23 oktoober 2013

"Minu Stockholm" Rita Ahonen


Ma sain ligi 3 tundi tagasi kätte ühe väga-väga kaua oodatud Minu-sarja raamatu. Jällegi, ma kartsin eelnevalt :) Sageli ju raamat paljuigatsetud paigast valmistab viimaks pettumuse; kas ei astu mõtted ühte jalga kirjutajaga või on luubi all teemad, mis pole kuigi sügamelähedased või tundub, et ei saanudki nagu suurt midagi uut teada. Selle raamatu puhul olid kõik need hirmud alusetud, absoluutselt!

Jah, napid kaks ja pool tundi ja ma olen viimase punktini jõudnud. Nendel lehekülgedel on koos õige ehe Stockholm, lihast ja luust rootslased ning küllaga teadmisigi. Boonusena ENSV-st lahkumise detaile ning lähemast minevikust päris nullist kooli loomist.

Tõeliseks kompvekiks aga palju sarnasust Taani ja taanlastega. Ühe hingetõmbega vuristades meenuvad: kohvipausid ja riisipuder ja kartulisalat ja et keegi sulle uksi ei ava ja mantlit selga ei aita ja... Hämmastavalt palju sarnasusi.

Mulle meeldis ka raamatu soe üldmulje, räägitakse ju rootslastest sageli just vastupidist - et nad on külmad ja kõrgid, end teistest paremaks pidavad. Tõsi, see viimane mõte käis ka vist põgusalt korraks läbi maailma nabaks olemise mõttes, kuid ei jäänud õnneks kõlama. Oh, heldus, kuidas ma tahaks praegu Gamla Stanis jalutama... Aga jah, väga positiivne lugu. Mu ainus suur ja rasvane küsimärk lugedes oli abikaasa "kadumine", kes läks õige pea Saksaamale tööle, kuid pärast seda raamatu lehekülgedelt järsult haihtus. Et ma küll võin aimata või oletada põhjuseid, kuid lugejana oli liini äralõigatus kuidagi ootamatu.

Põigates korraks nüüd Rootsist Eestisse... Taas pidin tõdema, et see raamat on saanud kummaliselt sapist nõretavat vastukaja, kusjuures mul oli seda lugedes küll hea tunne ja ma olen ausalt öeldes siiralt üllatunud seesuguse vastuvõtu üle. On siin nüüd tegemist sellega, et paljud eestlastest peavad Stockholmi nö omaks - olles seal ise käinud (ilmselt korduvalt), tundes rohkem või vähem mõnda rootslast, tahame me ehk uskuda, et teame sellest kõike, oleme ise niivõrd kõvad eksperdid ja mõelda vaid, lugupeetud autor ei tõmmanudki erilise trikina kübarast valget jänest välja, kukume teda siis materdama!

Või, mida ma samuti kahtlustan, on konks peidetud raamatu algusesse. Ilmselt tahaksime seda aega mitte mäletada. Me ei taha meenutada, et kunagi sai Marati dresside üle uhkust tunda, et väljamaa poodide pikad (ja kaupa täis!) letid ajasid meie südamed rütmist välja; selle raamatu algus paigutub aga just sellesse aega. Minu arvates on igati tänuväärne, et kirjutaja on püüdnud nii täpselt meenutada ja edasi anda seda 25 aasta tagust aega, mil tõesti nii mõnigi võõramaa komme, nähtus või asi kui selline oli eestlaste jaoks nagu ilmaime, tekitades umbusku ja segadust ning kusagilt ei olnud võtta neid "õigeid" käitumisjuhiseid. Muidugi me oleme tänasel päeval võrratult palju targemad, rohkem käinud ja näinud, aga 80ndate lõpus seda meist vaevalt keegi oli. Täna näikse nii mõnigi autorit halvustavat seetõttu, et vahi ullikest, kirjutas ankeetidesse isanime, ohhetas barbie´sid täis lette nähes, hämmeldus kõigist neist liha- ja vorstisortidest.
Aga siis oligi nii.

Aitäh autorile!

2 kommentaari:

  1. Tänud vahvalt kirjutatud raamatu eest ja selle positiivse kommentaari eest. Raamatus leiab sada protsenti ja veidi enam tõde sellest elust siin, Rootsis.

    VastaKustuta
  2. Mulle ka väga meeldis ja pärast selle postituse kirjutamist meenub ikka veel toredaid seiku, mis sarnased taanlaste eluoluga.

    VastaKustuta