14 november 2013

"Andaluusia sõber" Alexander Söderberg


Jälle rootslased, jälle põnevik (või krimka, ma ei tea), jälle triloogia (mis tähendab järgmiste osade ootamist). Aga, neid kahte triloogiat saab küll läbisegi lugeda, proovitud :) Nad on ikka täiesti erinevast puust tehtud, kohati suisa vastandid.

Sarnased on tempo ja erinevatest tegelastest lähtuv jutustamine. Samuti see, et tegelasi on palju ja nende omavahelised suhted ja kokkupuutepunktid aetakse totaalselt lõpuks sassi, vähemasti minu jaoks.

Erinevused. Victoria Bergmanni triloogia raamatutes näikse dialoog esikohal olevat. Brinkmanni raamatus on jutustavat osa rohkem - kirjeldamine, kulgemine, analüüs, neid arutluskäike serveeritakse õningal määral ka lugejale. See ilmselt tegi ka ühelt raamatult teisele ülemineku kergemaks. Ka psühholoogial on siin väiksem roll, reaalne tegevus ja sündmused esiplaanil pigem.

Lugu pannakse aga siingi kulgema ühe keskse naisterahva ümber (see on rootsi meestel nüüd mingi norm või? Meesautorid tahavad kangesti ühe rohkem või vähem õblukese naesterahva panna veriste sündmuste keerisesse - millenniumi triloogias ja Victoria Bergmanni omas sama seis). Kõnealuse raamatu tädi on siis jah, väljastpoolt politseisüsteemi, nö tavaline tädike tänavalt, või siis antud juhul küll haiglast.

Aga selle raamatu korrakaitsjate roll on ka hoopis isesugune, stiilis kes kellele käru paneb.  Väga tõetruu oma üldplaanilt, aga välja mängitud muidugi lihtsakoelisemalt. See mäng on tegelikult ju siiski märksa peenem. Ja siis veel see "haigete" politseinike teema, mida kirjanduses võrdlemisi vähe kasutatud.

Jääb siis loota, et vahe järgmiste osadega liiga pikaks ei lähe või kui lähebki, siis on autor osanud kuidagi sujuvaid meenutusi sisse viia, et lugeja jälle järjepeale aidata.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar