25 oktoober 2013

"Slummidiplomaadid" M. Elbasaar


On tuttavad mummud, eks ole? Värv ainult teine. Esimese noodi raamatu lugemiseks annavad igatahes need mummukesed kenasti kätte.

Pean alustama sellest, et lugemine tekitas minus vastakaid tundeid ja ma kõigun ausalt öeldes kahe äärmuse vahel, suutmata esiotsa üldse midagi otsustada. Aga alustame halvast, pärast saab siis ainult head kirjutada:)

Kõige enam häiris lugemisel lausete ülesehitus - mõne lõigu puhul olid lühikesed lihtlaused üksteise otsa lükitud ning tekkinud tervik meenutas selle preili kirjutamisi, kes meil vaikselt kooliks valmistub. Mõnes kohas läks õnneks jutt siiski ladusamaks ning minus tärkas lootus. Muide, ega need väetid lausekesed nüüd nii hullud ka ei olnud, et kohe päris katki oleks lugemise jätnud. Ega ikka jätnud küll, pigem lausa hooga lasin. Ja võib-olla oli minu rahulolematuse põhjuseks hoopis vale lugemisjärjekord nagu nii mõnelgi varasemal korral, sest enne kõnealust raamatut ja "Minu Stockholmi" veetsin ma mingitel seletamatutel asjaoludel nädalaid Jongi ja Lodge´i seltskonnas, kellest eriti viimane kohatist aktiivset mõttetegevust eeldab. Ja siis järsku seesugune üleminek, lõi jalust küll.

Teine pisuke puudujääk, kuigi see nüüd küll väga oluline ei ole arvatavasti - siin raamatus puudub korralik narratiiv. Lugu algab küll Alla ja Hella koosistumisega ning viimased peatükid moodustavad ka omamoodi terviku, kui naiste kolmas sõbranna nendega Brüsselis liitub, ent kõik vahepealne on võrdlemisi lõdvalt seotud. Lugejana tekib segadus, et kas siin saab nüüd olema mingi järgnevus lool või jäävadki need peatükid eraldiseisvateks seikadeks.

Aitab nüüd sellest! Räägime heast. Tõsine nostalgialaks vanemale põlvkonnale, noorematele siis omamoodi  ülevaade lähiajaloo olmeprobleemidest. Ei tasu ekslikult arvata, et ainult reaametniku hallikasvärvilisest argipäevast juttu on. Kus sa sellega, pihta hakatakse ikka kaugemalt ning sellest mummulisest tahavaatepeeglist paistavad nõukaaegne kooli-, sugu-, seltsi- ja malevaelu ning alles tasa ja targu jõutakse "säravale" ametipostile mõnes mainekas asutuses.
Põhimõtteliselt koosnebki raamat värvikatest ja tõsiselt koomilistest vahejuhtumitest, sekka mõnusaid karaktereid.

Erilised boonuspunktid lähevad aga tegelastele, kellest nii mõnigi ikka lihast ja luust inimene olnud/on, antud nimedele. No olgu, mõni inimene on kaante vahele kohe ikka oma õige nimega ka sattunud, aga märksa põnevamad on need inimesed elu näitelavalt, kellele autor(?) ise nime andnud. Need o l i d naljakad. Ja ma kahtlustan, et pooled jäid mul, ilmselgelt antud valdkonnas asjatundmatul, lahti dešifreerimata.

Brüsseli peatükid olid vast kõige igavamad, sest ükskõik, kes sel teemal ka kirjutanud, on nad ometigi briljantselt osavad olnud seda igikestvat tuimust edasi andma. Isegi see mõni keskmisest veidi vallatum läbuorgia ei suuda mind oma arvamust muutma panna:)

Ma usun, et üks igati tragikoomiline raamat, mis pimedatele sügisõhtutele rõõmsamat tooni annab.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar