

Novellid... nende lugemisega on üks igavene jama - need leiavad oma otsa alati kuidagi kole ruttu, ilmselt seetõttu ma novellikogude järele haruharva haarangi. Just siis, kui saad hoo üles, on kõik lõppenud ja läbi. Tänapäeval on ju romaanidki juba novellimõõtudesse kukkunud, seega tundub novellide lugemine kohe ääretult kohatu tegevusena.

Aga pole viga. Mitte kunagi Mustamäel elanuna oli ilmselgelt mu lemmikuks novell "Minu Mustamäe", seal oli kõik kuidagi... väga paigas, kõike parajalt, nauditav. Klassika.
Samas on Kõomäe tekstidel pidevalt mingi mõnus kiiks juures, mis mulle ausalt öeldes tohutult meeldib. Mu enda mõte läheb alailma samamoodi ekslema ja jõuab kuhugi jõhkralt haigetele tasanditele, ent kirja ma neid lombakaid mõtteid ei pane, kuigi ehk võiks. Näiteks "Mälukas", "Kaunitar ja koletis", "Kaunis päev", "Lumi" ja muidugi "Katastroof". Viimati nimetatu oli nii mõnusalt sürr, et kui tuli Tunne Kelami ja, no otseloomulikult Marianne Mikko koht, siis olin ma sunnitud juba valjusti omaette naerma. No mõelge ise nüüd viivuks vähendatud mõõtmetes Marianne Mikko peale, kellele ontlik tulevane isa hoolitsevalt villase soki toob ja ta sinna sisse kenasti tudule paneb. Ei ajanud naerma? Mis seal´s ikka, küllap on teil endal siis midagi tõsisemat viga.

Lemmikutest võiksin veel nimetada novelli "Viha". Ma ei imestaks kui see oleks praktiliselt üks ühele elust enesest maha viksitud, võib-olla koguni autori enda pealt. Ma tunnen nimelt meest, kes on mitmete näitajate poolest autoriga üsna samast puust (ta käib ka siin blogis aeg-ajalt, nii et tervitame!) ja nii mõnigi mõttekäik tuli väga tuttav ette.


Mõne puhul jäi isiklikult minu jaoks loo uba natuke selgusetuks, näiteks "Must auk" või "Ämblik". Aga äkki ei peagi alati mingit erilist pointi leidma? Ja pealegi, vaatame lõppsaldot - tundub, et sümpaatseid lugusid oli siin rohkem kui neid teisi. Ütleme nii, et senise kogemuse põhjal võin ma lugeda nii Kõomäe kui ka Laanemi novelle, aga rohkem nagu ei julgekski võtta. Parandage mind, kui ma eksisin!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar