29 oktoober 2013

"Saatuse mäng" Kajsa Ingemarsson



Ma ei viitsi üles otsida, aga mul on karvane tunne, et selle raamatu lugemise lõpuks on mul samad tunded nagu pärast Sidrunite lugemist - lugejale ei jäeta absoluutselt vaba ruumi mõtlemiseks. Ja see on nii neetult ärritav!

Samas need, kellele meeldivad raamatud, kus tegelaste iga samm on kenasti hõbekandikul ette serveeritud, kõik on katkematus kronoloogilises järjestuses ja igat vähetähtsat detailigi kirjeldatakse juuksekarva täpsusega, siis nende jaoks on see ideaalne raamat, ausõna. Mind see viimaks siiski väsitas...Kaanepilt on vähemasti ilus :)

P.S. See raamat oli nüüd ehe tõestus "Minu Stockholmis" õhku visatud mõttele kuidas rootslased kõiki ja kõike alatasa kahtlustavad.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar